Käes on koolivaheja esimene päev ja päike paistab mõnusalt lagipähe, kraade on 25 ja kohekohekohe on lihavõtted ja tüdrukute ülekallamine lõhnaõliga, mis on Ungari traditsioon. Algeliselt nägi ta välja selline, et poisid valasid tüdrukutele ämbri täie vett kaela, kuid tänapäev on tänapäev.
Meie seiklesime Mikkuga reedel Szegedisse, mis Ungari lõunapoolel Tisza jõe ääres asub. Õige mõnus oli sääl. Jalutasime linnas ja sõitsime bussiga Hòdmezövàsàrhelysse, kus Hanna koolis käib. Ühesõnaga saime kõhutäie naerda, kui vales peatuses maha tulime. Szeged on tegelikult täitsa ilus, ühest otsast meenutas ta Viljandit, teisest Tallinna vanalinna ja kohati oli nagu Tartu kaa. Käisime cukràszdas ja sõime kooki. Enne seda veel vanaaja muuseumis ja vaatasime Szegedi toomkirikut, mis oli hiigelsuur ja kohutavalt ilus. Lõpuks jõudsime otsapidi Tisza äärde, kus paiknes ühe inimese muuseum, kelle nimi praegusel ajahetkel ajusoppi kadus.
Neljapäeval uudistasime ooperimaja seest, mida ma niii kaua olen oodanud. Võib ette kujutada , kui äksi täis ja õnnelik ma lõpuks siis olin. Algul sattusime küll juhuslikult hispaania keelega gruppi, kuid kõik lõppes ikka hästi. Samuti külastasime Terror Hàzi, mis rohkem Mikkule huvi pakkus. Niiet päev oli balantsis. Ja ma üritan asju mitte keeruliseks teha, aga laupäeval käisime uuesti ooperimajas balletti vaatamas- "Anna Kareninat".
Niinii äge oli. See kuidas nad vene rahvatantsu ballettiga sidusid ja kuidas surm lava peal tantsis. Ja kogu ooperimaja on ikka hoopis midagi imelist.
jaaa, terrori maja..
Szentendres käisime hullamas ükskord ka. Kuulasime koorilaulu, sõime- järjekordselt kooki ja langosi ja uurisime poodides pakutavaid suveniire.
Eile vaatasime looduspargis karusid ja hunte, kes koos suurel maalapil elavad. Ja karudele sai suure puust lusikaga aiavahelt mett pakkuda. Mu isa väitis, et neid on seal kokku umbes 30 ja hunte tundus ka üsna palju olevat. Me olime kõik üllatunud, et nad sedasi sõbralikult koos elasid.
Õhtul käisime mikkuga järjekordselt jooksmas, kus ta mind rõõmsameelselt narris, niiet pool jooksu läks naerumahti.
Aga täna tuleb veel sünagoogis ära käia ja Mikkule viimaseid suveilmu sisse süstida, sest tema kool on õige pea käes ju ometigi.

Esimesed kaks päeva on möödunud rahulikult. Või noh, kõigepealt võiks ju alustada ja mainida, kuidas Mikk oma teiselt lennult maha jäi ja jumal tänatud, et ma uue telefonikaardiga katsetusi tegin.
Kirjutan kiiruga, sest õigepea tuleb uuesti linna sättida ja vennad omavahel tuttavaks teha.
Eile kõndisime kuidagi kohutavalt palju, niiet pärast mõlemal jalad tulitasid. Käisime siis ooperi juures ja imetlesime templomi panoraamilt kogu linna. Nii öelda kuppel - nagu Mikk seda seletas, muidugi vahele ei jätnud me ka Vaci utcat ja Vörösmarty tèril on kevadelaat! Tegime "üllatusoste". Ja kui ema hiljem Mikult küsis, et kuidas siis linn oli, vastas tema, et pole vigagi. Ainult parlament olla ilus ja selle ees seisvad autod ka. Nii palju siis sellest, et linn on täis imeilusa arhitektuuriga maju ja huvitavaid kujukesi. Tegelikult jõudsime veel kahte kocsmasse, kus Mikk sört proovis. Soproni oma mekkivat hästi. Ilm on maailmasoe ja läheb soojemaks.
Hommikul käisime laadal ja sõime làngost, nämma!
Raiskasin oma tunnise uneaja ära ja varsti lähme Pesti tagasi, et mu õevennaga kokku saada :)
Homme sõidame Visegràdi( linnanimi), mis asub Doonau ääres ja on maailmailus, vähemalt ema ütles sedasi. Mina olen kuidagi hüperaktiivne ja Mikk on uimane, vahva kooslus :)
Okoou, tik-tak-tik-tak... aeg on otsas ja mulle meeldib see kevad, kus päike teeb pai.
mõtted Saaremaaga..

mikkamakkaa..

Varsti tuleb rongile hüpata ja sealt edasi lennujaama sõita. Kallis lapsevanem, et sa ei muretseks, siis hoian sind nii palju kui võimalik piltide abil kursis (:

Istun verandal, päike paitab põske ja tekk hoiab külma kaugel.
Olen mures ja keegi ei vasta telefonile.
Kuidagi kõrvalejäetu, teisalt mõistetav.
Olen nädalavahetuse ja kogu nädalaga kohutavalt rahul, aed teeb rõõmsaks, sest seda oksa nüsisime sügisel ja toda oksa ja bassein on täis mingisugust kohutavat soga.
Mesilased keerutavad sabaotsi, mida nad tegelikult ju ei tee.
Ja ma tahan juba teada, aga keegi ei vasta. Mäletan , kui esimesel korral arvasin, et nii see vahetus käibki.
Panin posu pilte eile, et rahuldada uudishimu kelellgi, kuid samas kes on se keegi ?
Mis siin ikka keeruliseks süveneda.
Olen väsinud,
olen elevil,
olen pettunud
ja
olen optimist.
Nädalast-Kolmapäeval tuli Pablo- ta oli kummaline, samas õnnelik ja nad kuulasid Juditiga ta mehhiko muusikat ning seda ma juba tean, kui õnnelikuks see mu ema teeb kui kõlavad mazoorsed akordid rütmirohkuses. Pablo sai endale ülesande teed keeta ja etteruttavalt ütlen, et mu ema on vahel kohutavalt asjalik :)
Neljapäeval jõudis Hanna, millegipärast suudab ta mind alati panna tegema asju, mida ma üldiselt ei teeks ja ma isegi ei kahetse pärast. Aga temaga saavad räägitud kõikvõimalikud asjad ja tehtud kõige naljakamad teod. Reedel otustasime kooli mitte minna ja hoopis Hannale linna tutvustada- tegime turistikäike. Kõigepealt siis oooperimajja ja templomi, kus kuninga käe vaatamise eest 200 forintit maksma pidi. Ühesõnaga me käisime nii paljudes kohtades, et jalad hakkasid valutama, kuid ikka sai ainult veidi näha.
Ma suutsin end muidugi vihastada, sest unustasin metroo kuupileti koju. Okos Kertu! Ja õhtul käisime pubis ja hiljem karaoket laulmas. Me laulsime Astridiga pea kõik ungari keelsed laulud kaasa, missiis et tähendused aeg-ajalt üsna selgusetuks jäid.
Magasime mu ingli juures ja jõudsime just parjaks ajaks kui tema Austriasse suusatama hakkas minema.
Pühapäeva õhtul leidsime üllatuseks ukse tagant Pablo ja sõime cukràszdast toodud maiuseid.
Ma ei ole pikalt kooli jõudnud ja see pahandab, silmad on mingisuguses kummalises haiguses, aga tilgad teevad oma tööd ja homme on 18 märts.

Hanna,Astrid,Pablo,Kertu

puu taga ilvest

Ütleme siis teretulemast külmetusepoiss..
lambad on siin ja lambad on sääl.. vagurat häält, vagurat häält..
Mõtlen nädal tagasi või ehk isegi kaks. Kui hirmus rõõmsameelne olin, et näe varsti tulevad kõik vahetusõpilaste programmid jälle ja otse kiuste tõusis teisipäeva öösel palavik puha lakke. Lisaks kõigele otsustas lumi uuesti taevast langema hakata ja lõppu vist ei tulegi. Istun, söön röstsaia mädarõikaga ja ootan, et Hanna rong ükskord väljuks. Selgus, et rong hilineb, aga nii kui lumetörtsukesi nägin, teadsin, et plaanitud ajaks ei saa ta ealeski jõuda. Nii need transpordid meil siin käivad.
Eile otsustasid ema ja Pablo mu ungari keelt niivõrd kiita, et tahtsin lahustuda ja laua alla voolata.
Aga vähemalt saan hunnikus teed juua ja puuvilju süüa- nämma :)Teisipäeval käisime linnas jalutamas, leidsime parlamendi lähedal ühe vahva pargi, kus istusime, ajasime juttu ja otsustasime ka pilte teha. Akordioni õpetaja ütles mu lugude kohta super, mida mina kindlasti öelnud poleks ja ilma palavikuta olekski kõik nagu õnnestunud olnud. Ja ma nii täpselt mäletan, kuidas Maret ütles, et sa võid küll haigeks jääda. Tere-tore!
Parlamenti ei jäta ma mingil juhul aga minemata ja mu kodureeglid siin on nii samasugused Eestis olnutega, eriti emade omad. Naljakas veidi.
Aga olen nüüd haige edasi ja magan, et pimedas ärgata ja avastada, et näe päev on möödas ja nii tore, et varsti Hanna tuleb !
Ja feilerid Maret ja Kertu pidid lõpuks lihtsalt hüpet imiteerima, mitte et me alla oleksime andnud!

Rõõmus uudis, et ainult muusikakooli minek, samas hommikuaeglane on sisse pugenud ja ei teagi, kuidas kiirendada. Päike paistab soe ja pean ennast kokku võtma. Enne töö, siis lõbu. Kellaajad on sassis ja otustusvõimetus. Ongi vist paras aeg kõigest kõik võtta.
Sillerdav tolmune klaas.

Reedel oli koolist vaba päev. Üheksandikud käisid sisseastumiskatsetel ja meie saime rõõmsameelselt kodus pikutada. Helistasin siis hommikul(12.30) Virgele ja küsisin, mis tema päev ette toob. Lõpuks sõitsime Mareti ja Virgega rongiga Kecskemèti. Meiega ühte kupeesse olid aga õnneks sattunud kolm kibestunud ungarlast. Kõigepealt häiris neid asjaolu, et me üldse ilmas eskisteerime ja julgeme eesti keeles suhelda, teiseks arutasid nad kõva häälega, et ei tea millises peatuses me küll maha läheme ja kolmandaks kütsid nad terve väikse ruumi kohutavalt soojaks. Meil oli lõbus, sest meie saime nende jutust aru, nemad meie omast mitte. Mingi hetk hakkasime lausa ajakatsetusi tegema. Mõtlesin endamisi, et kuskohast nende suhtumine tuli, sest kas see pole mitte normaalne, et inimesed rongis istudes omavahel suhtlevad ja seda terve tee , mitte esimesed 3 minutit ja viimased 2 ? Lõpuks jõudsid nemad siiski otsusele, et meie oleme hirmus ebaviisakad ja ebaintelligentsed tüdrukud. Kuid kindel on see, et viisakuse alla ei kuulu ühise kupee õhu kaotamine, jõllitamine ja tagarääkime ning milline intelligentne inimene viilib oma küüsi tund aega järjest võõraste juuresolekul.
Kecskemètis läksime Kareni klassikaaslastega piljardit mängima, me peaaegu omasime juba Maretiga kuni kordus järjekordne tõde, et ma ei ole osav neis pallimängudes, aga tore oli.
Hiljem olime ühes stiilses pubis, kus Kareni klassiõdedega suhtlesime, sellised armsad tüdrukud olid nad. Ja lõpuks jõudsime klubisse, kui ma vaid mäletaks mis õhtu seal oli. Äkki bling-bling, ei kujuta ette ka. Kuid kui nüüd järgi mõelda, siis ega me jõudsime vahepeal isegi pitsabaari, kus kõht vahvalt täis sai. Enne bussile minekut käisime Kareni, Virge ja Mareti "ühiste" sõprade juures, kuulasime eesti muusikat ja ajasime lihtsalt juttu. See oli nii vahva kuidas Kareni ema meist hommikul pilti tegi, kui väravast sisse tulime. Ta oli üldse nii armas ja tegi meile palju hääd sööki!
Laupäeval otsustasime jalgpalli vaatama minna, kuid kõigepealt käisime linnasüdamikus mingisugusel lastepäeval, kus ma karkudega kõndida sain. Suutsime Maretiga mõlemad endid vigastada - tema püksid lõhki kukkuda ja põlve valusaks ja mina peaga vastu tänavakive. Täiega valus oli! Aga eks see oligi lastele mõeldud.
Käisime Angelo nimelises kohvikus kuuma sokolaadi joomas ja naersime südamest oma küünla ja puldinaljade üle. Jalgpalli me kahjuks ei jõudnudki, aga kui juba üsna lähedal olime, nägin neid suuri tulesid, mis jalgpalli väljakutel on .
ja mis ta siis ütleb, et tal auto on ..
Viimane buss viis meid kenasti koju ja hirmus jahe oli tegelikult, aga mulle kohutavalt meeldis see hiigelsuur põld ja silmapiiril olev mets Kareni maja juures.
Vaatasime filmi ja igaüks jäi omal ajal magama, tähendab see oli kummaline, kuidas filmi ajal kõik magasid ja pärast filmi ärkasime meie Maretiga üles ja jutustasime üsna pikalt väga põnevatel teemadel :D
Ja tuligi pühapäev, kus rõõmsalt rongile tagasi suundusime. Karen rõõmustas mind oma tekiga ja mul ei olnudki külm.
Pesti jõudes oli nii kodune tunne ja läksime ema ja Lucaga "Alice Imedemaal" vaatama, mis kõigile täiega meeldis. Ja see oli järjekordselt ungari keeles, aga avastasin, et olen harjunud sellega juba ja mis siin vinguda olekski. Koduteel seletasin Juditile pikalt oma nädalavahetusest ja tema naeris ja rääkis Gèza tulekust (miku uus hüüdnimi) ja siis mulle jõudis kohale, et mu teine vend ongi juba Amsterdamis- küll läheb aeg ikka kiiresti.
Ja kolmapäeval tuleb juba Pablo ja neljapäeval Hanna loodetavasti koos Astridiga. Tundub, et ujumine on homseks lükatud .
Aga mu Karl laulis mulle täna laulu ja puha ülikonnas, uhke värk !
Täitsa unine olen järjekordselt, juba ootan kõike! Päike tundus ka soojem ja rõõmsam.

Mecske ja Kèrtecske
Mõnd toredat tahaks tugevalt kallistada,
Mõnele lehvitaks traktorist traktorisse,
Kevad teeb rõõmsameelsuse,
Iga tänane on eilsest parem,
Märkasin, et oled kuidagi imelik olnud nagu ilmaprognoos,
Eile oli 7 täiskuuu!!
4 kuud veel- ei ole võimalik , ei taha veel ja tahan juba,
Eilne üleväsimus mõjus meie pere lastele kummaliselt ja laua ümber jooksmisega, isa laulis ooperit, mina loopisin lilleõisi, Luca pani pea ahju ja ema ajas kõik magama- Head und lapsukesed, üleväsimused!
Mul on jälle hunnik kommi ,mille ma kellelegi paljudele suunan varsti (emme pakk tuli kohale)
Kristjan jagas oma naljakat ungari lemmikmuusikat, rõõmsameelse sõnumiga ja puha!
Tantsiks nagu baleriin ümber voodi, kui ta nii suur ei oleks ja käisin ühes jube vahvas antiigipoes, kus absoluutselt kõike leidus ja kohutavaltkohutavalt vinge oli.
Asjaliku kaksiku tulekuni on jäänud täpselt vaid lugemine ja millegipärast üritavad mu ungari sõbrad juba ise igasugu plaane temaga teha, et mismõttes ta pole jõudnudki ja juba poppoiss kohalike seas ? :D
Raamaturiiul on ka laienenud ja praegu sukeldume siiski veel micimackò seiklustega, aga sekka ka veidi ungari revolutsiooni ajalooõpikust.
Füüsika õpetaja suutis terve tunni naerutada oma vedru ja raskusega, mis ikka aja tagant laua alla lendas ja mina oma sõnalõppudega suudan vist vahel sama teha.
Ma ei oska akordioniõpetajalt oodata uudiseid, tahaksin just neid kõigeparemaid, et mul on ikka võimalus ja sedasi, aga kui ei ole ?
Aga mingisugune kergendus on vist seoses.. heheee meelest läks! Märtsikellukesed on aga ilusad juba :)