csillagocska..

2011-05-05T12:49:00.000+02:00

inka on läbii!

2011-05-02T23:16:00.004+02:00

ma tahan, et see tahtmiste list oleks..
et neid asju, mida tahta oleks vähem.
ei jõua ära oodata, millal lõpukleidile järgi lähen.
aga et kuidas ma lõpetan?
viljandis on Cooperi test, mis on kummaline..
kürtöst pidi tartust saama, jammii..

mul oli maailmaparim nädalavahetus, reedene eksam, mardiga uku juurde sõit. päike, auto, pank.. laupäevane kontsert vene kultuurikeskuses, hea vaheldus.. imelik valu rinnas, mis muide ikka veel ära ei lähe ja õigepea tuleb tunne, et on tarvidus arstile läheneda ehk. pühapäeva hommikune pirukas, ja korraks ongi tunne, et mida elult veel tahtagi.

samas olen ajast väsinud.

The Cardigans- For what it´s worth...

2011-04-26T16:54:00.002+02:00

Imelik on öösel hästi magada, mitte et oleks põhjust või veel vähem õigustki, aga kui varahommikul lüpsiku mürin kostma hakkas, tõmbasin teki tugevamalt peale. Tundsin omamoodi mõnugi sellest, et ei pea tormama hakkama ja kuulasin seda varahommikust põrinat.
Teisalt enam nagu ei oskagi kuidagi olla. Väljas on soe, hoiab meele erksa, aga samas on koorem õlul.
Nem tudok veled lenni, nem tudok ùgy èlni.
Muretust tahaks kõige enam .. Täitsin mingeid huvitavaid ankeete, et järgmine aasta siis. Tahaks jälle :)

2011-04-24T13:23:00.000+02:00

Mõtted homse tähe all.

2011-04-23T19:13:00.005+02:00

Kauge tervitus

Kes on läinud, see on läinud, ütlesid mu lapsepõlves vanad inimesed.
Kuid see pole hoopiski nõnda.
Nägin, kuidas naised ärkasid teele koidikul, triigitud laiades seelikuis, kõrgkontsaliste, sametmustade kingadega ja mõni meeski astus üle me läve, olime kõik ärkvel.
Lahkuja pöördus veel kord meid vaatama
viipas kergelt ja kompsuke seljas läks päikese poole
mis taganttuule puukroonides istet oli võtnud.

Kes on läinud, see on läinud, ütles mu ema, ärge kunagi leinake taga rändavaid hingi
Kes on läinud, see on läinud, sõnasin minagi, kuid samal ajal sügavas sisimas tundsin, kes kord meil on olnud, see ei saa enam kunagi täielikult meist lahkuda.
Ma mäletan teda, ta laulis veel enne istudes vanal õlest toolil ja tool jäi siia.
Ma mäletan teda, kui ta räästa all tukkus
oma köhinaga üles ajas magava koera, sülitas maha
siis tuli kusagilt välja murelased
ja räästas jäi siia, magav koer ja meie söölad sipelgad jäid ka siia.
Lahkuv noorik vaatas naerdes isa
ja mu isa jäi siia.
Lahkuv noormees vaatas naerdes mu ema
ja mu ema jäi siia

Kes on läinud, see on läinud, ütlesid mu lapsepõlves vanad inimesed.
Ja see pole sugugi tõsi.
Paljud on minu juurest juba läinud, kuid keegi pole suutnud mind jäädavalt hüljata.
Nõnda ma seisan siin nagu see, kellel kedagi pole
ja mul on üks korv mille sees on nad kõik.

Lajos Kassàk

2011-04-18T19:00:00.001+02:00

mulle ei meeldi mingid asjad niivõrd, et ajab lausa südame pahaks kui neile mõtlen..
kummalisi asju küsitakse minul ja kuidas sa siis vastama peaksid..

strawberry swing- coldplay

2011-04-17T19:08:00.002+02:00

Kell on palju, aga aega pole ju kunagi ja kui teda justnagu oleks, siis tuleb ta mõnusalt vedeledes maha visata.
Aga, mida ma siis teinud olen. Kõigepealt loomulikult Saaremaa, Tabivere, Rakvere, Alatskivi ja järjekordselt Rakvere.
Liiviga on nüüd siuke lugu, et ma sain preemia, aga ma ei tea, mis preemia, sest tolle tädi aku sai just asjaliku jutu keskel tühjaks ja pärast suutis seda minu aku teha ja nii ma siis elan teadmatuses. Pole hullu ükskord saab mu telefon laetud.
Rakverre jõudsime täpselt selleks ajaks kui kõik läbi sai, aga käisime Ukuga söömas ja kell oli hirmus palju kui viimaks koju jõudsime.. Seepärast pidin ära jätma ka reisi Tallinna, et Virksi sünnipäevale minna :/
Käisime õhtul veel Omedust läbi-Uku vanavanemad olid just sauna kütnud ja nii saime meiega saunatada. Ülihea oli see pärast pikka autosõitu. Olime varahommikul ju veel Tallinnast rongiga tulnud. Sõime, ajasime juttu ja rändasimegi otsapidi minu juurde, siis sõime jälle. Lõpuks oli selline tunne, et paisume mõlemad lõhki.
Täna sai jalutamas käidud kopratammi juures ja metsa ääres. Tuul oli soe isegi siis kui ta sõrmedevahelt läbi jooksis. Soe päike ja korraks ununeski kõik ära- et maailmakiired ajad on. Ohhooo, ohhoo.. aga siis teeb dagö rõõmu ja köik on korras nagu norras, hops!
tule suvi, tule koju õeke ja hirmus mõelda, et mu vennaraas ära läheb, kui tead mis see tähendab.
ja mul on järjekordne suurepärane tulevikuplaan :D

2011-04-17T17:33:00.008+02:00

2011-03-17T21:08:00.002+01:00

Midagi riskantset sai ette võetud ja see sai ka oma tasu..
Kool on omadega otsakorral, jäänud vaid vaheaeg ja sellele lisaks veel vähem kui kuu koolipingi rõõme.
Uskumatu.
Järgmisel aastal läheb nii kummaliseks, sest ma ei kujuta absoluutselt ette, mis minust saab. Imelik tunne.
Kõige huvitavam on muidugi see, et vaheaeg on segane , nagu polekski aeg puhkuseks.
Klass omaette.
Egoism- imelikult kõlas see sõna, inimestele, kes teist ei tunne, meeldib kõige kohatumaid kommentaare loopida. Neil on ju alati õigus.
Samas tuleb kohatuid kommentaare üldsegi kõikjalt. Ilmselt vahel on vaja lihtsalt nii öelda või siis mõnikord tulevad sõnad enne ja siis mõte järgi.
ühesõnaga ma olen närvis, väga närvis.. eh.

2011-03-15T21:21:00.002+01:00

Ütle mulle kuus tõtt ja kuus valet..
Saaremaani on jäänud vaid loetud päevad, õigem oleks öelda vist isegi loetud tunnid.
Reedel teeme etendust!
Nehèz, fàraszto..

2011-03-13T22:22:00.006+01:00

oh, et oleks aega veidi puhata..
et oleks jõudu.
imed juhtuvad nendega, kes nendesse usuvad.
jee, kui ümber istanbuli sõidame mingi ägeda mootorrattaga :D
sügavalt hirmus, kui mitte täiesti uskumatult hea.
weary kind, indeed.
pöidlad pihku, et närv alt ei hüppa ja lumi kaoks.
aga mis must saab, kes must saab ?

2011-03-09T20:26:00.000+01:00

our purpose is to figure out our purpose..

2011-03-08T19:00:00.002+01:00

homme ootab mind ees elumuutev hetk.
columbia ujee :D
kui usud millessegi, kuidas hoida seda usku ka teistes, et kõik ilus ja hea ei imetaks välja millestki, mis kunagi midagi nii imelist õhkas.
proovikirjandid jõuavad homme, niiet teise korruse klatšitoal on rääkimist veel pikaks ajaks.
kuna pablo suutis mulle saata mingisuguse väga huvitava nantese remixi, kuulan seda nüüd koguaeg niiet hirmus.
unes on ka poliitika ja imelikud inimesed imelikes olukordades.
ja siis midagi huvitavat ( järjekordne elumuutev asi ), mis minuga juhtus, kui ma olin juba üsna veendunud, et mu klassijuhataja, kes enam mu klassijuhataja pole, mind juba ammu hüljanud on , üllatas ta mind täna armsalt.
vahel on nii kahju, et inimesed, kellega sai nii pikalt koos võideldud, võitlevad juba ammugi oma teisi võitlusi, mina küll ka, aga just meie ühine võitlus jäi üürikeseks. aga teistmoodi ma ei oskaks seda jälle ette kujutada praegu.
otsisin välja ühe huvitava pörkölti retsepti, mida ukuga reedel valmistama hakkame. jumal tänatud, et mul veel hunnik paprika pulbrit kodus olemas on, ilma selleta pole ükski ungari toit päris ungari.
tahaks väga saaremaale , ehkki kardan seda väga.
tahaks väga suvesooja
tahaks väga vennaga reisile
tahaks väga katsetele
tahaks väga balatoni ja viinamarja istandusi
tahaks väga oma õde ja venda ja ema ja isa näha
tahaks väga oma suures ebamugavas voodis magada
tahaks, et mul oleks rohkem aega, et iga hetke nautida

2011-03-05T23:27:00.006+01:00

Kummaline, et mul praegu meenus meeldetuletus, mille oma telefoni kirjutasin.. menjel a külföldre
Niii... istun rahulikult, mõtlen, et mis saanud on lõpuks. Pole ju midagi.
Millegi eelistamine teisele tundub kasutu, sest lõpuks on kõik need loobumised selgunud paremaks, kui jäetud.
Vahepeal tundub, et elu ise on võidurelvastumine. Kes viskab tugevama või priskema pilke.
Ja paratamatult tundub, et enam polegi ju millestki rääkida, sest mis mõte on rääkida elust, kui see tiirleb kooli ja pingete ümber. Ehkki üht paneb kool mind siiski imestama, et kuidas me tegelikult, mitte alati teadlikult, muutumegi nendeks küünilisteks täiskasvanuteks.
Avastasin alles hiljuti, et ma ei ole vist kunagi "Pipi Pikksukka" täielikult läbi lugenud, pisikesena tundus vist, et filmist oli piisavalt ja "Karupoeg Puhhi" lugesin alles möödunud aastal Ungaris ungari keeles. Hol van a gyerek?
Ja kui me esseesid kirjutasime, kirjutasin minu Eestist ja jälle tekkis see kahe dimensiooni vaheline tunne, et kus sa oled kahe pere laps. No ja inimeste noogutused.
Mu valikud on kindlad, aga see, et ma aastaga nooreks sain. Milline kergendus mõnest kortsukirmest lahti saada!
Mõnikord, kui mõnd asja vaadata, siis mul tekib tunne, et ei tea, kas mina tahaksingi, sest lõpuks, kui sa lõpetad vaatamise ja proovid, hakkad samamoodi käituma ja tuleb järgmine, kes vaatab ja jälle mõtleb, et hirmus.
Viimasel ajal on tunne, et põrutaks Aafrikasse. Miks? Lihtsalt, et midagi jälle oleks, midagi, mis oleks lihtne ja püsiv.
Aga ma mõtlen, et saaks juba läbi.
Ja päriselus tuleks tekst pähe õppida.
Igasugu imelikke pilte hüppab silme ette, ma juba tahan oma Ungarit.
Ja mul läheb lihtsalt süda pahaks mõttest, et eelmisel aastal samal ajal käisin ma teesärgiväel väljas päikese käes peesitamas.
Aga samas on mul ju ka vedanud, et noh, vedanud jah :)
Ja ma ei hakkagi mõtlema kummalistele kommentaaridele, mis mitte inimese seest ei saa ometi tulla.

2010-12-07T23:19:00.004+01:00

laiskus, laiskus, lase mind lahti!
Pühapäeva varahommikul sõitsime ema ja isaga Viini suunas. Peatusime vaid korra, et bensiini võtta ja täpselt keskpäevaks olimegi kenasti kohal ja parkisime oma auto kesklinna, üsna laadapaiga lähedale. Ilm oli jubedalt külm ja mina tarkpea ei olnud end ka vastavalt riietanud, niiet suutsin ikka päris hirmsalt külmetada ehkki jõin kolm kruusi kuuma veini ja tegin suurejoonelisi võimlemisliigutusi. Hommikul ei olnud ma veel pidanud vajalikuks ka toituda, niiet mingil hetkel jõudsin seisundisse, kus hakkasin end samastama Knut Hamsuni tol hetkel äsjaloetud "Nälg" peategelasega, kes samuti näljase ja külmununa mööda Norra tänavaid hulkus ja aja jooksul hullus.
Hullumiseni ma ei jõudnud, sest sõime enne seda brattwurst mit mustardiga ja langost.
Külmatunne, aga ei läinud hetkeksi üle ja kui kolme tunni pärast alla andsime, siis tundsin, et isegi põselihased oli tuimaks läinud ja sõrmedest kui sellistest ei hakka ma rääkimagi.. Muidugi positiivne oli asjaolu, et saime imeilusad jõulukaunistused jõulukuusele ja kõigest negatiivsest hoolimata oli ju nii ilus see laat ja Viin oma võluga lummas mind järjekordselt ka krampliku külma sees. Kui olime tagasi jõudnud oma sooja Ungarisse, soojendasin end teki all üles ja otsustasin ülejäänud õhtu raamatus seltsis veeta.
Esmaspäeval magasin poole lõunani, pärast mida otsutasin siiski linna minna ja käisime Gergöga kohvi joomas. Rääkisime, siis elust ja olust ja sellest, mida siis edasi võiks õppima minna ja suvistest plaanidest ja mul on ikka pagana vahva vend.Pärast saatis mu veel rongi peale ja leppisime kokku, et neljapäeval läheme koos šoppama ja ilmselt ka kuhugi pittu.
Ricsi tuli mulle rongi vastu ja läksime koos Gösserisse, et seal juttu ajada ja üleüldine catching up :) Kõige vahvam oli aga see, et ka Gàbor otsustas minu pärast siia kohale sõita. Meenutasime siis möödunud aastat ja naljakaid hetki, millest mõni juba parajalt piinlik oli, aga naerma ajasid nad kõik. Hea oli jälle kolmekesi niimoodi järve ääres istuda, ainult Hanna oli puudu..
Vahepeal hüppasin kodust läbi ja Judit oli mulle väikseid šokolaadi jõuluvanasid toonud :) Tegin talle kiire päeva ülevaate ja läksime poistega pègsègi .
Täna olin kasulik ja käisin ka koolis!
Viisin oma lemmikõpetajatele nänni ja inglise keele õpetaja suutis jälle üliarmas olla, selline nagu ta alati oli :) Homme otsustasin täispäevaks kooli minna, et kooli melu võimalikult palju haarata. Järgmine kord tagasi tulles on ju kõik teisiti. Aga usun, et jään alati teretulnuks.

2010-12-04T21:15:00.016+01:00

minu szalagavato. see hetk, mida olin juba pool aastat oodanud jõudiski kohale ja oli kogu seda ootamist väärt.
peopaika jõudes tegi minu klass just proovi, tüdrukutel olid soengud pähe tehtud ja poistel juuksed kammitud. nad tegid kolm korda läbi, mis minu jaoks oli ülepeapalju.
täpselt kell 18.00 (mis venis vähemalt 15 minutit edasi, sest ungaris ei alga kunagi miski täpselt kell...)algas klasside sissetulek. spordisaali ühest küljest alustati 12A-ga ja teisest lõpetati 13B-ga, mis mõlemad mulle nagu koduklassid. Kõnniti rividekaupa paigale ja algasid kõned. Sellised lõpeatajalikud, samas lõpetamist siiski edasilükkavad positiivsed tervitused 11nda klassi poolt ja direktorilt.
kõik said rinda Imre Madàchi näoga rinnasildid, mille ka mina sain ja algasid tantsud.
Oooooh, oskan ma öelda, kui ilusad olid keringöd ja kui suure ettevalmistesega iga klassi oma tantsud. Enne tantsimisi aitasin tüdrukutel korsette kinni tõmmata ja tegime veel viimaseid sättimisi, et kõik superilus oleks. Ja oli, oli nii ilus, et tundsin kibedust ja kahju ja õnne ja selline segapudru tunne :)
Igaljuhul, pärast olid klassivennad nii vahvad, et kutsusid mind kõik järgemööda tantsima, see olla traditsioon, et kõigi klassiõdedega tuleb ikka kenasti valssi keerutada.
Õhtu piduliku osa lõppedes võtsime ühiselt takso ja sõitsime Astoriasse, seal otsustasime poistega sööma minna ja läksime nö afterpartyle, mis Livingroomis toimus. Maailmavahva oli, sest kõik madàchi õpilased olid enamuses seal ja pidu kestis ikka pikalt pikalt. Bàlinti vend oli mind nõus hiljem veel kenasti koduukseni saatma, mis temast ülimalt kena oli, sest sõitsime pea Ujpesti välja.
Zora tegi mulle hommikul sooje võileibu, rääkisime maast ja ilmast ja tulimegi koju. Õhtul tegime ema ja isaga veel halas pörkölti (kala paprika, tomati ja muude köögiviljadega hautatud) ja sain esimest korda elus teha seda paprikas cucot (kodujuust, paprikapulber, sibul,või ja kindlasti veel midagi) mida nii väga olen armastama hakanud. Niiiet oo happy day!
Kõige parem leid on muidugi, et muretsesin endale ilusa ungari seeliku, mille üle mul kohutavalt hea meel on.
Ühesõnaga tihe ja kordaläinud reede laupäev!

2010-12-02T20:50:00.004+01:00

vörösmarty téril on talvelaat jálle. kooli jőudes húppasid kőik mulle kaela ja siuke nunnu oli. harjutasime tantsu- ja mina kaa! kóigepealt siis klassi ühistants, mis täiega naljakas on, lõpus hüppab klassijuhataja veel välja ja väga vinge! veel harjutasime keringöt- ehk siis suurte valgete pulmakleitidega tiirlemist ja valssi. Pärast sain klassivendadega juttu ajada kuni Gabby tantsupartnerit õpetas ja siuke vahva oli. Läksimegi neljakesti - mina,Gabby, Peti ja Bence vörösmartyle, et Bencele talvesaapaid osta ja kuuma veini juua! Nii nämmukas on see alati :) Jalutasime siis lihtsalt huvipärast ringi ja imetlesime laadakaupa. Õhtul saime Juditiga vanas kohtumispaigas kokku ja sõitsime koju. Kesklinnas on nii ilusaks tehtud- puude küljes erinevat tuled ja kaunistused. Õhtul otsustasime, et peaks ju ometi ujuma ka minema ja babaszauna. Istusimegi saunalaval ja rääkisime teemal eesti saun ja pütisaun, kui üks mees meie vestlusega liitus ja küsis, kas Eestis siis vodkat ka saunalaval juuakse.
Péksègist ostsime häid fokhagymas saia-piruka vahelisi värgendusi ja vaatasime kuidas hiigelsuured lumalärtsakad maha langesid, aga nii soe on :) Või vähemalt mulle. Ja eile õhtul kui Gàbor mulle helistas tuli meelde, kui väga ma teda ikka igatsenud olin ja siis helistas veel Ricsi ja venna ja ooh, kui tore :)
Täna õhtul ootab mind ees szalagavato, mida ma vist maailmakõigerohkem üldse ootan. Pärast lähme veel afterpartyle klassikaaslastega ja homme ema ja vanaemaga veinidegusteerimisele. Pühapäeval sõidame Viini , et sealset jõululaata imetleda . Ei jõua ära oodata. Ühesõnaga terve nädalavahetus on suurepäraselt ära sisustatud ja kõik on samamoodi nagu ma seda mäletan. Ja mul on veel kuu aega kehtiv metroopilet ka. heh!

2010-12-02T11:13:00.002+01:00

Kohal Ungaris, elus ja terve ja nűűdseks ka válja puhanud. Eile ootasin pea poolteist tundi Praha lennujaamas, kúll lennujaama kohal tiirutades, ooteruumis istudes ja hiljem teise lennukiga muudkui hoogu sissevottes, aga igakord jálle seismajáádes. Lopuks sain kohale, sűda sees húppas ehmatusest, kui lennukirattad maad puudutasid. Judit ja Gyula olid vastas ja ráákisid mulle kőikkőik, mis váhegi viimasel ajal on juhtunud. Sain kiita, et mu ungari keel on vága hea, niiet harjutamisest on siiski kasu olnud, pika aja peale láks endalgi see puisus úle. Káisime sőőmas ja soitsimegi koju. Samu on niiii armas, tápselt nagu Ődőn, aga kolm korda váiksem veel. Otsustasin úlemisel korrusel magada, sest siin on soojem ja őősel árkasin kolm korda úles, tahtmisega úles árgata, aga alati oli kuidagi vara. Hea tunne on kodus olla ja peangi kooli minema, et mitte rongist maha jááda, loodan, et pilet vahepeal miljon korda tőusnud pole, sest mul pole ju sularaha peaaegu uldse.
Uuuu háppi taim ja isegi uuh, uuh, uuh, uuh , kertu , ei tule enam meelde. Heh :)
Budapest , here i come!

2010-11-23T21:50:00.005+01:00

Ma igatsen laupäevahommikusi kokkamisi, Juditi tantsu keset kööki, Gyula mürgitamiskostüümi, meie konnakulleseid basseinis ja Luca kriiskamist.
Kui hirmus, et see kõik on nii kaugel ja samas lähedal- sügaval südames.
Ei jõua järgmist kolmapäeva ära oodata. Samas see kõik saab hoopis teine olema.
Aga hea mõelda, et näen Gabbit ja Ricsit ja Gàbori ja oma vennaraasu. Ja kui kohale jõuan olen kindlastijärjekordselt veendunud, et peangi jääma. Aga äkki peakski või miks ei jäänud ma ikkagi lõpuks?
Täna rääkisime Gabbiga ja issver kuidas mu keel on väändunud. Kõik mu š-d ja ny-d ja è-d. Nii puine on kuidagi, ma ei julge kohalejõudes suudki nõnda lahti teha. Aga hea on mõelda ,et ma lähen koju ja kõik juba ootavad mind ja mina neid. Saabki pea selgeks.
Selles maailmas siin oli aga "Tähetund", mis jäi viimaseks seliseks.
Aga tore oli ja parajalt sai rahmeldatud. Laupäeval koju jõudes magasin muhedalt ja pühapäeval käisime Omedus, sõime pirukat ja puljongit. Nii vahva oli! Siuke tore vanaema :)

2010-10-31T21:08:00.001+01:00

päris õnnelik on olla ja on ka põhjust!

2010-10-27T19:58:00.006+02:00

Sõitsime Ukuga Jõhvi. Hirmus vara pidi välja sõitma, aga mõnus, kuidas päike koos meiega tõusis ja lõpuks kohale jõudes juba taevas säras. Kuna teised tüübid polnud veel kohale jõudnud, otsustasime veidi ringi vaadata ja linnaga tutvuda. Lõpuks läks aga aeg nii käest, et jäime ka ise veidi hiljaks ja pealekauba tegime mitu tiiru linnale peale. Kontserdimajja jõudes panime kõik tarviliku üles ja vaatasime, mis teistel messile tulnutel ka pakkuda oli. Uku leidis endale ühe hea raamatu ja ehkki mul oli terve aja meeles muretseda endale ühiskonnaõpetuse eksami kogumik, suutsin lõpuks siiski unustada. Hea oli Martinit ja Ailet näha! Kutsusime Martiniga majas olevaid inimesi YFU ümbermaailmamängu mängima ja üldse kuidagi rahulik oli. Ehkki ühel hetkel tuli meiega rääkima üks huvitav mees, kes üritas väita, et mujal maailmas on kõik halvasti ja kui õnnelik ta alati on, kui reisilt tagasi jõudes Eestisse jõuab. Äkki tõesti.

Pärast sõime kukeseene püree suppi, mis tühja kõhuga päris maitsev tundus ja kolasime veel veidi linna peal. Kiikasime sisse kirikusse, kus üks vahva vene aktsendiga tädike meid kohe kogudusse kutsus ja pettus, kui ütlesime, et kohalikud pole, kuid veidi aja pärast end kogudes kutsus juba esmaspäevaks tagasi, kui tähistatakse kirikuõpetaja 35. aastat kirikus. Ja muidugi saime targemaks, et Eesti ainukesed kahe oreliga kirikud asuvadki Jõhvis ja Pärnus. Vahva!

Tagasitulles sõitsime Iisakule sisse ja ronisime vaatetorni otsa ja siis see hakkas kõikuma. Mismõttes!? Imeilus vaade oli muidugi ja päike parasjagu ka loojus, niiet kõik need metsad lähedal ja kaugel sirendasid..

Sõitsime ka Uku vanavanemate juurest läbi ja meil kästi juba ammugi täisolev kõht veel rohkem pungil täis süüa.

Hea päev sai ja ma leidsin endale mustmilljon tarka asja, mida ammu taga igatsenud olen.

2010-09-26T12:46:00.002+02:00

Dummdedummdedumm.. Kool on raske ja siis jälle kerge ja mõistetamatu on kõik kontrolltööd ühele nädalale "toppida", teine nädal rahulikult olla. Lihtsalt otseses mõttes olla.
Tunne on , et ei ole nagu millestki rääkida- kirjutada enam, on vist õige. Niiet sinnapaika ta siis jääbki , vähemalt mõneks ajaks.

Täiesti uskumatu, kui lihtne on kedagi alt vedada. Ja nii raske on seda heastada või siis andeks anda või andeks paluda. Jah, on inimesi, kes ei palugi kunagi andeks.

Mis mul meelde tuli nüüd, on see, et sain märkuse, et räägin ikka veel aktsendiga ja kirjutasin kirjandis sõnad vales järjekorras, aga ma ei oska paremini. Praegu mitte.

Miks sisseelamine inimestel nii erinevalt toimub, aga ma olen nüüd sisseelanud. Ära harjunud, aru saanud, isegi naljad on peaaegu , et naljakad ja iroonia mõistetav.

Pläma..

Saaks see aasta juba läbi !

2010-09-19T12:39:00.004+02:00

Olin täiesti veendunud, et jätan Tartu pildid sinna kust nad tulid, aga mõtlesin ümber siiski. Need pildid on midagi, mis jäävad nö kahe ajastu vahele, mälestusteks inimestest, kes nad kunagi olid ja kelleks enam ei saada. Aga ajad olid head ja tulevad paremad. Ja Tartus on nii palju kohti, millest ma midagi kuulnud pole. Tuule üle on hea meel!
Kui keegi teine ei märka tulla, siis tuleb oma ema ja ütleb kõik ära, mis mu enda hinge kripeldand. Vahel ongi just nii hea, niiet mul on ikka vedanud küll. Az ùj oldal az èlemben.

2010-09-14T16:04:00.013+02:00

-10.september.. olen Türgis, tunnelis. Ümberringi mäed ja kõrged blokkmajad- igaüks isevärvi. Ja liiklus on segane, pöörane, imelik. Lahtijäetud uksed, trügivad autod- tuhanded või vähemalt sajad. Akendest välja pistetud pead ja sild, mis meenutab Erzsebeti. Teel Aasia poolele. Kõik on nii suur ja mina selles väike, aga õnnelik. Äraütlemata õnnelik. Mingisugune elevus on minusse tagasi puhutud. Tegi seda tuul, mis Istanbuli tänavatel toole lennutas või hoopis inimesed mu ümber. Lennukist välja astudes puperdas mu süda , näole langes naeratus- helge ja puhas. Buss on mugav... pesime käsi ja kohe tuleb magustoit. Ennekuulmatu. Pogàcsa on siin ja veel ungari moodi asju. Kõik majad lähevad kitsamast laiemaks või pilvedesse. Mulle meeldib siin, juba......-

Ühesõnaga Türgi oli palju andev ja põnev. Kindlasti üks järjekordne hea kogemus. Hea on avastada maailma, ise mõistes. Olenemata sellest, et 5 tundi Isatanbuli lennujaamas istusin, tutvusin väga huvitavate inimestega. Järgimõeldes, selliseid asju ei juhtu kuigi tihti. Kõigepealt oli kõik nii soe, inimesed, ilm, tunne. Ma ei ole vist kunagi päevajooksul nii palju teed joonud ja Vladi tähelepanek suure suhrku söömise kohapealt oli asjakohane. Mulle meeldib türklaste tervitus, kallistades nö mõlemat põske ja nende kummaline vajadus külalistele kõik välja teha. Ja ma saan täiesti aru ütlusest, et suitsetad nagu türklane. Eyvallah!

2010-09-10T17:52:00.002+02:00

buss, mis soidab kiirteel.
tund lennukis, teised kolm teises ja nuud see busss, mis soidab labi magede ja ule orgude..
tahaks kohale juba. niinii tore on, kuidagi kodune ja sonad on veidi nagu olekski kodus, aga selles teises.
koht on tais, tuju on hea ja vlad on korval naerutamas.. mida muud elult tahta, eks.
maed on voimsad ja seal ulal udutab vihm.
mulle meeldib see tugev tuul, mis puhub toolid lendu ja purgid laualt.
onnelik tunne on.
kui vahva ikka moelda, et elu on taiesti muutunud.. ja tegelikult saan aeg ajalt vaid roomustada, et umberringi on maed, vesi ja majad pilvedesse korgumas voi paksuks kasvades.
koige monusam aga buss, kus noormees teed ja kooki pakub, namm!
praeguseks lopetan, kummaline on olla uleni hele ja blond.
ilm on nii soe nii soe nii soe!
tahaks kauemaks.
tervitused palavad!

2010-09-06T21:38:00.005+02:00

Kõik, kõik on uus septembrikuus!
Gümnaasiumi 12. klass hakkas hooga peale. Maarja ja Tuuli pakkisid kotid ja lahkusid 7 tuule suunas ja nii ma siis olen koos kõigi uute inimeste ja emotsioonidega.
Tähendab ilm on ilus. Kool on teine, täitsa teine sellest hetkest kui ta maha sai jäetud. Tunne on uus või kas üldse.
Tähendab uusi asju on küllaga, näiteks meil on vahetusõpilane. Kas võib olla veel parem uudis!
Teatriõpetus kaotati ära, autokooli toodi tunniplaani ja ei maja on siiski külm ja kalk, vahel veidi kelder.
Õppimine, mida ma kaua oodanud olen, pakub põnevust. Tähendab ega keegi tõesti millestki aru ei saa. Nutta või naerda?
Täna seisin kurva fakti ees, et kuidas on siis vene keeles 90 ? Sest kilencven ta kindlasti olla ei saa. Ma annaks kõik, et selle ungari keele vastu vahetada. Üks jääb alati teist segama.
Ja uudis on see, et neljapäeval sõidan Türki! See on õigepea ülehomme, millest tuleb homme, millest täna. Hurraa? Ei, sest kõik oli teistpidi ära plaanitud ja midagi ei saa muuta. Samas võimalusest suve nautida ei ütleks küll ära!
Kui päris mõtlema hakata, siis nii ruttu tulevad juba jõulud!
Maarja tuba oli nii tühi temata, eh.
Mul puudub igasugune arusaam tuleva ees..

2010-08-15T15:36:00.004+02:00

Sünnipäev sai läbi ja läksime siis 7ndal Käsmu.. No Käsmu on tõesõna üks ilusamaid külasid, mida mina üle tüki aja külastanud olen.
Auto parkisime arvatavasti kolme kilomeetri kaugusele külast ja kiirustasime Zetode kontserdile. Zetod olid võimsad- hingele head ja pealava ei oleksi saanud paremas paigas olla. Viimase peal vaade merele. Istusime päris tükk aega pärast kontserti Annaliisa, Joanna ja Ukuga suurel muruplatsil vizipipaga ja ootasime ka järgneva kontserdi, milleks oli Rootsist pärit grupp Garmarna. Täiesti uskumatu, et nad on oma bändiga 20 aastat tegutsenud ja seda juba keskkooli ajast. Kojusõites hüppasime veel Viitnas järvest läbi tõrkudes kottpimedust ja kerget hirmu mäest alla veereda. Hakkama saime ja mõnus värskendus oli.

Võtsin vastu otsuse autokooli ära minna ja olen sellest üsna elevil.
Emmega otsustasime Palamusel Lauri ja Sadama kontserdilt läbi käia ja küll ta mängib hästi kitarri!
Pärast tormi oli kõik kuidagi ära lammutatud, samas nüüd jällegi rahulik. Aga see, et ma sellest kopsupõletiku sain ja ELO, mida nii kaua ootasin vahele pidin jätma, teeb lihtsalt õnnetuks ja üldisest suurem pettumus.
Võtikvere raamatupäevalt jooksime siiski läbi ja soetasin endalegi midagi head lugemist- "Sherlock Holmesi lühijutud", mida isukalt lugenud juba olen.
Ja 12 august läks sedasi imelikult mööda, tühi tunne oli.
Kahe käega ootan kooli.
Terveks tahaks saada ja asju on vaja ajada, süda rahulikuks teha.
Köveskàli lugude list tuli just peale ja tegelikult hakkab mu aastane äraolek tugevalt joont andma. Kõik on segapidi ja et keegi selgitaks vist ei tulegi.
Tuleks juba september.

2010-08-03T22:26:00.012+02:00

Tuuli tuba sai omadega ühele poole. Keiu oli platsis ja Maarjale tegime lausa imepärase üllatuse. Ühesõnaga -kahekesi poleks me vist tõesti ühe päevaga valmis saanud. Uskumatu palju leide oli Tuuli toas, millest enamus kõik ju vajalike asjade kasti sai talletatud.
Aga jään igati rahule meie koristustulemusega ja homme ongi mu suurepärane sünnipäev, mida mõnusalt tahan pidada. Totter teema, aga tundub kuidagi põnev ka, näeme ja vaatame.
Eile käisime poistega ujumas ja võrkpalli mängimas, aga otseloomulikult tuli meil maailmaparim mõte endid "pidusse" sättida. Ungaris olles olin aasta jooksul unustanud helkuri vajaduse, kuna seda meil seal ju ei eksisteerinud.. Mis tuletabki meelde, et sain oma emalt 3 ülipikka kirja, mida isukalt lugesin ja kurbas hakkas ka veidi, sest Macit meil enam pole.

Panen kõik varna nüüd ja tuttu, et homsed tegemised ilma unise peata teha! Veidi rõõmus :)

2010-07-31T14:34:00.006+02:00

Ühesõnaga Tuul sõitis mulle eile hommikul bussiga külla. Käisime põllul tuulekaera korjamas. Küll on ikka mugav kui mõnel load on ja ei pea jalgrattaga vuhistama või saab lihtsalt vahepeal mõnest huvitavast poest läbi käia. Ilm oli mõnusalt tuuline ja samas päikseline. Jooksime kiirelt mõned põllud läbi ja õhtul saunatasime nagu õiged eesti naised ikka. Küll oli mõnus ja töine ka. Ja muidugi ei saa jätta mainimata meie spiooni missiooni, mis läbi kukkus pluss käitumisraamatu "lähen naabritele külla" .
Ja heihopsti suvepäev!

2010-07-28T23:23:00.002+02:00

Viimased päevad on kodused olnud. Tipphetkedena võib välja tuua mu tuhina viimaks ometi kõik ungari materjalid riiulitesse paigutada. Ja korraks ringi vaadates tundub nagu midagi poleks olnudki- nagu Budapesti tänavad, mu pere ja kodu, klassikaaslased ja sõbrad, ungari keel ja mälestused on illusioon. Kuidas paigutada kõik nii, et oleks parajalt nii üht kui ka teist?
Ma ei oska 10 sendisega midagi peale hakata või tähendab ühegagi neist. Kuidas nad vahepeal nii tillukeseks on jäänud?
Igaljuhul võtsin Ungarist toodud kokaraamatu välja ja tegin herne, porgandi, paprika, tomati- ühesõnaga köögivilja suppi. Avastasin, et eesti inimestele on rakse selgeks teha, et ungari supp ei ole supp, mis on meie supp. Ta on ju hoopis midagi muud. Emme tegi juba töltött paprikat (täidetud paprika ) ka, mis iseenesest kujutab endast riisi ja hakkliha seguga täidetud paprikat. Otsustasime, et ei hakka kastmega, mis tegelikult ette oleks nähtud, endid sel korral vaevama. Aga toit oli imehea ja kodune.
Järjekordselt olen veenudnud, et terve tuba tuleks ümber tõsta või midagi välja vahetada ja korts on üksikult diivani kõrval. Nii palju inimesi on , kellele tahaks helistada ja kellega rääkida ja isegi kool pole veel peal. Ega mina vist ei tajugi vaheaja piiri, ei oska nagu karta või oodata.
Sujuvalt tuules, ainult et tuleks juba detsember. Jah, tuleks juba nii palju asju, mida ei teagi tahta.
Lõpuks ometi olla abiturient -jaa seda tahaks ma veidi küll, sest ometigi peaks nüüd valmis olema viimaseks keskkooli aastaks, kui mitte rohkemaks.
Ma tahaks juba hirmsasti, et köök valmis saaks, sest see tõotab nii palju muutusi ja neid oleks mul tarvis, kas või, et mitte tunda seda illusiooni mullikest.
Aga harjumine võtab aega ja kas ta otsa saabki.
Lähitulevikus mõtlen , et kolmapäev pole ka ju kaugel ja peaks otsustama, mida teen, kas teen, kellega teen või ei tee üldse.
Uurisime emmega käitumisõpikut, mis mõlemat muigele ajas. Ajab siiani.
Aga Vasemägi andis lubaduse, tulenevalt 3 viimasest aastast ja sellest kavatsen kindlasti kinni haarata.
Leidsin endale järjekordselt hunniku kursuseid ja elu on lill välja arvatud paljude asjade, mida virin paremaks ei tee.
31 YFU suvepäev! Elagu! :)

2010-07-25T22:58:00.006+02:00

Aega ta võttis, aga otsustada tuli. Nõnda, Eesti on tagasi.. Kõik "tuttav" on asendunud harjumatuga ja tarvidusele tulnud sõna kummaline sobiks justnagu kõige kohta.
Mäletan bussist maha tulekut, Leedusse jõudmist ja tülpimust. Ja tean iga vihahetke.
Muidugi on ka rõõmu, jah seda küll.
Kahe nädala jooksul on palju juhtunud. Kõigepealt emmeissivenna, Ranna, Indigolapsed, kino, purjekasõit, Russkiy lad, tantsukursus, ETNO kontsert, Viljandi folk, pulm ja kõik need inimesed- üldiselt.

Mis mind õnnelikuks tegi oli Csürrentö, mida kuulamas käisin ja ma ei salga, et pisar kippus silma küll, eriti kui nad "Tavaszi szèl" laulsid.. Sain ungarlasega kokku, kellel tundsin eestlase maiku, aga hea oli. Ja loodetavasti on must siiski kasu. Aktsent taandub - tore?

Avastasin, et mulle meeldivad need päris õiged venelaste kombed ja kui viisakad nad on!
Nimelt esines Sadala rahvamajas selline koosseis nagu Russkiy lad, kes laulsid vene, gruusia ja kreeka vaimulikku muusikat. Millised hääled ja milline kõla! Just paras ports headust, mida vajan.
Raske on ja sellega on kuidas on.
Tabasin, et asjad on teistmoodi kui enne.
Aga Maarjal ja Virgol sai käidud soolaleival ja mul on hea meel, et neil hea meel sai.
Tuuli on tubli naljahammas, Kristi asjalik ja Karlil vist kõige raskem minu kohanemisega.
Üldiselt olid kõik ikka rõõmsad, et ma siin olen jälle.
Inspiratsioon on tagasi vaja ja siht edasi.
Gàboriga tahaks kohvile minna, Hannaga naerda ja Pablot kallistada. Näe, Virks ja Karen on ka siin vaja rääkida, mis tuletab meelde, et homme varakult peabki üht kõnetama, sest sain alles tagasi.
Aga mis mind u 10 päeva pärast ootab, on vananemine.
Täna käis Uku mul külas. Käisime jäätist söömas ja viskasime Mikku Kristi juurde, mis andis hea võimaluse Kristiga veidi juttu rääkida, millest hakkas hea soe. Pärast käisime veel Kuremaa tuulikud vaatamas. Tuli välja, et see on Hollandi tüüpi, ega mina polnudki varem teist uurida saand veel. Sõitsime siis autoga Kuremaa keskusesse ja Jenselil olid mingisugused külapäevad vist, saime sellest veidi osa ja ajasime rannas juttu. Olime kohe eriti tublid ja korjasime veel veidi tuulekaeragai, mõlemal säärane tunne, et jookseks iga lible järel, sest linnalapsed lasti maale vljapõllule. Minul tuleb sellega harjuda.
Näitasin talle ka suurema osa Ungaris tehtud piltidest ja sai kokkulepitud, et ta tuleb teinekordki tuulekaera korjama, kui mina talle samal ajal juttu vestan.
Kõike kokku võttes sai hea päev.

Hiànyzik Magyarorszàg ès ùgy èrzem hogy van a màsik otthon ahova vissza akarok ùjra.
Tejesen elèg itt, tènyleg. De van az az ember akivel tudok beszèlni ès nem tudtam hogy ö lesz az. Kicsit örülök, de mikor lesz jobb ?
Bocs.

2010-07-01T15:05:00.002+02:00

Sedasi, kiire viimane sissekanne Ungarist. Hasti kiire on, 6 tunni párast sóidame válja, tundub mágede kaugusel? EII ! :D
Tuba on tühi, mul on liiga palju asju, páevitasin tána, vásimus on.
Őősel magan bussis, Ühesónaga YESile ? Jah.
Ok, just sain aru , kui móttetut soga ma kirjutan ja pagendan end hoopis Budapesti Duna áárde, et teisi oodata. Vuhuu!
Selge on see , et Eestisse jóudes naen ma valja nagu surm, sest praegugi on kuidagi sáárane.
Mindenki azt mond hogy jobban megy , akkor várok én is.

2010-06-30T22:32:00.003+02:00

Ma kirjutan, sest arvan, et on vaja kirjutada. Mul on kaks kodu, kaks perekonda ja nüüd juba kolm õde-venda. Kui keegi oleks aasta algul öelnud, et tagasi Eestisse minek saab niivõrd raske olema, oleks ma noogutanud ega ilmselt pikemalt süvenenud.
Eile sõitis Pablo ära, homme mina ja ülehomme Hanna. Ja Gabby jääb siia ja mu väike õde ja ema ja isa ja vanem vend ja need kaks vahvat vanaema ja mu klass ja nii palju häid tuttavaid mälestusi. Ja ma ei kahetse mitte hetkeski, et siia tulin. Ja olen maailmakõige õnnelikum inimene, et just Judit ja Gyula mu vanemateks olid ja on mulle ka edaspidi olemas. Ja õnnetu olen ka.
Aga ikkagi õnnelik, et mul nii palju kalleid inimesi siin on ja Eestis ees ootab.
Höhöö, pakkima- palju õnne kibe tunne .

2010-06-29T22:15:00.002+02:00

hei, mul tuli just meelde, kuidas ma siofoki tänavatel käterätti küsisin.
kuidagi närvihaige tunne on, et midagi ei jõua ja näe, nüüd lähengi linna ja nii palju hüvastijätte veel.
ja nagu sõnutult ei mahu asjad kahte kohvrisse, kuidas ometi . ja kuidas nad tonnised on ?

2010-06-29T08:45:00.008+02:00

Ja näe, kertu hakkaski nutma..
Aga mul oli best bùcsu buli ever ja missiis et ma viimasest rongist maha jäin. Gàbor lapsendas mu üheks ööks ja tegi hommikul maailmaparimat omletti. Ja olen õnnelik, et ainult 2 tunnikest sain magada ja kohe lähen linna Tina, Kareni, Gàbori, Ricsi, Heleniga. I´m happy.
Kapid on tühjaks pakitud, imelik on. Mu tuba on imelik ja mu voodi on imelik .
aitähaitähaitähaitähaitäh!
Olen ajast nii tühi, täiesti tühi ja nii palju mõtteid on peakese sees.
De mit többet tudok kèrdezni, ha tudom hogy vannak emberek akit szeretlek ès akik engem is. Ès igy lesz az egesz èlem.

2010-06-28T09:44:00.004+02:00

Lõpuks saime perega käidud ka Pècsis. Pècs paikneb Ungari kõige lõunapoolsemas osas Mecseki mäestiku nõlvadel ja orgudes. Linnas sissesõit on hästi huvitav- kõigepealt teed kaugusest tervele linnale ringi peale, vaatad juba, et kõik on selja taha jäetud ja siis tuleb sirge pikk lai tee ja tunne, et sõidad orus kuni mäeni. Jõudsime siis mäe otsa oma hotelli kui saabus sõnum "Welcome to Croatia... " Ühesõnaga Horvaatias sai nagu ka käidud. Mäest autoga üles saada oli veel kuidagi võimalik , aga alla tulek oli täiesti õudne, nii kitsast teed pole ma ikka tükk aega näinud.
Kuna jõudsime eile lõunapaiku, läksime esimese asjana kohe sööma pluss samaaegselt leidsime maailmavinge poe, mis juhuslikult on ka hostel ja kohvik. Linna keskväljakut kutsutakse szèchenyi tèriks, millel varemalt on olnud sadamiljon muud nime nagu Hösö tèr jne..
Vaatasime siis türklastest maha jäänud mošeed, mis minu jaoks oli esimene ja huvitav ja szabadtèril asutav nelja torniga templomi. Mingi hetk tuli aga vastikult vihm peale, niiet otsustasime jäätisega päeva lõpetada ja ära magama minna.
Täna ärkasime varakult, päike oli väljas ja ilm parajalt soe. Sõitsime järjekordselt autoga mäest alla, kust muideks avaneb suurepärane panoraami vaade ja läksime väikse valge rongikesega linna peale tuuri tegema. Tuur oli äge, üks täidekene kõlarites rääkis tähtsamate hoonete ajalugu ja pööras tähelepanu ümbritsevale. Mina olin enamusaja muidugi segaduses, sest istusin seljaga sõidusuunas ja kui öeldi, et vaadake nüüd paremale vaatasin alati vasakule ja kui vasakule, siis jälle läks pilt automaatselt sõidusuna paremale. Ühesõnaga võttis harjumist.
Muideks Pècs on 2010. aasta kultuuri pealinn ja selle raames oli täna näiteks hunnik austerlasi metsasarvedega.
Rongiga sõites nägime veel pikka ja hästi säilinud Pècsi müüri, mis algeliselt sai ehitatud kaitseks tatarlaste vastu, kuid kasulikuks osutus see hoopis türklaste vastu.
Käisime veel paaris muuseumis , kaasaarvatud Csontvary kunstimuuseumis, mis oli maailmahuvitav ja üldiselt oli selline mõnus kodune reis. Isegi autoga sõit, mis kestis 2,5 tundi oli täiesti talutav :)

2010-06-25T23:22:00.000+02:00

2010-06-25T12:57:00.006+02:00

viimane päev koolimajas, samas pingis- akna all. Tàtrai kordamas järjekordselt kogu informatsiooni sajakordselt, aga kasulikult. Ja kõik naeratavad ja ma ei taha uskuda, et ma ei lähe 1. septembril tagasi selle sama pingi taha või selle sama õpetaja juurde.
Aga szalagavato on tulekul :)

11 A klass oma täies hiilg1uses .

Mu parim pinginaaber, keda tahta!:) (pärast maltsikut ilmselgelt :)

Keksziks kutsujad ja kõige paremad klassivennad/klassiõed, keda üldse tahta.

2010-06-25T09:52:00.000+02:00

Igatahes nüüd on siuke tunne, et ma magasin viimasel koolipäeval sisse ja jooksen rongijaama ! muhahaaa :)

2010-06-16T22:05:00.002+02:00

Aki kérdez, öt percig buta lesz, aki nem kérdez, örökre az marad...
Nii mina, ainult, et ma olen pärast ka üsna rumal :D
Kuna ma homme lahkun pikemaks ajaks laagrisse ja suvitama, mõltesin mõnd ettekujuteldavat sõpra nagu Pistat informeerida oma tegemistest.
Täna lasi kamp poisse rongi pipragaasi, köhisime Gàboriga terve tee, eriti mina, sest mu kurk on õrnake ja terve rongirahvas ei suutnud ära kiruda. See mulle ungarlaste juures meeldib, et alati võid ükskõik kellega rääkima hakata nagu oleksite juba ammuaegsed tuttavad.
Läksin hommikul varakult linna, et Gabbyga kooli raamatuid viia, sest eile oli ju viimane päev!! Makes sense ?:D
Kuna täna oli official starbucksi avamine, läksime meiegi üht hääd karamelli lattet mekkima. Minu oma lendas poolikult muidu plärtsti põrandale, aga keegi ei hakanud isegi imestama. Millegipärast olin täna juba kolm korda Starbucksis, ilmselt seepärast, et see on juu ikka suur asi, et lõpuks ometi on ka Ungaris Starbucks. Gabby emaga käisime soppamas ja siis läksime nende juurde, kus head muusikat kuulasime ja ta ema meile kala juustukastmes tegi, mis maaailmakõigeparemini maitses.
Gàboriga käisime kohvrit lõpuks poest ära toomas ja tegime muid sopinguid. Pluss sõitsime Budapesti teise otsa, et pluusi osta. Ilus sai!
Gyula suretas konnakasvanduse ja Luca tegi ajaloo ära!
Homme lähen lõpulaagrisse, kus räägime ainult lõpust ja lõpust ja lõpust ja lõpust. Ei jõua ära oodata.
Ühesõnaga 19nda õhtul otse laagrist sõidame Hanna, Ricsi, Gàbori, Kareni, Tina ja Pabloga Balatoni äärde.
Sellest tuleb maailmakõigeägedam reis üldse!
25ndal on kooli aktus- madrusepluusiga- millest lõpuks üritan jäädvustada ka pildi .
27ndal lähen PASO kontserdile- tökèletes, ugye!!
Ja sealt edasi tulevad kolm päeva täis bùcsu üritusi, palju õnne!
Aga Ranna saab maailmavinge olema, kui keegi mu vahvatest sõpradest samal ajal seal satub olema, kui mina .
Mu uus kohver näeb nii suur välja ja ma ei ole ikka veel veendunud, et kõik ära mahub, kertu , normàlis vagy ?
Dagö teeb tuju heaks ja kohver tahab pakkimist, sest muidu ma ei saa mitte kunagi valmis.

2010-06-14T09:27:00.013+02:00

Mu nädalavahetus oli veidi pingeline. Paratamatult juhtub kuidagi sedasi, et kõige ebaolulistemast sündmustest arenevad hiigelsuured probleemid ja osad inimesed on ikka nii kummalised.
Igaljuhul mu emal oli õigus, et sellest ei tasu end häirida lasta ja seepärast räägin oma nädalavahetusest nüüd juba hoopis teise nurga alt.
Nimelt laupäeval pidime Pablo ja Virksiga Siofoki sõitma, et seal Mareti sünnipäeva tähistada, kuidagi juhtus aga nii, et Virks otsustas hommikul varem minna ja seepärast läksime Pabloga umbes 3 ajal Budapesti Kelenföldi rongijaama. Sõitsime rõõmsameelsed kaks tundi rongiga, tulime juba kenasti rongist välja olles täiesti kindlad, et oleme Siofokis ja kõndisime kesklinna poole. Kui aga lõpuks üht kohalikku kõnetasin, tuli välja, et oleme Szèkesfehèrvàris- teretore, see tähendas 40 kilomeetrit Siofokini. Mis seal ikka, otsustasime linnas siiski veidi ringi vaadata.
Algul olin ma nii pettunud, sest tänavast tänavasse asetsesid pikad betoonkortermajad nagu puualleed ja lõppu ei paistnud kuskilt tulevat.
Aga siis lõpuks, täiesti eikuskilt tuli välja belvàros ja see oli niii ilus.

Szèkesfehèrvàri rajas suurvürst Géza 972. aastal ja keskajal oli kogu linn ungari kuningate residents, seal on kroonitud 37 kuningat. Linna on maetud kõik esimesed kuningad. 1543 vallutasid linna türklased ning lõhkusid kirikud ja kuningate hauad ning ehitasid asemele mošeed.
Sotsilistide reziimist on jäänud kõik hiigelpikad betoonhooned, aga kesklinn on siiski säilitanud selllise imelise barokki õhkkonna.
Ühesõnaga nägin ära nüüd ka kuningas Stepheni matmispaiga ja kõigi teiste esimeste kunigate matmiskohad (nt Bèla III on ka sinna maetud )
Kõigepealt otsustasime midagi süüa, sest mina olin hommikul targapeaga end toiduta jätnud.
Ma leidsin hiigeljämeda puu, mida imetleda ja kallistada sai ja ilmselgelt olen ma ikka täiesti õudne poosimeister :)

Kirikus oli jumalateenistus ja kuulasime seda veidi, imeilus kirik oli . Pärast tegin veel mõne pildi. Vaatasime II maailmasõja järgsetele vene sõduritele tehtud surnuaeda ja nägime sealstet teatrihoonet. Puhkasime lilledest tehtud kella ees jalga ja sõbrustasime ühe imearmsa väikse tüdrukuga, kes ka meie seltsi rohu lõhna nuuskima tuli.

Väljas oli maailmasoe . Täitsa 38 kraadi, millest mina muidugi täiega vaimustuses olin, sest riided olid sellise ilma jaoks just täpselt mõnusad.
Jaa, kõige olulisem , ma kuulsin head akordioni muusikat, sulasin .. Oleksin terve päeva seal istunud ja nautinud.
Ühesõnaga Székesfehèrvàr on maailmailus ja mul on hea meel , et sedasi juhuse läbi sinna sattusime. Õhtul jõudsime siofoki, kuhu ka Hanna, Maret, ja Virks olid tulnud. Läksime siis kõik koos sellele tänavale, kus üksteise kõrval mustmiljon erinevat klubi asub ja valisime omale sobivama, et veidi jalga keerutada.

Hiljem käisime veel Balatonis sulberdamas, mis oli nii mõnus ja vesi oli soee :)
Hommikuse esimese rongiga tulime koju ja kõik magasid rongis nagu jahukotid. Õnneks, mingisugusel hetkel tuli kontroll Hannat üles taguma, et ou te tahtsite siin ju maha minna.
Budapesti jõudest läks iga roju oma koju ja piknik jäi ära :/
Kodus tegime Lucaga kahekesi piduu! Panime muusikat, tegime limonaadi ja võtsime päikest. Mingi hetk suutsin vist isegi magama jääda, siis jälle üles tõusta ja õhtul enne Gyula Juditi kojutulekut suutsin järjekordselt uinuda. Ärkasin üles oma lapsevanema kõne peale, kes just issi ja Mikkukesega Rakverest meestetantsupeolt koju sõitis ja niivõrd asjalik mu nädalavahetus siis kokku saigi.
Praegu müristab ja välgutab ja mul ei ole ühtki sooja riideeset, sest hommikul oli soe päiksepaiste. Aga eile saime shrekiga kokku!

Balatoni plaanid on valmis ja kõik teised ka, tere päike!

2010-06-10T23:30:00.001+02:00

Ma ei ole mitte kunagi niimoodi ja nii suurt jaatis soond.
Saaserunnak ja 38 kraadi . Furcsa!
Kuidagi suutsin tapitahed kaotada .
Ruttututtu!

2010-06-09T08:02:00.011+02:00

Nõndaks, lebo on nüüd. Eksamid on läbi, pooled tulemused teada ja pooled veel teadmata. Ühesõnaga 7 punkti veel laboratooriumist ja suulise közepfok on käes :) Ja siis ma ausõna tähistan !
Akordioni eksam läks maruhästi. Ma ei ole pikka aega end niivõrd hästi tundnud laval ja mu õpetaja on kohutavalt armas - "Akkor hozom neked egy pàr dàlt. Hallotam, hogy azokat nagyon szereted.." Heh :)
Neljapäeval tuli mu vahva Hanna meile, käisime siis kolmekesi-mina,Hanna ja Gàbor mingisuguses muhedas kohvik-pubi moodi asjanduses istumas ja paanitsesime viimaseid hetki eksami pärast. Õhtu lõppes sellega, et eksam oli ammugi juba unustatud ja sadamiljon uut teemat algatatud. Muideks neljapäev pidi olema mu suur eksami ettevalmistus püha. Kuid mis olekski parem suuliseks eksamiks valmistumine, kui õhtu otsa ungari keeles rääkimine, eks!

Leiutasin tegevust endale..

Reedel hakkas kogu eksamitrall peale. Kokku oli meid umbes 7 vahetusõpilast, kes kõik koos said paanisteda, kui toree:)
Kõigepealt alustasime laboratooriumi osaga, kus igaüks endale klapid sai ja kuulasime kaks erinevat intervjuud, mille mõlemad teemad ma praeguseks juba unustanud olen.
Mõlemat teksti kuulasime kolm korda ja vastasime kahte sorti ülesannetele. Algul oli veidi raske, sest harjumuspäraselt antaks inimestele enne kuulamisülesannet veidi aega, et läbi lugeda küsimused, aga meie kuulasime kõigepealt teksti, siis saime 2 minutit küsimustele vastamiseks ja pärast kuulasime 2 korda veel samasuguste ajavahedega. Selline huvitav.
Enne suulise algust saime veel kõik koos mõnd aega närvitseda ja mina näiteks otsustasin enda aega asjalikult kasutada ja hommikusööki süüa, mis ilmselt ei olnudki niivõrd tingitud näljast, pigem vajadusest midagi teha. Suulisel ootasid mind hiigelsuures klassiruumis kaks sõbralikku tädikest. Läksin siis sisse, istusin maha ja hakkasin oma õpilaspiletit otsima, mille otseloomulikult varemalt mitu korda järgi olin kontrollinud, kuid ometigi ei suutnud ma seda enda rahakotist välja võluda. Veidi piinlik oli, samas lõpuks siiski leidsin. Rääkisin siis endast, et kes ma olen, kust tulen, miks siin olen ja siis ütles üks täditest bemutatas ( endatutvustus ), mille peale ma ei osanud midagi öelda, sest kuidas sa oskadki, kui oled just lõpetanud enda tutvustamise. Tahtsin naerma hakata, aga küsisin, et millest täpsemalt rääkida võiksin. Lõpetasin eesti kooli ja telefoni kasutusega. Naljakas edasiminek. Edasi tõmbasin endale situatsiooni ja pildi, millest rääkima pidin. Situatsioon oli lihtne- mina olen turist, kes on täiesti eksinud, küsisin szàllodat, raamatupoodi ja midagi transpordi kohta. Pärast rääkisin pildist, millel oli kolm telefoni ja tüdruk telefoniga- ei oleks uskunud, et säärast imemuinasjuttu kokku suutan luisata !:) vatta csepp!? :D
Minu suulise järel tuli Hanna suuline ja selle ajal vestlesin pikalt oma lapsevanemaga, kes ikka suurepärane naljahammas on, kohe näha kus mu head naljad tulevad : ) Ühesõnaga pinge oli kadunud .

Enne Hanna suuulist..

Kõige kummalisem asi juhtus minuga aga pärastlõunal- nimelt läksime siis Hannaga metrooga Operast Szèchenyi fürdösse ja kui ma enne eksamit ei suutnud enda õpilaspileti kaasi leida, siis pärast eksamit oli see veel võimatum. Olime siis juba földalattis, kui hakkasin otsima enda bèrletit. Palusin kontrollil veidi oodata ja sobrasin oma kotis, lõpuks kui üles leidsin , küsis tema, et kus ma õpin ja kelleks ma tahan saada. Esimene mõte oli, et appikene, mis ma nüüd halvasti tegin, äkki olin ebaviisakas, äkki ütlesin midagi valesti ? Vaimusilmas jooksid kõik need pildid igasugu juttudest, kuidas tänapäeva noored on hukka läinud ja ebaviisakad. Küsisin siis temalt, et miks ta mu käest midagi sellist üldse küsib, sest olukord iseenesest oli väga kummaline. Tema vastab mulle ainult, et lihtsalt uudishimust ja vaatas suurte silmadega minu suunas, et ma juba vastaks. No ütlesin siis, et ma ei tea veel. Aga ei ega teda see ei rahuldanud. Hakkas siis erinevaid ameteid pakkuma, millest järedlasin , et tema on juba täiesti kindel, et ma olen näitleja või laulja või keski siuke. Ma ei saanud ikka veel midagi aru ja olime Hannaga mõlemad ikka üsna üllatunud. Kui ma üritasin siis ikka veel küsida, et miks ta selliseid asju arvab, vastas tema, et ma ei näe üldse välja nagu ungarlane ja et talle meeldib kuidas ma välja näen. Minu jaoks oli kogu see vestlus selline huvitav väljaloksumine tavapärastest igapäeva elust.
Igaljuhul reedeks oli loomulikult plaanitud veel suurepärane ettevalmistus kirjalikuks eksamiks, milleni ma hõredalt jõudsin, sest mingisugune rampväsimus tabas mind üsna kiirelt kojujõudes.

kui Hanna leidis, et ma peaks kohe vanni minema..
Laupäevane kirjalik eksam kestis kokku 3 tundi, millest terve aja ära kasutasin, sest täitsa raske oli teine. Eriti kaks teksti ülesannet. Esimene tekst oli kohe eriti keeruline. Siiski grammatika ülesanded oli sellised ootatust kergemad-tundus kuidagi sedasi. Kirjutasin oma viimase kirja Pistale ja olen naljanumber sest kuidas sain ma kirjutada sinna sellise sõna nagu ajàndekokom!!!?? :D
Ja just hommikul küsisin emalt järgi need mitmuste erinevused .

Hanna seenemütsi ja kotikesega :)

Laupäeval õhtul käisin tantsimas ja nyugati on varahommikul niii ilus!

Pühapäev möödus mu kortsuga ja pooluimaselt :)
Esmaspäeval ärkasin oma akordioni õpetaja telefoni kõne peale. Tuli välja, et eksam on varem. Ajasin ennast siis püsti ja 11ks olin eksamikohas, olin ikka väga närvis, esiteks sellepärast, et pidin mängima väiksema 96 bassise pilliga, millel puudusid 6nda rea vähendatud septakordid, mida mul just täpselt vaja oli. Aga üllatavalt kiiresti harjusin ümber ja väga hästi läks!:)
Eile käisime Gàboriga mu eksamitulemust Rigo utcal uurimas, mis osutus siis täitsa heaks :) ja ostsime kingitusi. Gàbor sai endale siis igasugu riideid selga proovida ja ta ei kurtnud mitte kordagi! Üllatus missugune.
Mõnusalt soe on, 30 kraadi körül ja Doonau on segaseks läinud! Üleujutuse tõttu on madalad teed kõik veel all, seetõttu on praegu näiteks keset Doonaud hunnik puid. Iseenesest huvitav vaatepilt. Käisime eile Virksi, Ricsi ja Gàboriga kesklinna uudistamas ja ma ei jõua ära oodata, millal tagasi tulen juba Ungarisse :)

20ndal lähme väikse õega Balatoni äärde ja piuks piuks siis juba Eestisse.
Homme on mu lapsevanema sünnipäev! Piduuu! :D
Nädalavahetuseks on mitumitu plaani ja nii palju asju on vaja veel teha :) Samas ootan Rannat ka. (eks me tule siis ka issiga Rannale)
Jah, üks õnnelik laps olen ma, ei saa kurta. Ainult, et kool saab järgmine nädal otsa :/ Ja lõpulaager tuleb, mida üldse ei taha. Lõpud on kurvad!

2010-06-03T23:10:00.002+02:00

hààààt, holnap vizsgàzom. örülök, nagyon ! dehogynem .

2010-06-02T08:22:00.002+02:00

Järjepidevalt sureb ju parem jalg, säti kuidas tahad ja paremaks ei lähe. Juuni on käes, viimane kuu.
Judit arvas, kui sellise tempoga oma õpinguid jätkan olen juuni lõpuks felsöfok, millesse ma ise ei panustaks.
Samas, kui ma enda paberi kätte saan, siis saan ju lausa õpetama hakata, kui kummaline.
Äkitselt sedasi ja üldse on kõik kiirehooliselt liikunud ja mul on vaja Ungarisse tagasi tulla. Hmm, just nagu mul on vaja õhupalli ja kõiki musitada, kui neid näen.
Kõigepealt siis sellest, et laupäeval tuleb Gabby sünnipäev ja alates 20ndast vedelen Balatoni ääres. Tuleks vaid soe tagasi. Leidsin super kingituse oma lapsevanemale ja igasugu muud "kasulikku" ka!
Kingituste ostmine on raske! Kadestan Hannat praegu!
Kooli kestab oma 2 nädalat keskmiselt veel ja mu vend läheb järgmisel nädalal ära, piu,piu. Ma juba totaalselt plaanin üht miljonitest plaanidest.
Kohtusin suurepäraste kingadega Zaras, mille kindlasti omastada sooviks. Palunpalunpalun.
Ja mul on niii imelik koguaeg, et teised kooli lõpetavad- üks kummalisemaid tundeid elus , vist.
Aga, nüüd õpin, et eksamil ikka kõigest mõistus üle käiks.
Päikepäikepäikepäike, kus sa oled ?
Hee, ja Maarjale peab vist täna pöialt hoidma :)

2010-05-31T16:43:00.003+02:00

liiga palju kohvi,
liiga palju ülesandeid, mida lahendada,
hei, meile tuli politsei pärast ujumist, kummaline!
ilm on jälle külm,
kortsul on puulusikas rihma vahel,
saabus uus postalada,
veidi võbisev, veidi stressi rohke,
eeee, ma võtaks kõik keskkooli eksamid oma ungari keele eksamite asemel - või siis ka mitte:D
ja korts lükkus edasi, et ikka suurem publik oleks- tore,tore,tore.
mis toob mind selleni, et mul on sõnaraamat ostmata, kui loomulikult rõõsa, et ungari-ungari!
ja reedel kõndisin üksinda keset pimedat õhtut/ööd koju teisest veresi otsast, esimest korda arvasin, et olen eksinud, aga ei.
magic lady, ja ellenör ütles ka lady lady , kui trahvi sain ükskord. olen tõesti nii lady ? ei ütleks.
aga igaljuhul, et kohvi mõju ei kaoks, siis grammatika, ma tulen !
ükspäev käisime aeda värvimas, tegime heategevust Zora ja Hannaga ja olime haigete ja vanade hobuste farmis. nii vahva oli :)
ronisime hannaga mäge ja õppisime ja olime tublisti konsutltatsioonis, mis kujunes välja jubedaks ajaraisuks..
aga mu parimsõber pista ( kahjuks kujuteldav) on saanud juba 6 kirja ja 3 postkaarti!
mul on teist kohvit vaja ja ikka siukest suurt. aga kuidas mul äkitselt 3 korda rohkem asju saab olla! naljakas:D
õpiku suunas jalutus (:

2010-05-26T23:52:00.002+02:00

Pihtas põhjas, et ma puugi leidsin ja et ma süsti sain ja paratamatult mittemillegist end üles kruvisin ja pisaraid valasin. Ja kus oli mu aru, kui ma enda kätte süsti lasin teha, homme on kortsu eksam. Korstu, mida ma enda kätega mängin, kätega, millest ühes killer valu on.
Üks väike biciklis balesetem tundub ahvatlev ja mu toasein on nagu koolitahvel, kaetud reeglitega. Ja kuidas mul õnnestus ennast lõigata kleeplindi hoidmismasinaga pöidlasse. Pöidlasse, millega ma homme eksamil mängin. Ei, need taevakehad ei soosi mind, aga kirjutasin Pistale kaks kirja täna ja homme tuleb kolmas ja neljas ja viies...
Tahaks eksami kaelast saada ja siis jooksen Balatoni- ahvatlev!
Nagu ei tahakski, et kool läbi saaks.

2010-05-25T11:50:00.000+02:00

Täpselt 10 veel.
Ja täpselt 2 veel.

Sopron.

2010-05-24T23:02:00.005+02:00

hobused, söekaevurid, templomid, kreti-katika-kati, vein, tants, muusika, margit mama, rong..

<

2010-05-20T21:53:00.002+02:00

Ahistatud mõttest pakkimine.
Nädalavahetseks Sopron.
Kirjutasin sõna maikuu täna ja poole peal kohkusin.
Solf on hea ja mõtted on kaalutlusel.
Et mis oleks, kui tuleksin.
Ja just nii olen ma alati tahtnud.
Teeparandus oli tol korral.
Kui vaid keegi näeks, mida mõtlen.
Aga on laul ja mitte ainult igasugune.
Gyula tuleb koju!!
Täpselt 2 nädalat.
Aga päike tuli täna tagasi.

2010-05-20T00:02:00.002+02:00

Most honnan jönnek azok a cseppek ?
Ès hogy lehet, hogy ez nem olyan nèhez gondolni magyarul ?
Ès ki tudja mièrt fèlek azt a kurva vizsàt?
De az biztos, hogy nem szeretem az ötletemet, mi mèg nem akar csönd maradni.
Nehèz ez az èlet, ugye?

2010-05-17T10:41:00.006+02:00

Nädalavahetus oli külm. Kohe hirmus külm ja tuuline ja vihmane ja pilvine.
Reedel käisime Luca koolis, kus Pablo neile hispaaania keele tundi andis. Proovisin siis ka kuulamisülesandest sõnu kuulda ja avastasin, et vanaemaga seepide vaatamisest on isegi midagi külge jäänud. Ühesõnaga 10 lüngast kaks suutsin ära täita, sest teisi sõnu ei osanud ma lihtsalt kirjutada.

Õhtul käisime veel kolmekesi kinos "Az Ùt" ("The Road") vaatamas, mis oli hea, aga kuna kavatsen veel ka raamatu lugeda, siis olen kindel, et arvamus muutub.
Laupäeval läksime emaga YFU fözdèlutan´ile. Ennemalt soetasin endale ungari rahvasseeliku väga soodsa hinnaga ja sõime hommikusöögiks langosi. See on lihtsalt nii maitsev!
Sellele kokkamisüritusele jäime veidi hiljaks, sest kuna mu emal puudub igasugune geograafiline taju, palus ta minul välja otsida kaart, mille abil kohale jõuda. Võtsin siis oma läpaga kaasa, aga otseloomulikult otsustas mu kaart poole tee peal tõrke saada ja me ei teadnud isegi lõppkohta. Meil ei jäänud midagi muud üle, kui naerda ja lõpuks tänu suurele õnnele jõudsime isegi kohale.
Seal sõime siis igasugu koogikesi ja gulyasi. Nämm :)
Mingisugust otsest programmi polnud aga ette valmistatud, niiet inimesed hajusid üsna kiirelt.
Astrid tuli ööseks meile. Otsustasime siis eelajalooliste inimeste õhtu korraldada- tegime kaminasse tule, vedasime hunniku tekke selle ette, grillisime maasikaid, mis muideks maitseks vääga halvasti ja õunu, kaneeli ja suhkruga. Mingil hetkel otsustasime näod süsiga värvida ja vihmatantsu tantsida. Kui mu ema alla tuli, pahvatas naerma.
Öösel käisime veel koogimaterjali ostmas ja valmistasime sokolaadi kirsi koogi, mis Juditi väitel hea pidi olema, mina ei proovinud.
Ilm on häiriv ja tahe koguaeg magada.
Peab tubliks hakkama.

2010-05-13T12:18:00.003+02:00

kõik on kuidagi ära kadunud.. eem, khm , nojaa :D
laulan pocahontast ja catsi.
hmm, soe on :)

2010-05-11T11:14:00.004+02:00

Minu eesti keel sakib. Mismõttes ma loen 4 korda läbi ja ikka on veel vead sees!? piinlik..
Laul ja korts, elagu-elagu-elagu.

erdei suli!

2010-05-10T20:54:00.006+02:00

Kolmapäeval otsustasin tõusta hommikul viie paiku, et pakkida laagrisse vajaminevad kodinad kohvrisse. Millegipärast valdas mind kohutav tüütus oma asjade suhtes, sest on ju seda ja seda ja seda ja seda vaja ja igaksjuhuks veel toda ka. Ühesõnaga lõpuks üritasin kohvri lukku kinni suruda ise enda keharaskusega seda kinni litsudes. Isaga auto juurde minnes avastasin veel, et otseloomulikult ei taha see tõmbeasjandus välja tulla ja niimoodi ma surin metroode vahel rännates.
Dèli palyaudvarile jõudes oli pool klassi end mugavalt kohvrite otsa istuma sättinud ja nendega koos seisis mees, kes pidi meie rühmajuht olema- Attila. Minu üllatuseks teadis tema, kes olen mina ja pärast nime ütlemist tulid tema suust kohe ka -“Habemeajaja jaama ülem“ ja „Ilus oled“. Ühesõnaga mina sain rõõmsaks.
Rongisga sõitsime ikka 3 tundi, aga Balatoni ääres oli lihtsalt nii ilus-helesinine vesi ja mäed ja männid ja selline paradiis.
Meie laagripaigaks oli Zànka, mis asub Balaton füredist 3 rongipeatuse kaugusel, kui see nüüd midagi ütleb.
Ööbisime umbes 14stes tubades, kus igaühele oli ette nähtu voodi ja kapp ja magamajäädes tekkis selline kummaline klaustrofoobiline tunne, sest pea oli sõnaotseses mõttes kahe kapi vahel.
Kohale jõudes käisime siis kohe sööklasse ja sõime mõnusalt menzat(koolillõuna), mis tegelikult täitsa hää maitseb. Miks ma ütlen, et sõime menzat, sest üldjoontes ungarlased kodus sääraseid toite väga ei armasta valmistada.
Esimene väga töine asjandus oli meil füüsika tund, kus pidime välja leiutama 5 erinevat moodust, kuidas keerlev pukk ilma ise hoogu andmata liikuma panna. Tüdrukud said hiljem poiste jalgpalli vaadata, mis lõppes hiigelsuure paduvihmaga ja pärast seda läksime GPSiga Balatoni äärde orienteeruma. Õhtul toimus teatrisaalis ettevalmistatud tantsude ettenäitamine. Meie klass oli kõige tublim ja saime I koha! :)
Neljapäeval käisime kalandparkis, mille nime ma eesti keeles ei ole, aga see on see, kui ronid üleval puude otsas ja ületad igasugu takistusi. See oli nii maailmaäge! Valida sai 6 raja vahel, mina proovisin kahte. Ronisin läbi suure toru, liuglesin ühe puu juurest teise juurde, kõndisin nööri mööda ja igasuguseid asjandusi oli ikka välja mõeldud! Adrenaliini kõrvalt oli õrnalt kõhe kah.

Pärastlõunal läksime veel mäe otsa matkama, kust oli maailmakõige ilusam vaade Balatonile ja viinamarja põldudele.Õhtul vaatasime teatrietendust ja laulsime ungari rahvalaule, mida minu koolis nii tihti tehakse.

Reedel ootasime tund aega bussi, et see meid Tihanyi lähedale mäele viiks, millele järgnes 5 tunnine matk mööda kiviseid mägesid ringi turnides ja erinevates punktides peatudes, kus eri ainete õpetajad meid ees ootasid ja ülesandeid jagasid.. Näiteks peatusime mäe otsas lossivaremete juures, kus inglise keelseid mõistatusi pidi lahendama ja aardekirstu leidma ja olenevalt sellest kui palju punkte oma klassiga kogusime, nii palju kulda võis aardekirstust välja võtta. Ühesõnaga meil oli nii põnev! Pärast sõitsime sellise ilma katuseta turistibussiga mööda Balatoni äärt Balatonfüredisse, kus Jòkai Mòri muuseumi külastasime ja maalisime ja imetoredaid geograafia ülesandeid täitsime. Balatonfüred on lihtsalt nii ilus linn. Laagripaika tagasi sõites õpetasin teistele kuidas õ häälikut öelda ja küll oli jamamist. Aga ma olen täiesti kindel, et terve mu klassi lemmiksõna on nüüd küll „õrnalt“. Esiteks sellepärast, et seal on õ ja teiseks on seal ka nende jaoks tugev r.
Mu klassijuhataja leidis, et mina võiksin õhtul mingisuguse ungari keelse salmi või laulu ette lugeda- kogu kooli ees. Ja seepärast laulsin neile Tavaszi szünetit . Maailmakõige rohkem närvis olin üldse. See nägi välja umbes niimoodi, et olime ühes hiigelsuures spordisaalis. Terve kool istus mõlemal pool pinkidel, mina keset spordiväljakut, klass seljataga istudes. Aga võib öelda, et mul läks naljakalt. Tõlkisin kolmanda salmi eesti keelde ja mina laulsin siis kaks salmi ungari keeles , klass viimase eesti keeles. See oli lihtsalt niii vahva, kuidas nad laulsid ja kuidas terve päeva muudkui harjutasid. Ja minu nägu pärast plaksutuste kuhja oli tulipunane, täpselt nagu peet!
Mu klass kutsub mind nüüd Keksziks (keks), mis ungari keeles küpsist tähendab ja pidevalt kuulsin küsimust -“Keksz kèrsz egy kekszet ?“
Aga reede õhtul toimusid meil veel ka igasugused spordivõistlused. Kõigepealt sumomaadlus nendes täispuhutud kostüümides, siis torbiku kujulise batuudiga edasi liikumine ja selline grupis pallimäng.
Igal alal pani klass enda esindajad välja ja hiljem selgusid ka võitjad. Laupäeval pärast hommikust trenni toimusid veel viimased spordivõistlused ja saime kõik uuesti spordisaalis kokku, et viimane orienteerumine korraldada, mis nägi välja selline, et iga klass sai hunniku pilte nendest kohtadest, kus laagri jooksul olime olnud ja nüüd pidi need üles leidma ja siis selle koha juurest tooma mingisuguse eseme. Asja tegi loomulikult põnevaks ka see, et iga klass sai samasugused pildid ja tormamist oli seetõttu kohutavalt.
Ma arvan, et see oli nüüd kindlasti maailma põnevamaid ja ägedamaid laagreid üle pika aja.
Ja täna sai siis valitud, et keskmise aste eksam tuleb ja enam tagasiteed pole.
Pean ka seda mainima, et kukkusin trepist alla kuna hüplesin astmete peal ja millegipärast ei taha haav kinni ka kasvada. Kui tüütu longats olen. Gyula on Nigeerias. Ujuda tahaks jälle ja Sopron,Bécs- siit ma tulen!

2010-05-04T16:06:00.001+02:00

kuidas koju jõudes ise ennast ära tunnen?
takistuste inimene.
rumal tüdruk.

Käisin ujumas eile..

2010-05-03T15:44:00.007+02:00

Kõigepealt siis sellest, kui õnnelik ma Kerekes Bandi kuulates olin. Istusime Gödöris ja sisse polnud mõtet minnagi, sest väljast oli sama vaade ja lihtsalt-lihtsalt nii hea ma ütlen. Muidugi ennemalt tegelesime mägironimisega ja käisime Gellèrt hegy´il . Jujj, kui ilus vaade sealt oli ja nii mõnusalt soe ja kõik oli õigelt paigas.
Citadelli kõrval rohuplatsil lebotasime niisama ja päevitasime, kuni päikeseloojanguni, millele järgnes kurviderikas tee mäest alla saateks Buda lossi kõrvalt tulev muusika. Festival oli. Aga kõndisime hoopis Pesti, nägime üht jubeägedat tänavamuusikut, vingusin rikaste turistide koitamise pärast ja jõudsimegi Gödörisse.

Eile-eile-eile-eile tuli Hanna! Käisime sörözös ja siis otsustasime järve äärde minna. Võtsin sukad jalast ja jalutasime paljajalu liival. Ja äkitselt mõtlesime ujuma minna, niiet läksime. Ja hüppasime kohtuseaduse järgi kolm korda ja vesi ei olnudki jahe, aga kui keegi käsiks mul täna ujuda ütlesin, et hull peast.
Aga enne õhtut olime Lucaga Òbuda napja´l. Laat oli ja väääga hea bänd oli ja kõik oli, kui päris aus olla. Vaatasime ringi, nautisime muusikat. Tegime Juditile portree ja jäädvustasime vanaaegse foto. Pärast seda läksime Mamuska juurde lõunale ja saingi juba Hanna ja Gàboriga kokku.

Ostsin endale uue päevaraamatu, mis näeb kohutavalt vinge välja, ajasin basiilika tornis pool juuksevahtu kotipõhja laiali ja jooksin 9 minutiga rongijaama.
Uskumatu, et mai on!
Aga ma igatsen emme rääkimisi ja suvel koos ringi tatsamist praegu ja nojah 18 aastane titt ilmselt!

Kokkuvõetud võtmised

2010-04-28T17:16:00.001+02:00

Laupäev ooperimajas. Juba tükk aega tagasi sai otsustatud, et perega Operahàzi ooperit vaatama minnakse. Kuna mu ema silmaotsas ei salli „Bang-Bangi“ ja juhuslikult ostis tema ka piletid, siis vaatasime/ kuulasime Puccini „Toscat“. Väga traagiline ja romantiline. Tegelikult oli nii-nii vahva jälgida kogu ooperit ja ma pean mainima, et meil olid ka imehead kohad just täpselt kuninglikest kohtadest korrus allpool ja vaade lavale oli super! Ma vaimustusin orkestrist , eriti vaspillide soolodest, ehkki lavaline emotsioon oli kuidagi nõrk. Kogu aja mõtlesin, et kui kaugele võib armastus inimesi viia, aga ausalt oleksin kohe rohkem „seepi“ laval tahtnud näha. Mu vend ja õde olid tervest etendusest täiesti ebavaimustuses. Õnneks kestis see kokku 3 tundi.
Pühapäevaks olid mu vanemad otsustanud , et valmistame kogu perega küpsiseid ja kohe hästi palju . Kokku sai umbes 6 plaaditäit küpsiseid ja igaühel oli oma ülesanne- mina olin näiteks moosi vahele panija ja Luca masinast küpsiste läbi suruja. Õnneks oli mul niipalju aega, et sain vahepeal isegi mitme küpsise jagu tainast suhu pista, mis oli niii imehea. Ja kuna nüüd hoolsalt eksamiks valmistun, vaatasime õhtul „Hercengnö ès beka“ („Printsess ja konn“ ), mis oli siuke vahva Disney multikas printside ja printsessidega.
Ausalt öeldes on see üsna naljakas, kuidas ma oma päevadest lühikokkuvõtet teen, aga ma tahan jõuda sinna ka, et esmaspäeval käisime ema ja õega jaapani trummigruppi „YAMATO“ vaatamas ja see oli lihtsalt niii kohutavalt äge. Kogu show ja see, kui võimsalt nad kõike esitasid. Ja ma nägin nii suurt trummi, mis näeb välja umbes siuke nagu auto järele käiv Salvesti supipott! Võib- olla, et see oli isegi suurem. Ja terve selle etenduse ajal kõlas trummikaja sisimas nagu oleksin üks kõlakoda. See on lausa uskumatu, et nad igapäev keskööni harjutavad ja külastatud riikides ainult hotelle näevad :/
Teisipäeval sõin kõriauguni maasikaid ja järgmisel nädalal lähen Èrdei iskolasse, mis on metsa kool ehk siis linnalapsed lastakse Balatoni äärde metsa vahele loodust uudistama.
Mida ma veel öelda oskan on see, et meil on nii tapvalt palav ja pea 26 kraadi ning tanstuklubi on tulekul. Aga eksam ajab hirmu peale!

2010-04-27T10:03:00.002+02:00

Jajj jajj, varahommikune koerte tagaajamine hommikumantlis kesk tänavat.
YAMATO oli niii hea- tõeline südamelöök.
Tuleb ainult veel akordion linna vedada..

Ez a vonat ha elindul..

2010-04-26T08:04:00.002+02:00

Esmaspäeva sinine hommik on soojalt päikseline!

2010-04-21T08:22:00.002+02:00

TUTIDTUTIDTUTIDTUTIDTUTID!!!

nii äge et ma ikka kooli läksin ja selgus, kaht esimest tundi pole- mis mul vigaa on ? :D
üldiselt freaking out! millise taseme pean valima ja nüüdseks olen veendunud, et 2 tassi kohvi on liiga energiline mulle.
aga kes ütleb mulle millise eksami teen ? :D

2010-04-20T14:05:00.000+02:00

Eile sustas mind mesilane, kui telekat vaatasin. Küll oli mõnusalt valus.

Prahast elusalt tagasi..

2010-04-20T11:02:00.005+02:00

Kolmapäev oli selline- täna öösel me ei maga, kus üritasin kogu aja edutult kotti pakkida. Teisalt käisime Hanna ja Gàboriga mäe otsas panoraami vaatamas. Leidsime maja, mis meenutas sellist tüüpilist maha jäetud üüberhäärberit, kus kindlasti mõni farkasember elab. Vaade oli ilus ja äike lummav. Kuidagi arutult suutsin ronida kõrge aiaposti otsa, millelt pärast alla ei julgenud hüpata. Neljapäeva varahommikuks tund enne Hösök terele sõitmist suutsin lõpuks kõik vajaliku kotti suruda ja seda ka tänu Hannale ja Pablole.
Sõitsime siis Tsehhi. Ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Külm oli ja uni oli ja voodit polnud. Aga mis kõige toredam on sõita Tsehhi maanteid mööda ja nautida hüpiknuku tunnet. See on lihtsalt üks naljakamaid kogemusi, et kuidas terve "kiirtee" suudab selline lõputu batuut olla. Tsehhi jõudes käisime aga ühes lossis, mis järjekordselt kohutavalt külmaks osutus, aga see eest imeilus ja huvitav. Vihma sadas ja meil soovitati veel sealses hiigelpargis ringi jalutada. See jalutuskäik jäi küll lühikeseks. Pärast külastust jätkasime bussisõitu Praha poole, mis kestis u 6 tundi või äkki 2,5. Vot segadust.
Lõpuks õhtul u 7 paiku jõudsime Prahasse ja imetlesime kesklinna, mis meenutab midagi taolist nagu meil siin Vörösmarty tèr. Sõime restoranis tsehhi rahvustoitu, mis koosneb siis pehmetest äärteta saia viiludest ja sealiha tükist koos kastme ja kapsaga. Kohutavalt isuäratav ja maitsev!
Pärast anti meile veel vaba aega ja seetõttu otsustasime Hanna, Tina, Astridi ja Pabloga mõne hea pubi otsida, et seal kohalik õlle ära mekkida. Me ikka otsisime üsna pikalt, aga lõpuks otsustasime ikkagi Fridays`i minna, sest tühjalt aega raisata me ei tahtnud. Igaüks tellis endale siis kokteili ja leiutasime Astridiga kohutavalt geniaalse mängu, mis veel üsna nimetu on. Aga sealne Fridays nägi nii vinge välja- seinte peal kõigsugune huvitav vana kraam ja kogu atmosfäär oli mõnus- laulsime ja naersime. Kuna meil oli lubatud omapäi vaid kella 11ni linnapeal käia, siis sõitsime metrooga tagasi oma Krizikova peatusesse ja see on täiesti uskumatu, kui segaduslikuks on Praha metroosüsteem loodud. Pluss kogu see süsteem, et sõidad metrooga ära ja siis alles pärast kontrollitakse, kas sul on pilet või ei- täiesti ristivastupidi Budapestile.

Mina ja Hanna olime neljases toas kahe teise saksa tüdrukuga. Tuba oli umbes selline, et siin on üks rada, siin teine ja ülejäänu oli kõik voodite all. Seepärast pakuti meile järgmiseks päevaks võimalust kahesesse minna, mille ka ära kasutasime. Niiet edaspidi oli meil kolm voodit- üks mulle, üks Hannale ja üks meie asjadele.
Reedel kõndisime terve päeva linnas ringi- vaatasime erinevaid sildu, jalutasime teisel pool jõge, käisime keskväljakul ja juudi linnaosas olime, kus sünagooge ja surnuaeda imetlesime. Mulle nii kohutavalt meeldisid need väikesed sillad, mis tegelikult nii väikesed polegi, aga väiksemad kui Budapestis ja ainult jalakäijatele niiet igasugused tänavamuusikud mängivad ja erinevaid käsitöö asju saab osta. Linna keskväljakul oli selle aja jooksul, kui meie istusime ja teisi ootasime 2 pulma. Kujuta nüüd ette, et on hiigelsuuur väljak, kus on umbes 1000 turisti ja sa tuled välja oma abieluregistreerimiselt ja kõik nad hakkavad sulle plaksutama. Hästi kihvt. Keskväljaku ühel küljel asub üks hoone kahe torniga, mille nime ma olen unustanud, aga legend jäi meelde. Nimelt kaksikvennad ehitasid kogu selle maja, kui nii võib öelda. Üks tegi ühe torni ja teine teise ja nad olid ennemalt muidugi kokku leppinud, et kui laiad need tornid tulevad, aga üks vend tegi enda torni paksema kui teine ja seepärast lükkas esimene teise tornist alla. Prahas oli kohutavalt palju legende igasuguste inimeste kohta, kes akendest alla on lükatud.
Igaljuhul meie käisime veel õhtul laevaga sõitmas ja õhtustasime seal. See oli nii naljakas, kuidas Hanna ja Pablo üritasid minule ja Astridile selgeks teha, mispärast pidime me sõitma laevaga ühte kahe uksega ruumi ja mispärast pidi veetaset kõrgemaks tekitama , et saaksime edasi sõita, aga lõpuks saime mõlemad kogu põhimõttele pihta ja see ei olnudki nõnda keeruline nagu algselt tundus. Kahju oli ainult, et ilm kuidagi tuuline oli ja sellepärast oli õues tüütu istuda, aga ega see meid ometigi heidutanud. Kuulasime head muusikat ja sõime kooke, nämma.
Õhtul vaatasime igaljuhul CNNi- vääga kasulik. Kommenteerisime reporterite lipse, ,mis kõigil viltu olid ja kui ajuvabu reklaame on maailma ikka loodud. Igaljuhul Richard Quest on meie lemmik ja see kui vihaselt ta rõõmsaid asju suudab rääkida on lihtsalt parim!
Õhtul käisime viiekesi veel pubis ja leidsime mingisuguse päris muheda keldrikoha, kus normaalsed noored inimesed olid. Esimestest leidudest ma parem ei räägigi.
Aga laupäeval olime lossi ümbruses ja Praha on kohutavalt ilus ikka! Ehkki ma ei saa sugugi aru, et mis mingil pool jõge asub, ja kõige naljakam oli meie giid sest ta seletas koguaeg asju omaette ja ungari keeles ja vahel on nii keeruline midagi aru saada, kui su ümber suur mass inimesi on, kes samuti rääkida tahavad. Meil oli hästi palju vaba aega laupäeval niiet saime veidi poodides ringi vaadata, aga enamuse ajast istusime keskväljakul, kuulasime seal esinevaid artiste ja sõime jäätist. Noo ja mööda minevad saksa turistid viskasid meile ka veidi eurosente, niiet elu on ilus. Mingi hetk sõime iiri pubis veel nachosid ja seal oli igasugune avalik kära keelustatud- laulmine ja ilmslet ka rääkimine. Hommikul tegin Hannale super äratust oma voodi peal hüppamisega, mida ilmselt ka alumise toa rahvas tunda sai, aga tühja sellega. Pühapäeval alustasime tagasisõitu plaanitust varem, et kõik kaugemal elajad jõuksid ikka rongide peale ja käisime Tsehhi suuruselt teises linnas, kus külastasime üht muuseumi. Mulle ei meeldinud, sest väljapanekud olid surnud inimeste kehad ja kohe päriskehad oma ilmete ja kõigega. Peaaegu minestasin.
Tagasiteel üritasime Hannaga imelise "kiirtee" peal võileibu valmistada. Huvitav kogemus oli see kohe kindlasti. Igaljuhul täiesti kindlasti olen ma sadamiljon asja kuidagi ära unustanud, aga nii toretore reis oli meil. Ja Fred, Rambo, Rudolf, Hananabanana ja Charly on rõõmsalt tagasii :)

2010-04-13T10:07:00.002+02:00

Lõpetasin just oma Makedoonia "Imate li vino" mängimise. Ütlen koha ära, et kolmas osa on kõige parem ja mulle meeldivad need akordid. Jõudsin veel oma tuba ka kraamida, et Pablo ja Hanna siia oma kodinatega mahuksid. Tunnikese pärast lähengi kooli, aga ainult ühte tundi koos mu lemmikinglise keele õpetajaga, kes eile Bence frontaly paika pani. Ei ta on vahva tegellikult ja pean kohustuslikku kirjandust ka laenutama mingi hetk tänase päeva juures ja raha vahetama. Ilm on nii kehv, et lähen kraabin oma sügis/kevad saapad kohvrist välja, mis juhuslikult ainult talveriideid täis on. Tekib küsimus, kuhu teised asjad lähevad ?
Nii vahvasti tuleb kõlaritest "Tuulevaiksel ööl", nii mäletan kuis seisime selles tunnelis ja täiesti kõrist laulsime "Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veeel - tuule suund on nord, nüüd on minu kord teha tormi sinu südames.."
Lihtsalt nii äge, et järgmisel aastal jälle on võimalus tantsupeole minna ja igasuguste muude asjade keskel võib ju seda ka ootama hakata.
Aga ausalt öeldes ei ole mul mingisugust tahet, et viitsimist homme enda asju pakkima hakata ja kui ma nüüd kohe liigutama ei hakka pean järjekordselt sõnaotseses mõttes jooksma rongijaama, aga vihm näeb päris kobe välja niimoodi aeg-ajalt.
Ma nii loodan, et akordioni õpetaja tolle lugude plaadi kaasa võttis.
"Meremehehakatiste tants" - tuju hea ja igasugused lõõtsalised kõlavad ikka hästi küll.
Ja juba kõlad "Merepidu", mille õppimine kõige naljakam oli. Olgu lõpp heietamisel ja Virgeeel on sünnipäev! :)

2010-04-12T12:42:00.002+02:00

Nädalavahetus oli mitmekülgne. Reedel käisin Gàbori ja Richyga Vereseghàzi kohalikus pubis, millest minul loomulikult varem aimugi polnud. Nii mõnus, et väljas kevad on ja õhtul õige pikalt värske õhu käes saab istuda. Jalutasime kolme kohaliku järve ääres ja leppisime kokku, et nii kui vesi ujutavalt soojaks läheb, lähme kohe ujuma. Kahjuks võib nendest kolmest järvest vaid ühes ujuda ja teised on mõeldud kalastamiseks. Tegin kohalikega tutvust ja poisid mõnistasid, et varem kordagi tollesse pubisse pole sattunud. Aga ma ei veeda aegagi ju Veresegyhàzis ! Tegelikult on niimoodi, et ma pole juba pikka aega niimoodi südamest saanud naerda ja pean tõdema, et mu sõbrad on veel suuremad hullud kui mina! Võib ette kujutada, kui särasilmselt väsinud mina laupäeva varahommikul olin, kui Lucaga Debreceni sõitsime. Õnneks viis Gyula meid aga Budapesti rongijaama, niiet me ei pidanud liiga vara väljuma ega kahe erineva rongiga mööda raudtee rööpaid loksuma. Arvan, et sõit võttis aega kb 3 tundi ja mida Debreceni poole me jõudsime, seda hullemaks tundus ka ilm minevat.
Lõpuks kohale jõudes sõitsime esimese ettejuhtuva trammiga, kesklinna ja lõpuks tuli välja, et see on ka ainus tramm, mis Debrecenis paikneb, ehkki Debrecen on Ungari suuruselt teine linn.
Kuid, et asjas ka rõõmsameelsust leida, siis Debrecenis oli miskisugune laat või festival. Ja esimest korda kuulsin ma mõnd ungari rahvamuusika ansamblit tund aega mängimas. See on täielik ime, et nad tunnikese järjest mängisid, sest tavaliselt on ikka nii, et mängivad kaks lugu ära, saavad oma hiigelsuure plaksutustekuhja ja lahvuvad lavalt. Laat oli hirmus vahva nagu laadad ikka. Laada fanatt nagu ma olen. Tahtsime mõlemad väga selle masinaga sõitma minna, mis nagu rodeo oleks, aga Lucal oli seelik ja minul kleit, niiet sinna too mõte jäigi.
Aga mis oli veel juba kihvt oli, oli Debreceni Reformàtus Nagytemplom. Ronisime siis sinna ikka kohe päris tipppu, mis võttis kohutavalt pikalt aega ja oli üsna hirmus kaa. Ehkki üldiselt ma kõrgust ei karda, aga see meenutas mulle, kuidas kodus kuivati treppe mööda üles turnisin, kui olemas oli vaid karkass. Ülevalt oli armas vaade ja ma olen täiesti kindel, et see oli Debreceni kõige kõrgem koht üldse. Saime kokku ka maailmaväsinud Pabloga ja käisime muuseumis, kus igasuguseid hiina ja jaapani kultuuri esemeid paiknes ja muumiad ja kõike-kõike võis leida. Pluss veel hiigelsuured maalid Jeesusest ja tema ristilöömisest ja huvitavaid erinevate ajastute relvi. Nii kahju, et meil pilti ei lubatud teha.
Ja ülejäänud nädalavahetuse olen ma lihtsalt vedelenud. Eriti eile, kui plaanisin kohe mitu tundi harjutada ja häästi asjalik olla. Nõmedad on need palju ette plaanitud targad asjad. Nüüd ootan homset Virge süntsi ja loodan, et tuleb maailmaäge ja siis ongi juba Praha reis. Jei!

2010-04-06T15:14:00.006+02:00

Kes saakski targem olla kui mina ja minna vaheajal tähtsa näoga kooli. Ja kui tundub, et tund on kohekohe käes, joosta rongijaamast trammile ja iga valgusfoori taga närveldada ja lõpuks trammipeatusest kibekiirelt koolimajja tormata, kus kõik rahulik on ja kolm õpetajat keldrikorrusel bändiproovi teevad. Tubli Kertu!
Ühesõnaga ma olen kodus praegu.
Koguaeg on pühad ja ma ei saagi aru, et millal nad otsa saavad või millal õieti algasid.
Nädalavahetusel ehitasin lilledele aeda- meistrimees nagu ma olen. Selline päris kööbakas tuli teine- nöör ja tokid. Lilled on aga ikka veel elus!

oo, ja ma olen ju baleriin ka veel.

Lihavõttete ajal sööme sinki ja muna-ainult.
Laupäeval olime vanaema juures, lõunatasime ja võtsime päikest. Nii mõnus oli. Neil on maja just teisepool Budapesti ja mäe otsas. Sinna saamine on üks igavesti närvesööv tegevus, sest kõik teed on nii kitsad ja kurvilised ja eluilmas ei või teada, kes kuskilt vastu tuleb. Aga ainuke närvisööja olen siin küll ainult mina, sest ungarlaste jaoks on kõik tip-top. No kas või siis, kui me siia saabusime ja Csillaberci laagrisse läksime, küll see bussijuht ikka kihutas aina kõrgemale ja kõrgemale ega teind teist nägugi ainult selle peaaegu 90 kraadise mäe ees paistas veidi kohkunud ja pööras otsa ringi, et teiselt poolt peale suruda.
Vahepeal olen veel mandariine taskusse lömastanud ja lugesin Praha reisi materjalid isaga läbi. Tundus täiega põnev ja nii palju asju ootab seal ees.
Eile õpetasin Lucale Aasia kaarti ja samaaegselt sain selgeks, kuidas ungari keeles on madalikud ja kõrgendikud ja kõik ülejäänud väga kasulikud mõisted. Igaljuhul tundsin end täiega rumalalt, kui avastasin, et Beirut, mis juhuslikult on mu üks lemmikbände on Liibanoni pealinn ja ma ei teadnudki seda vist enne või olin ära unustanud, mis minu puhul ka võimalikuks võib osutuda. Rumalrumalrumal.
Gergö käis eile lõunatamas ja luges salmi ja valas siis lõhnahunniku pähe ja ikka mõnusalt niiet see igalepoole laiali voolas. Küll oli hea ja pärast kordas sama veel ka Gyula.
Reedel läheme Soproni Lucaga, mis on Austria piiri ääres ja muideks seal tehakse õlut- Soproni õlut. Viinist koju tulles sõitsime sealt ka mööda, aga liiga väsinud olid kõik, et sisse astuda.
Jaaa homme lähen uuele katsele kooli.
Lugesin kuskilt, et päeva ajal uinakute tegemine suurendab diabeedi riski, niiet mina ei julge küll enam keset päeva magama vajuda kas või vägisi hoian silmad lahti.
Ja nii naljakas, kui mulle öeldi, et mul on väike aktsent. See on seletamatult naerma ajav lihtsalt.
Kääksutasin kortsu ja mu tremolod on armsad.
Head tantsuklubi tahaaks ka.
Ja millal seda kella juba keerati?

2010-04-02T15:12:00.001+02:00

15-18 prahhaaa.
et ma ära ei unusta jälle.

2010-04-02T00:37:00.002+02:00

Veider unetus. Kummaline aeg oma olemusega. Kummalised süüdistused ja ma arvan, et mõned inimesed lihtsalt ei olegi sündinud selleks, et kalju olla.
Avastasin end täna üksinda tolgendamas või siis mõtlemas ja järeldamas, arutamas ajatusest ja olematusest olevas. Ja kõik need uskumused mis minusse aegade algusest pandud on tunduvad väärad ja ma oleksin veidi nagu lombakas. Ja oskan vaid küsida, kes seda teeb, kes jätab rääkimata südamest ja samaaegselt eksitab mõistvalt. Ja kogu selle rumaluse pärast muretan neid, kes tõeliselt asja aitavad lahendada. Kui erinevad on maailmad, kui erinev on mõistus ja ideaalid on rasked. Inimesel on õigus eksida rohkem kui korra ja kas või pidevalt kas või igapäev ja selle asemel, et näiva ideaalsusega rada hoida, tahab igaüks seda ise tallata omanäoliselt.
Kui palju aega on raisku läinud, et näidata midagi, mis ammu olemas olnud. Huvitav, et mul oli õigus ehkki tol hetkel veel päris täpselt ei mõistnud..
rada, mis hoopis teiseks muudab mu meele ja keele..

2010-03-29T12:57:00.017+02:00

Käes on koolivaheja esimene päev ja päike paistab mõnusalt lagipähe, kraade on 25 ja kohekohekohe on lihavõtted ja tüdrukute ülekallamine lõhnaõliga, mis on Ungari traditsioon. Algeliselt nägi ta välja selline, et poisid valasid tüdrukutele ämbri täie vett kaela, kuid tänapäev on tänapäev.
Meie seiklesime Mikkuga reedel Szegedisse, mis Ungari lõunapoolel Tisza jõe ääres asub. Õige mõnus oli sääl. Jalutasime linnas ja sõitsime bussiga Hòdmezövàsàrhelysse, kus Hanna koolis käib. Ühesõnaga saime kõhutäie naerda, kui vales peatuses maha tulime. Szeged on tegelikult täitsa ilus, ühest otsast meenutas ta Viljandit, teisest Tallinna vanalinna ja kohati oli nagu Tartu kaa. Käisime cukràszdas ja sõime kooki. Enne seda veel vanaaja muuseumis ja vaatasime Szegedi toomkirikut, mis oli hiigelsuur ja kohutavalt ilus. Lõpuks jõudsime otsapidi Tisza äärde, kus paiknes ühe inimese muuseum, kelle nimi praegusel ajahetkel ajusoppi kadus.
Neljapäeval uudistasime ooperimaja seest, mida ma niii kaua olen oodanud. Võib ette kujutada , kui äksi täis ja õnnelik ma lõpuks siis olin. Algul sattusime küll juhuslikult hispaania keelega gruppi, kuid kõik lõppes ikka hästi. Samuti külastasime Terror Hàzi, mis rohkem Mikkule huvi pakkus. Niiet päev oli balantsis. Ja ma üritan asju mitte keeruliseks teha, aga laupäeval käisime uuesti ooperimajas balletti vaatamas- "Anna Kareninat".
Niinii äge oli. See kuidas nad vene rahvatantsu ballettiga sidusid ja kuidas surm lava peal tantsis. Ja kogu ooperimaja on ikka hoopis midagi imelist.
jaaa, terrori maja..
Szentendres käisime hullamas ükskord ka. Kuulasime koorilaulu, sõime- järjekordselt kooki ja langosi ja uurisime poodides pakutavaid suveniire.
Eile vaatasime looduspargis karusid ja hunte, kes koos suurel maalapil elavad. Ja karudele sai suure puust lusikaga aiavahelt mett pakkuda. Mu isa väitis, et neid on seal kokku umbes 30 ja hunte tundus ka üsna palju olevat. Me olime kõik üllatunud, et nad sedasi sõbralikult koos elasid.
Õhtul käisime mikkuga järjekordselt jooksmas, kus ta mind rõõmsameelselt narris, niiet pool jooksu läks naerumahti.
Aga täna tuleb veel sünagoogis ära käia ja Mikkule viimaseid suveilmu sisse süstida, sest tema kool on õige pea käes ju ometigi.

2010-03-25T07:31:00.001+01:00

elagu koolijumalad!

2010-03-22T21:19:00.006+01:00

2010-03-20T13:37:00.005+01:00

Esimesed kaks päeva on möödunud rahulikult. Või noh, kõigepealt võiks ju alustada ja mainida, kuidas Mikk oma teiselt lennult maha jäi ja jumal tänatud, et ma uue telefonikaardiga katsetusi tegin.
Kirjutan kiiruga, sest õigepea tuleb uuesti linna sättida ja vennad omavahel tuttavaks teha.
Eile kõndisime kuidagi kohutavalt palju, niiet pärast mõlemal jalad tulitasid. Käisime siis ooperi juures ja imetlesime templomi panoraamilt kogu linna. Nii öelda kuppel - nagu Mikk seda seletas, muidugi vahele ei jätnud me ka Vaci utcat ja Vörösmarty tèril on kevadelaat! Tegime "üllatusoste". Ja kui ema hiljem Mikult küsis, et kuidas siis linn oli, vastas tema, et pole vigagi. Ainult parlament olla ilus ja selle ees seisvad autod ka. Nii palju siis sellest, et linn on täis imeilusa arhitektuuriga maju ja huvitavaid kujukesi. Tegelikult jõudsime veel kahte kocsmasse, kus Mikk sört proovis. Soproni oma mekkivat hästi. Ilm on maailmasoe ja läheb soojemaks.
Hommikul käisime laadal ja sõime làngost, nämma!
Raiskasin oma tunnise uneaja ära ja varsti lähme Pesti tagasi, et mu õevennaga kokku saada :)
Homme sõidame Visegràdi( linnanimi), mis asub Doonau ääres ja on maailmailus, vähemalt ema ütles sedasi. Mina olen kuidagi hüperaktiivne ja Mikk on uimane, vahva kooslus :)
Okoou, tik-tak-tik-tak... aeg on otsas ja mulle meeldib see kevad, kus päike teeb pai.
mõtted Saaremaaga..

mikkamakkaa..

2010-03-18T14:04:00.002+01:00

Varsti tuleb rongile hüpata ja sealt edasi lennujaama sõita. Kallis lapsevanem, et sa ei muretseks, siis hoian sind nii palju kui võimalik piltide abil kursis (:

kui ma hüperaktiivseks kipun muutuma..

2010-03-17T21:21:00.002+01:00

Ma arvan, et mul on vist siuke tunne, kui ollakse ravil pool aastat ilma tsivilisatsioonita ja nüüd peab uuesti tagasi minema. Aga samas it makes no sense ,öhööö :D

2010-03-17T15:07:00.001+01:00

Istun verandal, päike paitab põske ja tekk hoiab külma kaugel.
Olen mures ja keegi ei vasta telefonile.
Kuidagi kõrvalejäetu, teisalt mõistetav.
Olen nädalavahetuse ja kogu nädalaga kohutavalt rahul, aed teeb rõõmsaks, sest seda oksa nüsisime sügisel ja toda oksa ja bassein on täis mingisugust kohutavat soga.
Mesilased keerutavad sabaotsi, mida nad tegelikult ju ei tee.
Ja ma tahan juba teada, aga keegi ei vasta. Mäletan , kui esimesel korral arvasin, et nii see vahetus käibki.
Panin posu pilte eile, et rahuldada uudishimu kelellgi, kuid samas kes on se keegi ?
Mis siin ikka keeruliseks süveneda.
Olen väsinud,
olen elevil,
olen pettunud
ja
olen optimist.
Nädalast-Kolmapäeval tuli Pablo- ta oli kummaline, samas õnnelik ja nad kuulasid Juditiga ta mehhiko muusikat ning seda ma juba tean, kui õnnelikuks see mu ema teeb kui kõlavad mazoorsed akordid rütmirohkuses. Pablo sai endale ülesande teed keeta ja etteruttavalt ütlen, et mu ema on vahel kohutavalt asjalik :)
Neljapäeval jõudis Hanna, millegipärast suudab ta mind alati panna tegema asju, mida ma üldiselt ei teeks ja ma isegi ei kahetse pärast. Aga temaga saavad räägitud kõikvõimalikud asjad ja tehtud kõige naljakamad teod. Reedel otustasime kooli mitte minna ja hoopis Hannale linna tutvustada- tegime turistikäike. Kõigepealt siis oooperimajja ja templomi, kus kuninga käe vaatamise eest 200 forintit maksma pidi. Ühesõnaga me käisime nii paljudes kohtades, et jalad hakkasid valutama, kuid ikka sai ainult veidi näha.
Ma suutsin end muidugi vihastada, sest unustasin metroo kuupileti koju. Òkos Kertu! Ja õhtul käisime pubis ja hiljem karaoket laulmas. Me laulsime Astridiga pea kõik ungari keelsed laulud kaasa, missiis et tähendused aeg-ajalt üsna selgusetuks jäid.
Magasime mu ingli juures ja jõudsime just parjaks ajaks kui tema Austriasse suusatama hakkas minema.
Pühapäeva õhtul leidsime üllatuseks ukse tagant Pablo ja sõime cukràszdast toodud maiuseid.
Ma ei ole pikalt kooli jõudnud ja see pahandab, silmad on mingisuguses kummalises haiguses, aga tilgad teevad oma tööd ja homme on 18 märts.

2010-03-16T21:27:00.010+01:00

puu taga ilvest

2010-03-11T13:20:00.006+01:00

Ütleme siis teretulemast külmetusepoiss..
lambad on siin ja lambad on sääl.. vagurat häält, vagurat häält..
Mõtlen nädal tagasi või ehk isegi kaks. Kui hirmus rõõmsameelne olin, et näe varsti tulevad kõik vahetusõpilaste programmid jälle ja otse kiuste tõusis teisipäeva öösel palavik puha lakke. Lisaks kõigele otsustas lumi uuesti taevast langema hakata ja lõppu vist ei tulegi. Istun, söön röstsaia mädarõikaga ja ootan, et Hanna rong ükskord väljuks. Selgus, et rong hilineb, aga nii kui lumetörtsukesi nägin, teadsin, et plaanitud ajaks ei saa ta ealeski jõuda. Nii need transpordid meil siin käivad.
Eile otsustasid ema ja Pablo mu ungari keelt niivõrd kiita, et tahtsin lahustuda ja laua alla voolata.
Aga vähemalt saan hunnikus teed juua ja puuvilju süüa- nämma :)Teisipäeval käisime linnas jalutamas, leidsime parlamendi lähedal ühe vahva pargi, kus istusime, ajasime juttu ja otsustasime ka pilte teha. Akordioni õpetaja ütles mu lugude kohta super, mida mina kindlasti öelnud poleks ja ilma palavikuta olekski kõik nagu õnnestunud olnud. Ja ma nii täpselt mäletan, kuidas Maret ütles, et sa võid küll haigeks jääda. Tere-tore!
Parlamenti ei jäta ma mingil juhul aga minemata ja mu kodureeglid siin on nii samasugused Eestis olnutega, eriti emade omad. Naljakas veidi.
Aga olen nüüd haige edasi ja magan, et pimedas ärgata ja avastada, et näe päev on möödas ja nii tore, et varsti Hanna tuleb !
Ja feilerid Maret ja Kertu pidid lõpuks lihtsalt hüpet imiteerima, mitte et me alla oleksime andnud!

2010-03-09T10:01:00.003+01:00

Rõõmus uudis, et ainult muusikakooli minek, samas hommikuaeglane on sisse pugenud ja ei teagi, kuidas kiirendada. Päike paistab soe ja pean ennast kokku võtma. Enne töö, siis lõbu. Kellaajad on sassis ja otustusvõimetus. Ongi vist paras aeg kõigest kõik võtta.
Sillerdav tolmune klaas.

2010-03-08T22:02:00.008+01:00

Reedel oli koolist vaba päev. Üheksandikud käisid sisseastumiskatsetel ja meie saime rõõmsameelselt kodus pikutada. Helistasin siis hommikul(12.30) Virgele ja küsisin, mis tema päev ette toob. Lõpuks sõitsime Mareti ja Virgega rongiga Kecskemèti. Meiega ühte kupeesse olid aga õnneks sattunud kolm kibestunud ungarlast. Kõigepealt häiris neid asjaolu, et me üldse ilmas eskisteerime ja julgeme eesti keeles suhelda, teiseks arutasid nad kõva häälega, et ei tea millises peatuses me küll maha läheme ja kolmandaks kütsid nad terve väikse ruumi kohutavalt soojaks. Meil oli lõbus, sest meie saime nende jutust aru, nemad meie omast mitte. Mingi hetk hakkasime lausa ajakatsetusi tegema. Mõtlesin endamisi, et kuskohast nende suhtumine tuli, sest kas see pole mitte normaalne, et inimesed rongis istudes omavahel suhtlevad ja seda terve tee , mitte esimesed 3 minutit ja viimased 2 ? Lõpuks jõudsid nemad siiski otsusele, et meie oleme hirmus ebaviisakad ja ebaintelligentsed tüdrukud. Kuid kindel on see, et viisakuse alla ei kuulu ühise kupee õhu kaotamine, jõllitamine ja tagarääkime ning milline intelligentne inimene viilib oma küüsi tund aega järjest võõraste juuresolekul.
Kecskemètis läksime Kareni klassikaaslastega piljardit mängima, me peaaegu omasime juba Maretiga kuni kordus järjekordne tõde, et ma ei ole osav neis pallimängudes, aga tore oli.
Hiljem olime ühes stiilses pubis, kus Kareni klassiõdedega suhtlesime, sellised armsad tüdrukud olid nad. Ja lõpuks jõudsime klubisse, kui ma vaid mäletaks mis õhtu seal oli. Äkki bling-bling, ei kujuta ette ka. Kuid kui nüüd järgi mõelda, siis ega me jõudsime vahepeal isegi pitsabaari, kus kõht vahvalt täis sai. Enne bussile minekut käisime Kareni, Virge ja Mareti "ühiste" sõprade juures, kuulasime eesti muusikat ja ajasime lihtsalt juttu. See oli nii vahva kuidas Kareni ema meist hommikul pilti tegi, kui väravast sisse tulime. Ta oli üldse nii armas ja tegi meile palju hääd sööki!
Laupäeval otsustasime jalgpalli vaatama minna, kuid kõigepealt käisime linnasüdamikus mingisugusel lastepäeval, kus ma karkudega kõndida sain. Suutsime Maretiga mõlemad endid vigastada - tema püksid lõhki kukkuda ja põlve valusaks ja mina peaga vastu tänavakive. Täiega valus oli! Aga eks see oligi lastele mõeldud.
Käisime Angelo nimelises kohvikus kuuma sokolaadi joomas ja naersime südamest oma küünla ja puldinaljade üle. Jalgpalli me kahjuks ei jõudnudki, aga kui juba üsna lähedal olime, nägin neid suuri tulesid, mis jalgpalli väljakutel on .
ja mis ta siis ütleb, et tal auto on ..
Viimane buss viis meid kenasti koju ja hirmus jahe oli tegelikult, aga mulle kohutavalt meeldis see hiigelsuur põld ja silmapiiril olev mets Kareni maja juures.
Vaatasime filmi ja igaüks jäi omal ajal magama, tähendab see oli kummaline, kuidas filmi ajal kõik magasid ja pärast filmi ärkasime meie Maretiga üles ja jutustasime üsna pikalt väga põnevatel teemadel :D
Ja tuligi pühapäev, kus rõõmsalt rongile tagasi suundusime. Karen rõõmustas mind oma tekiga ja mul ei olnudki külm.
Pesti jõudes oli nii kodune tunne ja läksime ema ja Lucaga "Alice Imedemaal" vaatama, mis kõigile täiega meeldis. Ja see oli järjekordselt ungari keeles, aga avastasin, et olen harjunud sellega juba ja mis siin vinguda olekski. Koduteel seletasin Juditile pikalt oma nädalavahetusest ja tema naeris ja rääkis Gèza tulekust (miku uus hüüdnimi) ja siis mulle jõudis kohale, et mu teine vend ongi juba Amsterdamis- küll läheb aeg ikka kiiresti.
Ja kolmapäeval tuleb juba Pablo ja neljapäeval Hanna loodetavasti koos Astridiga. Tundub, et ujumine on homseks lükatud .
Aga mu Karl laulis mulle täna laulu ja puha ülikonnas, uhke värk !
Täitsa unine olen järjekordselt, juba ootan kõike! Päike tundus ka soojem ja rõõmsam.

2010-03-02T09:50:00.004+01:00

Mecske ja Kèrtecske
Mõnd toredat tahaks tugevalt kallistada,
Mõnele lehvitaks traktorist traktorisse,
Kevad teeb rõõmsameelsuse,
Iga tänane on eilsest parem,
Märkasin, et oled kuidagi imelik olnud nagu ilmaprognoos,
Eile oli 7 täiskuuu!!
4 kuud veel- ei ole võimalik , ei taha veel ja tahan juba,
Eilne üleväsimus mõjus meie pere lastele kummaliselt ja laua ümber jooksmisega, isa laulis ooperit, mina loopisin lilleõisi, Luca pani pea ahju ja ema ajas kõik magama- Head und lapsukesed, üleväsimused!
Mul on jälle hunnik kommi ,mille ma kellelegi paljudele suunan varsti (emme pakk tuli kohale)
Kristjan jagas oma naljakat ungari lemmikmuusikat, rõõmsameelse sõnumiga ja puha!
Tantsiks nagu baleriin ümber voodi, kui ta nii suur ei oleks ja käisin ühes jube vahvas antiigipoes, kus absoluutselt kõike leidus ja kohutavaltkohutavalt vinge oli.
Asjaliku kaksiku tulekuni on jäänud täpselt vaid lugemine ja millegipärast üritavad mu ungari sõbrad juba ise igasugu plaane temaga teha, et mismõttes ta pole jõudnudki ja juba poppoiss kohalike seas ? :D
Raamaturiiul on ka laienenud ja praegu sukeldume siiski veel micimackò seiklustega, aga sekka ka veidi ungari revolutsiooni ajalooõpikust.
Füüsika õpetaja suutis terve tunni naerutada oma vedru ja raskusega, mis ikka aja tagant laua alla lendas ja mina oma sõnalõppudega suudan vist vahel sama teha.
Ma ei oska akordioniõpetajalt oodata uudiseid, tahaksin just neid kõigeparemaid, et mul on ikka võimalus ja sedasi, aga kui ei ole ?
Aga mingisugune kergendus on vist seoses.. heheee meelest läks! Märtsikellukesed on aga ilusad juba :)

2010-02-25T12:30:00.000+01:00

Ah, et siis möödunust.
Istun parasjagu ühes hubases kohvikus ümberringi kirevad teetopsid ja tassid ehitud lillede, loomade ja mustritega. Mõnusalt rõõmustav.
Ja kuidas nädalast mõõta. Ei oskagi, aga kuulasin huvitavaid programme, avastasin salatee, võtsin oma vanemad reisilt vastu, tähistasin vabariigi aastapäeva kartulisalati meisterdamisega. Küpsetasin koogi, mis senistest veel paremini maitses. Plaanisin mõne tegevuse ja tundsin kuis kevad kontidesse murdis. Ega see tundub kaunis kohatu, et veebruarikuus teesärkiga ringi saab tormata. Mängisin akordionit, noodistasin oma uusimat leiutist, laulsin- rõõmustasin oma õpetajaid. Mõtlesin järjekordse rahvatantsu peale ja avastasime virgega hetke lemmiktänava. Loodan, et ta nõustub. Täna tuleb järjekordselt ujumisega hakkama saada, mis meenutab, kuidas esmaspäeval ungari mehi saunast välja kuumutasin ja emale 20 minutit seletasin, et üks olla kis baba.
Selgus, et mul on miljon sõna välja kirjutatud, mis õppimist vajavad ja ma sugugi ei viitsi neid õppida, aga raamatut ju tahaks lugeda, niiet mis mul üle jääb.
Ja vanaemal tuleb pühapäeval sünnipäev, mida buliga tähistame.
Kõik mu ungari keelsed seletused on säärased kaugemast nurgast lähimasse ja naljakad. Leidsin ennast omaette ungari keeles rääkimas sellest, kui kummalised on eesti ja ungari inimesed.
Mõtlen sadat kohta kuhu pisivennakest vedada ja sain kirja, et lähme vahetusõpilastega parlamenti, mille peale mõtlesin, et naljaks küll, et sinna veel jõudnud polegi. Süüdistan talve ja halli taevast.
Ja kõik inimesed oleksid eile pidanud mu ema silmi nägema. Nimelt meil käib siin säärane saade, kus viis inimest iga päev teineteise juures õhtusöögil käivad, mille hulka kuulub ka väike programm. Võõrustaja lõbustab teisi tantsu, mõne mängu, laulu või mis iganes asjaga. Eilses grupis oli aga üks kastraat, kes enda hääleulatust demonstreeris. Küll oli ikka võimas hääl! Tundus, et mu ema üllatus oli rohkem teisest vallast.
Ja jumalale tänu, et minu proovikirjand järgmises aastas pesitseb, ehkki loodan, et praegustel kirjutajatel jookseb käsi hästi.
Tundub, et kasulik oleks mõne armsa sõna veel peakesesisse torgata ja valmis mõelda mõni seletus, mida seletada.

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

2010-02-24T21:41:00.001+01:00

Hää, et kevad algas
Hää, et keeles on muutusi
Hää on olla hoitud
Säärane asjalik, aga käejõuetu nikats, vähemalt hetkel.
Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus.

Tansaania!

2010-02-21T19:58:00.011+01:00

2010-02-21T12:30:00.001+01:00

kevad hinges!

2010-02-16T20:24:00.004+01:00

üsna vastlakukli meister. ehk siis olen uhke enda üle, et taigen kerkis ja ikka hoogsalt ja maitse on ka hää.

tänan et sa olid hingel hakkab hea... tänan et sa olid ootama ei pea..

2010-02-15T11:17:00.004+01:00

Proovides uut lähenemist. Nädalavahetus mõõdus heljudes. Vahepeal veidi vana inimene, teisalt jälle laps. Poodlesime ja ostsime hunniku sööki - enamasti külmutatud valmistoitu. Vaidlesime, et mitu kilekotti võtta ja lõpuks otsustas poemüüja minuga inglise keeles rääkida, mille peale kurjaks sain. Õhtul põrutasime rongiga linna ja kinno Farkasémberit ( Wolfman ) vaatama. Jõudsime juba varakult kohale ja seepärast kasutasime võimalust päikeseprille soetada. Hirmus pikk järjekord inimesi oli pileteid ostmas, aga laupäeval on puhkepäev. Tore!
Gödöllö külastus läks veidi aia taha ja üldsegi hirmus külm oli, aga vähemalt nägin ära, mida näha tahtsin ja soojade ilmade jõudes peab kindlasti uuesti minema.
Ei ole nagu päris see, kuidagi naljakas rõõmus kõlab. Mingisugust laksakat tahaks, mis sopid soppidest päästaks. Terve hunnik rõõmsaid juhtumisi on tagumises ajusopis ja näe nad ei kavatsegi välja hüpata veel.
Nii palju asju on kuidagi nägemata, et ei teagi, kas tahta pikendust, kas loota tagasijõudmist või rahuneda ja otsast alati. Ja näe, olekski nagu vastus öeldud.
Üks säärane värviline inimene võiks selja peale koputada ja öelda "Tsau!" no küll ma naeraks, aga mõttestki piisab ja rõõmus on, et päike paistab juba kaua ja lumi voolab ühest tänavanurgast teise.
Tee isu tuli kuidagi kärmelt.

2010-02-14T21:58:00.001+01:00

mõttetu narrimine ja jant.

2010-02-11T12:24:00.005+01:00

täiesti vastutahtmist pean oma leide jagama..

2010-02-11T11:56:00.005+01:00

Peaks midagi ilusat tegema ja palju head ütlema ja iga muutus pole kullakarva.
Siiski on neil heasüdamega lastel seal kaugel vedanud ja ma olen õnnelik, sest väikesed asjad teevadki rõõmu.
Hästi palju mõtteid tekkis eile ja arusaamu ja arvan, et kui korralikult rääkima hakkan, olen kõik tahetu saavutanud. Ma tahan seda väga, ma tahan väga rääkida korralikult ja palju ja ma mitte ei pea saama oma tahtmist, vaid pean saavutama selle.
Hästi lörtsine ja jahe on tänavatel ja külmkapp hakkab aeglaselt tühjaks hajuma.
Ma olen miski ime emotsionaalne vist, igaljuhul see jäägu selleks.
Aga solps solps solps vastu teile vihmapiisad ja ma lähen maskiparaadile nädalavahetusel. Vahva! :)

2010-02-09T21:57:00.002+01:00

Praegu just teen plaane, ilus..
Sain esimese muusikakooli tunnistuse/ päeviku, mis näeb täitsa põnev välja - isegi mõni hinne on sees :) Hurraaa!
Mängisin pool õhtut ja avastasin, et olen möku noodistaja, kohe päris nalja sai sellega. Abi oodatud.
Mu lõhestunud telefon teeb imetegusid ja millegipärast suriseb kummalistel aegadel, mõned tunnid tagasi väitis, et olen aastas 2005 ja kuupäev on 14, millest tekkis kartus, et olen sõbrapäeva unustanud. Siis meenus, kuidas Siim end möödunud aastal ballile vedas ja oks keset laulu taevast alla sadas ja natuke hirmus oli ja mina kartsin vaid ühte inimest ja pärast polnud ikka rahul - nagu alati.
Ja mu absoluutsed lemmikud praegu on kvart ja 7/8 taktimõõt ja kaheksandik pausid ja tremolo ja akordioni lõõts.
Kohalikku uudist - ilm on jahe, nädalavahetusel läheme Pécsi ja kuidagi paikne tunne on. Ei tea, kas hea või halb?
Ja mul on oma vanemate kõne üle jälle hea meel.
Maarja jagas oma tarkusi minu kertu moodi olemuse kohta ja oh ja ükskord ammu juba kohe on aeg kaugel.
Kafka on põnev ja ta jääb mulle pimeda bussi ja nyugati mccafega meelde, aga see on soe rõõmus mälestus. Gabbyga käisime kinos, aga jura film oli. Sedasi me siis naersime seal.
Sedasi jah, et hommikul peab rongiga kooli tormama ja täna jõudsin liiga hilja niiet jõudsin teistmoodi, aga kui sul on valida akordion või varane rong või akordion või teine rong või akordion või kolmas rong, siis mille valiksid sina ?
Millegipärast kuulan ma seda ühte laulu mustmiljon korda ja kui vahva on , kui on väike vend ja väike õde ja suur vend.
Tegelikult ma tegutsen ka, ainult et mõte kaob mõttesisse. Ja mis ma ütlesin, oma number on oma number ja olen äraütlemata uhke ühe selli üle.

2010-02-06T22:58:00.002+01:00

just because eveything is changeing doesn´t mean it has never been this way before

2010-02-04T19:56:00.003+01:00

Sedasi.. Nimekirjad valmivad, ettevalmistused on täies hoos ja põnev.
Nii palju õppimist, et uni väsitab kinnisilmi varakult voodisse. Mõni leid siis vanemast ajast- Széchenyi fürdö on sobivate avamistundidega, laused on liigkeerulised ja minu mind minult minuga minust liiga ununevad.
Inglise keele õpetaja seletas terve tunni börkölti retsepti sihiga mulle, mis on miskisugune lihatoit ja seljatagant võis kuulda poiste kaastunnet " szegény.." Hoidsin rõõmsalt naeru tagasi ja kuulasin hoolikalt. Lõpuks jõudsime ka ploomimagustoidu ja emm, ma ei teagi kuidas meie nüüd ütlemegi murendatud kuiva saia - saiapuru juurde, mis pärast guljassi imehästi pidi mekkima.
Õues on jahe ja rong viibis rohkem kui tunni, millele järgnes üksteise otsa topitud inimvagun, mis aeglaselt viimaks pärale lohises. Õue õhk oli värskendav.
Tee on hea ja homme läheb Gabby toetamiseks, lasin tänased tegevused veidi üle, aga üldiselt õnnestun hästi. Rõõmus krõbe on.

2010-02-03T22:55:00.003+01:00

Hamupipöke
Gyula tuli Leedust! Nii nunnult ootavad pühapäeva :)

2010-02-01T17:50:00.001+01:00

"iga rida uus sõna, kuidas see niimoodi meelde jääb siis .."
oma vend naerutab kauguste tagant :D

2010-01-31T19:38:00.003+01:00

Ma tahtsin küll su lõhna tunda,
aga ei saand, aga ei saand
Paljud sõbrad hingavad praegu teisel pool maad
ma küll teeks sulle pai,
kuid panen taskusse käe
sest kui ühel on öö, siis teisel on päev

2010-01-30T17:50:00.002+01:00

Meisterdasin kartuliputru ja sõin nii palju, et kõht peaaegu valutama hakkas. Aga kartulipuder ongi selline asi, mida lõputult süüa võib. Õues sadas laia valget lund ja kühveldasime teerada selgemaks. Ma ei ole sellest kunagi päris täpselt aru saanud, et mis mõte sellel on, sest 10 minuti pärast on kõik samasugune ju. Ehkki kühveldamata oleks lund 2x rohkem, milline rõõm!
Tuba on külm, raamat hea, grey anatoomia ajab muigesse ja vannivesi aurutab mõlemad toad. Nädalavahetusel ma nüüd ainult vedelengi.

2010-01-29T14:05:00.003+01:00

Elu üsna palju ongi just säärane nagu tolles filmis. Ja päriselt ongi ees need kummalised valikud ja võimalused. Ainult, et seal nad ei näi kõike tervikuna võtvat. Või on see siis tõesti nii, et maalapsed on maalapsed ja linnalapsed linna ?
Kui ruttu me ikka kasvame ja kas minu ema isa mõtlesid kunagi sarnaselt nagu mina ?
Kas mu väljasuretatud kaktused võisid midagi siiski tähendada? Kes üldse suretab kaktuse välja!?
Kes üldse tahab suureks saada ja jõuda üksinda korterisse ja aru saada, et on elektriarve ja veearve ja telefoniarve ja külmkapp on tühi ja toad on koristamata ja must pesu vedeleb pesukastis.
Koomiline.
Lähen parem poodi ja ostan kartuleid.
Iseloom võib inimesele ikka tõeline õnnistus olla, hea on enda üle naerda .

how do you know when to let go ? where does the good go, where does the good go..

2010-01-28T20:56:00.002+01:00

Elukarnevalil tuhandeid on maske:
nõidu, kuradeid ja halearmsaid ingleid.
Mõni pille puhub, röögatuid ja vaskseid,
mõned tasakesi sõrmitsevad tsimbleid.
Segi hundilõust ja lambavillad,
mõni loobib, mõni korjab raha.
Pole ainsalegi teada, millal
elu käsu annab: maskid maha!
Ja siis ühel kesköötunnil äkki
tuhandeid saab pihuks-põrmuks maske,
nende kildudel võib veristada päkki -
iseendaks saamine on raske.
V.Osila

laagrimuljed..

2010-01-28T12:06:00.012+01:00

Vahepeal kadusin unustusehõlma, ehkki mõtteid oli. Aga aasta pooleks lõhestamine on seljataga ja kokkuvõtted tehtud.
Laager oli hea, isegi väga hea. Neljapäeva hommikul viis Gyula mind autoga otse rongijaama ja veetsin seal mõne helgema hetke. Mu kott oli suur, ei midagi üllatuslikku, sest teades mind võis seal leida kõike. Üritaksin nüüd seletada, et jõudsin esimesena kohale, aga pärast jäin ikka viimaseks. Jällegi minumoodi. Kõik olid nii rõõmsad, nii rõõmsad ja roosade põskede ja naerul silmadega. Hea tunne tekkis.
Esztergomi oli pikk tee. Vahel on kuidagi sedasi, et lood mingist asjast kindla arusaama seda proovimatagi ja sedasi on Eztergomiga. Olen koguaeg arvanud, et ta asub sama kaugel kui Veresegyhàz, et sõidan kolmveerand tundi ja olengi päral. Aga ohhei, veetsime rongis rõõmsameelsed poolteist tundi, mis hea seltskonnaga tegelikult linnulennul möödus. Õnneks oli Hanna pikemaks sõiduks ette valmistunud ja tema toiduvarudest oli kolmele küll. Teadagi, et hommikusöök on tähtsaim toitumiskord.
Olime siis Hanna ja Kareniga ühes toas ja vannituba oli ka meiega ühes toas. Ja oh seda rõõmu, kui esimene laps maja ees lumekihiga kaetud verandal libastus. Oh seda lund! Rääkisime ja mängisime, jutustasime ja plaanisime. Kui tore, kui tore. Õhtul käisime Hannaga jalutamas ja lõpuks jõudsime välja sillani peale mida tundus asjalik teiseltpoolt ringiga tagasi minna, aga sääl oli miski tiigike või sopaauk , kuhu Maretil järgmisel päeval kaelaauguni sisse õnnestus hüpata.
Jalamäng ja ungari keelne õudukas, mille üle kõik naersid, vähemalt mõnda aega.
Reedel saime Estergomi templomisse/basiilikumi minna. Kogu lugu selle väikse linnaga on siis säärane.. Nimelt, Esztergomis on ligikaudu 30 tuhat elanikku, mis on väike linn, aga oluline. Ta ühe külje peal paikneb Doonau ja üle silla kõndides jõuad otse Slovakkiasse välja.

Ungarlaste jaoks on ta tähtis kuna esimene kuningas sai seal ristitud ja nii nagu meile üritatati seletada on ta Ungari „Rooma“. Katoliku usu süda. Kogu linn on ehitatud basiilikumi ümber ja sedasi on mugav ka turistidel liigelda. Basiilikum oli üsna kõrge künka otsas, kust alla tulemiseks pidi kitsukesi kivitreppe kasutama. Keegi isegi kukkus seal ja teeskles maailmavalu, et poisid teda kannaksid. Oh, neid tüdrukuid. Millegipärast kutsuti toda tänavat kassitänavaks.
Lõpuks , kui me vanalinna ossa välja jõudsime, oli seal veel märgata jõululaada putkasid, millest üks isegi lahti. Läksime kambakesi kuuma sokolaadi jooma, et aega parajaks teha. Üldiselt väga suurt elu linnakeses ei keerle, aga ta on sümpaatne ja armas ja tekitab sinus hea tunde oma ilusate majadega. Ja kohalikud on sõbralikud ja abivalmid.

Nii, üks väga huvitav ja väga oluline tähelepanek.. Öösel või varahommikul, kui olime otsustanud Hannaga geniaalsele tubadekontrollile suunduda , leidsime nii mõnegi lapse enda voodist kadununa ja nii mõnegi ukse suletuna. Hirmus oli, sest just samal õhtul olime õudusfilmi vaadanud. Viimaks leidsime Kareni ja Virge koridoris magamas, mis oli armas. Kuid lõpuks ilmusid nad mõlemad meiega samasse tuppa ja pidime topeltvoodi valmistama neile kahele. Aga, reeglid. Reeglites oli rangelt kirjas, et igaüks magab enda voodis, eks teoreetiliselt magatigi.
Tegelikult ei olnud ma juba pikalt niimoodi südamest naernud ja ega muud me Hanna ja Astridiga koos ei teegi ja järelejäänud aasta plaanid on nii huvitavad ja siis veel see plaan, mis Hannaga meisterdatud sai.
Oleksingi võinud sinna jääda ja muideks, üle pika aja oma elus võitsin toolimängu- teab ju igaüks toolimängu, kus muusika saatel toolide ümber tammutakse ja oma silmadega kangestunult tooli sisse auke puuritakse. Kui palju naeru sellest tuli.
Ja kõigi meisterdatud kookidest maitses mulle kõige rohkem Agustina tehtud küpsised, mis olid imehead ja käisime Astridiga külmkapi kallal neid järgmine päevalgi söömas, nämm.
Muidugi olin ma ilgelt tore ja ei rääkinud ei sõnakestki ungari keelt. Miks? Ma ei tea.
Aga rääkisime Juditiga ja tegime järeldusi ja nüüd tuleb ainult oodata, mida vanematega laupäeval räägitakse :) Ja naesime kõhud kõveras, kui Jutkaga pilte vaatasime, mis tuletabki meelde, et mul on umbes 600 pildikest laagrist, mis on maailmapalju, aga rõõmus.
Suutsin pea ära unustada, et enne Esztergomi minekut lubati meile ka saunakasutas, mis ajendas kõiki käterätikuid suuremas koguses kaasa võtma. Sauna meid ei lastud, aga käterätikuid oli meil kolme peale 8 ja oh kui vahva kostüümi tegime :)
Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas emmeleissile ei rääkinud enda laagriminekust, aga vahva oli, kui nad helistasid .
Ja nüüd oleme otsapidi pea veebruaris ja olen tunduvalt rahulikum ja mõtlesin jälle, et kuidas kodus oleks, mida ma teeks ja mida ei.. ja raske oleks.
Zora võiks Austrias tagasi juba olla, tahan näha teda ja ajaks seda ingli juttu.
Lund sajab palju ja tabasin ühe saladuse, mis hirmsasti nalja pakkus. Tahaksin oma vahvale kribule ja pinginaabrile ja bioloogia mängu ässale pai teha, õige mitu isegi teeks.

2010-01-21T08:22:00.003+01:00

Laagerlaagerlaagerlaagerlaager.
Ilmselt olen unesegane, küpsetasin pool ööd küpsiseid ja uskumatult head tulid. Ma oskan küpsiseid teha nüüd!! HURRAAA :)
Viis minutit, et koti pakkimine lõpetada ja linna minek ja kas võib rõõmsam olla ja kas võib rohkem närvis olla ja kas võib üldse igaksjuhuks veel selle ja selle ja selle kampsuni kaasa võtta. Naljanumber.
Aga vahvad eesti lapsed minge õue ja sumbake lumes, nädalavahetusega käsikäes!
Tolmuimeja rünnak .
(Tuuli, su kiri on veidi takerdunud märkmiku vahele)