Kolmapäeval otsustasin tõusta hommikul viie paiku, et pakkida laagrisse vajaminevad kodinad kohvrisse. Millegipärast valdas mind kohutav tüütus oma asjade suhtes, sest on ju seda ja seda ja seda ja seda vaja ja igaksjuhuks veel toda ka. Ühesõnaga lõpuks üritasin kohvri lukku kinni suruda ise enda keharaskusega seda kinni litsudes. Isaga auto juurde minnes avastasin veel, et otseloomulikult ei taha see tõmbeasjandus välja tulla ja niimoodi ma surin metroode vahel rännates.
Dèli palyaudvarile jõudes oli pool klassi end mugavalt kohvrite otsa istuma sättinud ja nendega koos seisis mees, kes pidi meie rühmajuht olema- Attila. Minu üllatuseks teadis tema, kes olen mina ja pärast nime ütlemist tulid tema suust kohe ka -“Habemeajaja jaama ülem“ ja „Ilus oled“. Ühesõnaga mina sain rõõmsaks.
Rongisga sõitsime ikka 3 tundi, aga Balatoni ääres oli lihtsalt nii ilus-helesinine vesi ja mäed ja männid ja selline paradiis.
Meie laagripaigaks oli Zànka, mis asub Balaton füredist 3 rongipeatuse kaugusel, kui see nüüd midagi ütleb.
Ööbisime umbes 14stes tubades, kus igaühele oli ette nähtu voodi ja kapp ja magamajäädes tekkis selline kummaline klaustrofoobiline tunne, sest pea oli sõnaotseses mõttes kahe kapi vahel.
Kohale jõudes käisime siis kohe sööklasse ja sõime mõnusalt menzat(koolillõuna), mis tegelikult täitsa hää maitseb. Miks ma ütlen, et sõime menzat, sest üldjoontes ungarlased kodus sääraseid toite väga ei armasta valmistada.
Esimene väga töine asjandus oli meil füüsika tund, kus pidime välja leiutama 5 erinevat moodust, kuidas keerlev pukk ilma ise hoogu andmata liikuma panna.
Tüdrukud said hiljem poiste jalgpalli vaadata, mis lõppes hiigelsuure paduvihmaga ja pärast seda läksime GPSiga Balatoni äärde orienteeruma. Õhtul toimus teatrisaalis ettevalmistatud tantsude ettenäitamine. Meie klass oli kõige tublim ja saime I koha! :)
Neljapäeval käisime kalandparkis, mille nime ma eesti keeles ei ole, aga see on see, kui ronid üleval puude otsas ja ületad igasugu takistusi. See oli nii maailmaäge! Valida sai 6 raja vahel, mina proovisin kahte. Ronisin läbi suure toru, liuglesin ühe puu juurest teise juurde, kõndisin nööri mööda ja igasuguseid asjandusi oli ikka välja mõeldud! Adrenaliini kõrvalt oli õrnalt kõhe kah.
Pärastlõunal läksime veel mäe otsa matkama, kust oli maailmakõige ilusam vaade Balatonile ja viinamarja põldudele.Õhtul vaatasime teatrietendust ja laulsime ungari rahvalaule, mida minu koolis nii tihti tehakse.
Reedel ootasime tund aega bussi, et see meid Tihanyi lähedale mäele viiks, millele järgnes 5 tunnine matk mööda kiviseid mägesid ringi turnides ja erinevates punktides peatudes, kus eri ainete õpetajad meid ees ootasid ja ülesandeid jagasid.. Näiteks peatusime mäe otsas lossivaremete juures, kus inglise keelseid mõistatusi pidi lahendama ja aardekirstu leidma ja olenevalt sellest kui palju punkte oma klassiga kogusime, nii palju kulda võis aardekirstust välja võtta. Ühesõnaga meil oli nii põnev!
Pärast sõitsime sellise ilma katuseta turistibussiga mööda Balatoni äärt Balatonfüredisse, kus Jòkai Mòri muuseumi külastasime ja maalisime ja imetoredaid geograafia ülesandeid täitsime. Balatonfüred on lihtsalt nii ilus linn. Laagripaika tagasi sõites õpetasin teistele kuidas õ häälikut öelda ja küll oli jamamist. Aga ma olen täiesti kindel, et terve mu klassi lemmiksõna on nüüd küll „õrnalt“. Esiteks sellepärast, et seal on õ ja teiseks on seal ka nende jaoks tugev r.
Mu klassijuhataja leidis, et mina võiksin õhtul mingisuguse ungari keelse salmi või laulu ette lugeda- kogu kooli ees. Ja seepärast laulsin neile Tavaszi szünetit . Maailmakõige rohkem närvis olin üldse. See nägi välja umbes niimoodi, et olime ühes hiigelsuures spordisaalis. Terve kool istus mõlemal pool pinkidel, mina keset spordiväljakut, klass seljataga istudes. Aga võib öelda, et mul läks naljakalt. Tõlkisin kolmanda salmi eesti keelde ja mina laulsin siis kaks salmi ungari keeles , klass viimase eesti keeles. See oli lihtsalt niii vahva, kuidas nad laulsid ja kuidas terve päeva muudkui harjutasid. Ja minu nägu pärast plaksutuste kuhja oli tulipunane, täpselt nagu peet!
Mu klass kutsub mind nüüd Keksziks (keks), mis ungari keeles küpsist tähendab ja pidevalt kuulsin küsimust -“Keksz kèrsz egy kekszet ?“
Aga reede õhtul toimusid meil veel ka igasugused spordivõistlused. Kõigepealt sumomaadlus nendes täispuhutud kostüümides, siis torbiku kujulise batuudiga edasi liikumine ja selline grupis pallimäng.
Igal alal pani klass enda esindajad välja ja hiljem selgusid ka võitjad. Laupäeval pärast hommikust trenni toimusid veel viimased spordivõistlused ja saime kõik uuesti spordisaalis kokku, et viimane orienteerumine korraldada, mis nägi välja selline, et iga klass sai hunniku pilte nendest kohtadest, kus laagri jooksul olime olnud ja nüüd pidi need üles leidma ja siis selle koha juurest tooma mingisuguse eseme.
Asja tegi loomulikult põnevaks ka see, et iga klass sai samasugused pildid ja tormamist oli seetõttu kohutavalt.
Ma arvan, et see oli nüüd kindlasti maailma põnevamaid ja ägedamaid laagreid üle pika aja.
Ja täna sai siis valitud, et keskmise aste eksam tuleb ja enam tagasiteed pole.
Pean ka seda mainima, et kukkusin trepist alla kuna hüplesin astmete peal ja millegipärast ei taha haav kinni ka kasvada. Kui tüütu longats olen. Gyula on Nigeerias. Ujuda tahaks jälle ja Sopron,Bécs- siit ma tulen!
<
