Kui lapsed saaksid iga kahe nädala tagant nädalakese puhkust, oleks alati tunne, et on esimene september. Ma arvan nii või no vähemalt mõnda aega jääks siukse mulje kohe kindlasti. Või siis suudan ainult mina oma targa aruga siuke mõtte peale tulla. Viimasel ajal ajan end igal hommikul naerma, sest mu hääl on nagu suurel isakarul. Ma ei ole päris kindel, kas selle taga on köha või nohu või hoopis peavalu- äkki nad kõik korraga koos isegi. Kuid nüüd olen ma ometi päästetud, sest leidsin kohvrist ju issi ostetud suurepärase greipfruudi ekstrakti.
Koolilgi on jälle selline mõnus maik juures- naljakas, kui palju üks nädalake kodus olemist muuta võib. Enda üllatuseks avastasin, et olen nii mõnelegi inimesele juba päris tuttavaks saanud- no kas või see tüdruk seal tänaval. Ma olen jah teda aeg-ajalt ikka bioloogia tundides märganud, kuid ei iial sõnakestki vahetanud ja täna ta lehvitas nii rõõmsalt mulle. Otseloomulikult olin mul hea meel talle hõigata- Szia! Ja hilinesin muusika tundi kah. See oli mu esimene kord ja ilmselt läheb see kusagile minu isiklikesse rekorditesse, et hilinen pooleteise kuu jooksul ühe korra. Tavaliselt oli see ikka teistpidi mu õigeaegselt jõudmistega.
Mulle meeldivad inglise keele tunnid- missiis, et õpetajal on isu kõigi eraelu kohta pea kõik teada saada ja ta sellest iga päev rääkida võib, kuid vahepeal juhtub nii mõndagi vahvat. Tegelikult sain ma lihtsalt eesti keelt rääkida teistele-rääkisin kuidas nädalavahetusel kuhugi põhja lähen ja midagi veel.. Mu lause kõlas küll väga ebaloogiliselt- läksin natukene närvi, aga mis siis ega nad siis pahaks pannud,.. Pealegi sattusin hoogu ka ja siis rääkisin natuke rohkem, kui see tõlge oleks nõudnud, aga neile meeldis see nii väga, et pidin kohe mitu korda sama lauset kordama. Nii veidralt kõlab eesti keeles üksinda võõramaalaste seas ja eks ta tobe oli ju ka veidi. Kuidas sa räägid siis 15. inimesele on nädalavahetusest- kõigil silmad suured ja naerul näod, aga millestki aru ei saa. Aga tore on see ikkagi, kohe väga isegi.
Kui ma Eestis arvasin, et väikesed lapsed on nüüdisajal ikka lärmakad küll, siis oh vaadakem hoopis siinseid väikseid tirtse. Ma kannatasin pool tundi terrori all, sest nad avastasid, et on kuidagi tore, et üks üksik tüdruk istub koridoris ja ootab. Üks suur viga oli neile öelda, nem beszélni magyar, sest pärast seda ostustasid nad kõik korraga, küsida võimalikult palju küsimusi. Korraga, üheaegselt, erinevaid küsimusi- ei väiksed lapsed on toredad.
Head und!

Suveilmad saavad varsti otsa. Imelikul moel polegi sellest niiväga kahju. Avastasin, et vihm suudad inimesi väga edukalt rõõmsaks teha. Kas või see üks päev, kui pärast kooli trammi ootasin. Täiesti ootamatult hakkasid pisikesed piisad alla sadama, aina tihedamalt ja tihedamalt. Esimene tramm oli pilgeni täis ja ma olin valmis järgmist ootama, kuid silmitsedes teisi, märkasin kohutavat tunglemist- suurt tahet mahtuda sellesse liikuvasse aparaati, et vaid pääseda neist vahvatest vihmapiisakestest. Üks noormees, kes hiljem minuga ka vestlust tegi, üritas näiteks kätega enda püstiaetud tukka päästa. See vihm oli nii tore, nii tore.. ja nüüd olen ma nädal aega kodus haige olnud. Jah, et mis mul siis viga on. Kõigest gripp ja sel pole mingit seost vihmaga, pole ju olemas vihmagrippi. Ja kui olekski, oleks see kindlasi üks tobedamaid haigusi..
Kodus saab aga igasugu vahvaid asju teha. Näiteks magada hästi palju ja pärast ungari keelt õppida. Ungari keel- mu suurim pähkel, kuid ka mu rõõm. See on hea tunne, kui kuuled inimesi rääkimas ja saad päriselt aru, mida nad ütlevad. Vahel õpin ka selliseid mõtetuid sõnu nagu ablaktörlö- klaasipuhastuvahend, aga miks ka mitte. Teisalt ei hakka ma väitmagi, et see ainult lihtne oleks, kuid õnnelikuks teeb küll. Ma tahaks juba kuulda, kuidas kahe kuu pärast räägin..

Nädalavahetusel käisin oma haige peaga lillelaadal või näitusel- vot ei teagi, kuidas seda nimetada. Tõime ühe ilusa orantsi roosi mulle koju, mis mu tuba nüüdsest ehib. Jah, vahvad on need laadad. Olen nii elevil, sest täna saan lõpuks ometi linna minna ja mul on isegi tore plaan välja mõeldud, mida teha. Iseasi loomulikult, kas ta ka nii töötab nagu minul mõttes on.

Tere!
Olles veendunud, et mul tõesti millestki rääkida on, muljetan oma tegemistest vähe. Kõigepealt palju õnne mulle, täna on see suurepärane päev, mil esimest korda ära eksisin ja kohalike käest abi küsisin. Muusika - tõeline rõõmutund- laulsime Verdi „Rigolettost“ teemasid ja üht reekviemi. Poisid said järjekordselt pahandada ja tüdrukud itsitasid ülejäänud aja- üpris hariv. Järgnevaks- mul oli mu esimene akordionitund ja see oli täitsa muhe- õpetaja on vahva, mängis minu lugusid – täitsa valesti ka, aga ta suutis täna asjalikke asju mulle õpetada ja ma annan talle andeks kõik . Nädalavahetusel käisin laadal- nägin kohalikku rahvatantsu ja armusin neisse seelikutesse- seal 30 kihti alusseelikut – no siis kui abiellud, aga muidu on neid ka omajagu ja see on üliväga vahva asi. Tahan endale ka siukest .
Üks tore onu tegi puutokkitest lilli ja ta oli üldse siuke tore vana onuke. Sõin teist korda guljašši ja jõin imehead veini kõrvale. Pean mainima, et mu esimene kokkupuude guljaššiga oli jubehirmus, kohe ausõna. Ohoh ja eile suutis üks mu klassiõdedest jälle nutma hakata- seda on nüüd juba kolm korda juhtunud. Kavatsen arvet hakata pidama. Seekord oli põhjuseks miski, mida füüsika õpetaja ütles, aga see oli nii naljakalt tobe- ma ausõna olen üritanud neid pisaraid igakord mõista.
Nii, miski mis mind täna naerma ajas... Kuna me akordioniõpetajaga ei mõista teineteist eriti, siis räägib ta minuga ungari- saksa ja mõned sõnad ka inglise keeles. Tunni lõpus küsisin temalt, kas ma peaksin järgmiseks korraks miskit harjutama ka ja tema vastas – nem tudom (ei tea), kuigi ta sai aru ja siis ma sugugi ei mõista nüüd, mis mu kodutöö olema peaks. Tulen oma väsimusega rohkem toime- palju paremini.. Täna oli maailma kõige naljakam päev, sest kõik inimesed tänaval naeratsid mulle – see oli tore . Ja nägin jälle turiste- seekord küsisid nad sadamate kohta. Ma polnud just parim abiline, kuid suuna suutsin neile kätte näidata . Koolis küsisin kõigilt, kas võin enne magamaminekut tassi piima saada ja kõigil oli tuju hea, juhei!

Kavatsen täna kaunis unetu terve öö olla. Mida ma sellega saavutada tahan – ei tea, ilmselt midagi. Hommikul metrooga kooli poole sõites sattusin puhkusel olevate ameeriklastega vestlema. Pean tõdema, et olin üpris kohkunud nende varasest metroo kasutusest, mina isiklikult oleks küll veel muhedalt voodis vedelenud. Nad kuulsid, et ma olen Austraaliast ja see oli tubli minust seletada neile Eesti paiknemist, ma arvan. Õpetasin neile, kuidas hääldada bocsànat ja läksin edasi trammi peale. See on juba mu teine kohtumine turistidega ja õnneks olen nõnda edukas olnud.
Kool oli nagu kool ikka, inglise keeles mind vastama ei kutsutudki- mitte, et ma oleks seda kohutavalt tahtnud, teisalt miks mitte. Vaba tunni ajal käisin järjekordselt linna tänavaid uurimas ja leidsin ühe kohutavalt armsa poekese, kust toredaid väikseid asju osta saab. Uksel öeldi mulle järjekordselt – nem magyar.. ja polnudki probleemi. Hiljem toimus meil tuletõrjealarm. Võite mind ette kujutada, olin just mõned minutid kulutanud, et raamatut lugeda (juhuslikult oli veel mu vaba tund), käib alarm... oskasin ma kuhugi minna ? Aga loomulikult mitte, kavatsesin sisse põleda nagu Ümar seda kord tegi, kuid märkasin Ilit – enda klassikaaslast ja olin päästetud.
Mu pärastlõuna oli kohutavalt põnev – magasin neljast kaheksani, aga tunne on hea.. Pole und ega midagi- ei saagi nagu aru, et kell öös juba ammu on . Ja me väike aiatoigaste vahelt sisse roninud kutsikas on 20 paari sokke aia peale laiale loopinud- kui tore . Ühesõnaga meil on suur sokipuudus siin, aga nädalavahetusel ostame miljon sokki nagu ma aru sain. Ja koolitoit- see on selline roheline ja plögane nagu väikeste laste multikas .. maitse on midagi kõige õudsemat, mida ma vist eluilmaski rohkem proovida ei tahaks. Ja ma vist loobun sellest. Sain enda raamatu ka läbi täna- vahva!

Tratarataraa... Esimene koolinädal ja jupike järgnevast on juba seljataga. Kool on siuke teistsugune ja tunnid polegi tunnid, vaid hoopis teised asjad. Vähemalt mulle- ma ei saa midagi veel aru ju. No bioloogiat tegelikult mõistan, sest kõik tundub samas järjekorras tulevat õpetaja suust, kui Eestis. Matemaatikast ei mäleta ma küll mitte miskit või ma ei teagi, see tundub küll jube võõras praegu- pidavat kümnendat klassi kordama ehk seepärast. Kõige suurepärasem on aga ilmselt see, kuidas ma esimesel täispikal koolipäeval pärast tunde jäin, sest hilinesin kehalise kasvatuse tundi. Pidin kolm korda rohkem trenni tegema, kui tunnis. Kehaline on üldse siuke najakas- tegeleme koguaeg korvpalliga. Kõige tähtamad on aga reeglid- tunnis peavad olema kooli logoga pluus, mustad dressipüksid, valged sokid ja enda vigastamisest hoidumaks andis õpetaja isegi lipiku, et igasugu reegleid meeles pidada. Ahsoo ja ehted on ka keelatud- igasugused. Klass on minuga endiselt väga sõbralik, kuid koolilõuna on jube. Täna suutsin selle isegi kogemata ära unustada. Muusika tund on kõige veidram, kus õpetaja ühe jala peal hüppab ja kana häälitsusi teeb. Tundides laulame tuntud muusikateoste peateemasid ja õpetaja jätab endast rumala mulje, kuid reedel lähen koori. Kuigi kõik pidid seda vihkama, pean ma siiski ju vaatama, mis tehakse ja kas tõesti asi nii hull on.
Nädalavahetusel käisin klassikaaslastega kusagil näitusel suuri reklaamplakateid vaatamas. Kõik suutsid iga plakati juures kõhutäie naerda ja ma olin ilmselt ainuke tõsine seltskonnas- võite olukorra kentsakust ette kujutada. Mu keeleoskus paraneb iga päevaga ja õnneks käsib mu pinginaaber mul koguaeg midagi õppida.
Minu ainukeks eeliseks teiste õpilaste ees- ma saan ka tundide ajal koolimajast välja, sest ukse tädi teab öelda mu kohta - nem magyar.. Tegelikult on sellest ju hea, sest mida ma enda kõigi vabade tundidega peale hakkaksin- raamatukogu pole ka koguaeg avatud. Kuigi raamatukogutädi on tore- aitas mul isegi mingisuguseid reegleid õppida, mis siiamaani on tõsiselt absurded tundunud mulle.
Ja muusikakool- ma olen pettunud selles, isegi pillirihmad on jamad. Pole midagi, ma tegelen sellega ja erilist arvamust mul õpetjast pole. Vähemalt tema oli minust vaimustuses. Tegelikult üritas ta nii püüdlikult minuga koguaeg saksa keelt rääkida- justnagu ma sellest rohkem aru saaksin kui ungari keelest. heeh, naljamees :)

Teree!
Ma olen linnas päris osav, ei eksi ära ega miskit. Oooh, aeglaseks ja laisaks olen muutunud oma kirjutamisega. Juba võtan kokku ennast. Linnas käisin üksi ära- ma olin edukas, vou. Suutsin Pesti poolelt Buda poolele seigelda kõiksuguste metroo ja trammi värkidega. Igaksjuhuks hoian aga kõigil kohtadel silma peal- ei või eales teada. Nädalavahetusel käisin Gergöga peol . Illegal grill party nagu nemad seda kutsusid. Muusika oli kohutav- ei seda ei saagi muusikaks nimetada, see oli midagi palju veidramat, mingisugune rütm – üks ja sama rütm ja sellest vaimustuses olev DJ moodi tüüp. See-eest seltskond oli väga muhe. Aga kõigepealt siis kohast- omamoodi eriline paiknemine Doonau kaldal tunneli kohal künka otsas. Maailmailusa vaatega loomulikult. Tõepoolest olin heatujuline ja mu vend on päris lahe.
Nüüd siis esimesest septembrist. Mul on pidupäeva vorm siin. Madrusepluus ja must seelik. Madrusepluusi leidmisega oli omajagu tegemist, pidin laupäeval pea et nälga jääma, kuna läksime seda spetsiaalselt enne sööki linnast otsima poodi, mis muide oli avatud vaid tunniks ajaks. Kätte sain ta siiski. Ja koolist siis- Madach Imre Gymnasium on selle täpne nimi. Uhke värk.. 11 a klass , mis on keelteklassiks.. Iga õpilane valib aine, mis on nende faculty, valisin inglise keeles- tundus kõige loogilisem. 11. klassist siis.. Matemaatika on täpselt sama mis eelmisel kooliaastal, inglise keelt saan 8 tundi nädalas, saksa keelt 5, muusikat ainult 1 – no kuulge see ei ole küll tore- pealegi pidi kooridirigent jube jama mees ka olema, ühesõnaga pean endale linna pealt veel koori ka otsima hakkama, kui miskit tarka sellest välja ei tule. See- eest drama club pidi hea olema- vaatan , ilmselt proovin ära. Ja ooh , naljakas, mul on siuke tund nagu zero lesson , kui mu päev hakkab hommikul pool kaheksa!! Ja siis on veel takka otsa 7 tundi, mis kokku teeb kaheksa, aga nemad nimetavad seda seitsmeks, justnagu enda lollitamine. Ja ülehomme on üldse esimesed kaks tundi vabad ja siis neli koolihariduseks. Pole elusees ka nii rumalat tunniplaani näinud- au meie õppealajuhatajale- tõesti. Oh jah, täna pidi mul olema kolm tundi pärast tseremooniat, mis polnudki nagu tseremoonia, vaid rohkem värske õhu hingamine, kuid lõpuks tekkis sellest viis tundi ja viimases rääkis kehalise kasvatuse õpetaja, kuidas ennast võimeldes mitte ära mõrvata. Mingi hetk tekkis kahel tüdrukul veel draama ja suur pisarate meri, kuna nende inglise keele õpetaja oli vahetunud. Hiljem saabus klassi endine kehalise kasvatuse õpetaja, kes ka pisardas ja kõigiga hüvasti jättis. Muideks õpilased hindavad õpetajaid siin aasta lõpus ja see pisarais õpetaja oli kõige vähem punkte saanud mu uuelt klassilt. Enamusest koolitundidest ei saanud ma midagi aru- tegelikult olin lausa kõiksuguse lootuse kaotanud, kõik olid nii väiksed ja kuidagi rumalad tundusid nad mulle. No ja siis istu ja tee ilusat nägu, kõik tahavad sind igaksjuhuks mitu korda vaadata-kaos. Õnneks on mu klass siiski tore, hakkasin nendega rohkem suhtlema ja pärast kutsusid nad mu vizipipa`le. Ajasime juttu ja nad õpetasid mulle sõnu, tegime plaane nädalavahetuseks ning tore oli. Uskumatu , aga tõesti. Lubasid mulle terve aasta programme korraldada, heh .Ja ma lähen homme kohe kindlama südamega kooli- ainult et kella poole kaheksaks- kui tore! Ooh jah, ma olen tubli , ausõna üritan ! Ükspäev suutsin jälle neli tundi magada- keset päeva, aga muidu võitlen oma väsimusega! Ooh, ilusat esimest septembrit teile, mu abituriendid!