Jó reggelt!
Täna- homme visatakse mind üksinda sellesse suurde Budapesti elukeerisesse. Naeratusega vaadatakse mu esimesi samme ja lahkutakse üpris kindlal meelel, sest elame ju tänapäevas kõiksuguste tehnikanikerdustega. Kuhu siis suunduda- väikestesse kõrvaltänavatesse? liikuda mööda hiigelsuuri turistide marsruute või hoopiski seista paigal ja oodata, et kätte jõuaks õhtu ? Ei, seista paigal oleks ehk liiga äärmuslik , kas või arvestades kõike seda päikest, mis lagipähe tikub. Pealegi oleksin ma liiga elevil, et vaid kaugustest uurida neid tundmatuid paiku. Mis must siis saab ..
Oma viimaste ööde unenägudes olen näinud pea kõike, mis vana ja tuttav, kuid palun siiralt vabandust - te kõik olite mutanteerunud. Jah, pean tõdema , et on olnud hetki, kus see mulle terveks päevaks naeru näole manab, kuid teinekord olen kaunis traumatsioonis. Avastasin, et olen nii mõnedki vajalikud asjad koju jätnud. Ühe eesti keelse raamatu oleks pidanud vähemalt kaasa võtma- suudan juba eesti keelt aktsendiga rääkida. Ilmselt te ei kujuta ettegi, kui ebameeldiv tunne see on, otsida emakeeles sõnu enese väljendamiseks. Suureks muretsemiseks pole siiski veel põhjust, sest ega ma seda asja nii ei jäta. Uue kooli sain ka jälle teada- kesklinnas ja hea mainega. Muusikakooli lähen siiski Budapestis, kuid siinkohal mainin, et ma jätsin viimse kui ühe noodi koju. Ühesõnaga ma olen sama asjalik edasi, kui seda kodus olin . Koolis ei pea jalanõusid vahetama- naljakas, aga oma kapi saan ka- vist. Väga põnev, või mis ?
Szia (:

Möödunud nädalavahetus oli väga muhe, oma nelja puhkepäevaga suutsin palju näha ja korda saata. Kõigest siis järgemööda.. 20.august on meile , eestlastele taasiseseisvuspäev, Ungaris tähistasime hoopiski St Stepheni päeva Red Bull Air Race´i ja hiigelsuure ilutulestikuga. Ausalt öeldes air race jäi meil tegelikult vahele seepärast, et mõned päevad enne harjutasid igasugused lennukiässad Chain Bridge´i all ja nii oli igasugune liiklus kõikide sildade peal peatatud - ohutus eelkõige. Loomulikul oli Gyula just sel päeval otsutanud mulle Chain Bridge´i näidata, aga pole lugu, ilmselt õnnestub mul seda hiljemgi näha veel. Ilutulestik oli aga ilus, jah väga ilus. Eriti siis, kui oled kuhugi maailmakõrgele roninud, et seda vaadata .. St Stepheni päev on pühendatud Ungari riigi tekkimisele. Järgmised kolm päeva veetsin hoopiski Balatoni äärses külas- Köveskal, kus kõik aiad olla tehtud valgest kivist. Vesi oli muhedalt soe ja ma sain tohutus koguses päikest, mis mulle endale küll rõõmu valmistas :) Maitsesin järjekordset ungari rooga- lambosi, kuid siiamaani on mul mulje jäänud, et toiduportsjonid on koguaeg liiga suured. Kuna Gyula on ekskursioonide fänn ,aga Judit vastupidiselt rannas peesitaja, pidime leidma kompromissi. Tegelikult olid meie ekskursioonid ju ka väga toredad. Külastasime „kivimerd” , mis kunagisest Pannoonia merest sinna jäänud oli. See kujutab endast hunnikus kive-lihtsalt öeldes.
Kivimeri on ta ka vist seepärast, et vihmaperioodil tekivad kõikjale kividesse väikesed lombikesed, kus linnud suplemas käivad. Kõige veidram oli, et seal oli hiigelsuur kivi, millel oli kolm hargnemist, ja üks neist kõikus ja kõikus ja see ei tule kunagi vist lahti sealt ja kõik inimesed käivad ja kõiguvad selle peal, kuigi see on kohutavalt kõrgel ja hirmus, aga mina kõikusin ikkagi kaaa! Nii, tegelikult enne seda käisime hiiglase hammustuse mäe otsas, mis kaugelt vaadates just täpselt siuke välja nägi :) Sealt võis kõike näha- Balatoni järve, Musta metsa, Köveskali, viinamarjaistandusi ja loomulikult kõiki ümberkaudseid mägesid. Muidugi pean ma mainima, et reis sinna imelisse viinamarjaparadiisi Köveskali kestis oma kolm tundi, sest kõik inimesed Ungaris ju teavad, et see oli viimane soe nädalavahetus (35-30 kraadine) . Jah tõesti liiklus oli segane ja me võtsime veel hääletaja peale- ta magas terve tee. Aga ma jäin väga rahule ja eile sain endale suure riidekapi ka tuppa, mis mind veel enam rõõmustas - saan enda asju kenasti paigutada nüüd. Elu on ikkagi lill, mitte muruniiduk.

Eile käisin ihuüksinda kohalikku linna uurimas. Veidi kartsin ära eksida, kuid õnneks leidsin kodutee üles. Tegelikult oli päris huvitav ringi vaadata :) Ostsin isegi mingisugust jäätist, kuid see maitses kaunis kohutavalt. See selleks. Enamuse ajast olen endale siin tegevust leidnud, mis on tore. Täna sõidan üksinda rongiga Budapesti. Seal saan kokku oma vahetusõega ja tema sõpradega. Homme ootab mind ees aga Budapestis toimuv St. Stepheni päev- see on siis riigipüha, mille raames palju üritusi toimu, üks neist, mida ka meie vaatame lähme on Red Bull Air Race. No muidugi lõpeb kogu asi suurejoonelise ilutulestikuga. Mina juba ootan seda . Nädalavahetusel lähen vanematega Balatoni järve äärde suvitama . Õnneks on siin ilmad nii mõnusalt soojad. Ohoh, kõige ägedam on aga see, et sain enda kooli teada. Ainult kahjuks ei mäleta ma selle nime. Gyula väitis, et see on üks paremaid ja prestiizemaid koole Ungaris. Asukoht on ka soodne, mis minu jaoks oluline on – Budapest on ju nii suur. Muusikakool on täitsa oma kodulinnas olemas, mis on natuke harjumatu- olen koguaeg ju kusagil kodust kaugel käinud. Mnjh, muhe ühesõnaga .
Szia!

Eile kohtusin vanematega- jah tõepoolest on nad väga toredad. Täna õnnestub mul vist isegi suur ring Budapestile ja tema vaatamisväärsustele peale teha. Tundub põnev. Ohoh ja eile, käisin Szigetil. See oli nii rahvarohke. Nägin Eesti lippu, mis mu vahetusvenna eriti rõõmsameelseks tegi, ka minu loomulikult. Kuid festivalist- meil polnud seal just kõige rohkem aega, kuna jäime rongist maha :D Sellega meenub mulle, et siin on niii soe- uhh. Ilmselt kui ma koolis käima hakkan, siis suren neisse rongidesse ära, sest see oli kõige pikem sõit üldse kogu elus- mitte ligilähedalegi poolele tunnile. Szigetil käisin Offspringi kontserdil – sinna pääsemine on omaette lugu. Nimelt oli mu vahetusvennal üks vip pääse, kuid oma hea inglise keele oskuse abil suutis ta valvurile selgeks teha, et me oleme kuulsad Eesti lauljad ja hopsti olimegi vipide hulgas. Ma oleksin väga tahtnud üht teist kontserti pigem vaadata, kuid selleks ajaks olid Judit ja Gyula meil juba järele tulnud. Praeguseks oskan isegi natuke Ungari keelt rääkida- rongipiletit, metroo piletit ja midagi oskasin veel küsida, kuigi algul on ikka hirmus küll. Mu vahetusvend on hea õpetaja ja seepärast on natuke kahju, et ta kodus ei ela. Värvid, tervitused numbrid ja aastaajad on ka juba omajagu selged, millest on hea. Leidsin, et üpris huvitav on vastutulevate inimeste riietust värvidega rikastada. Igaühel omad naljad. Ega eesti keelt siin ei kuulegi ju üldse- muusika on see ainuke asi, mis nagu sõber räägiks- ainult, et talle ei meeldi kahekõned. Praegu pole sellest aga hullu. Hakkab täna jälle keelt õppima ja eilseid asju kordama- eesmärk on kõik võimalikult kiiresti omandada, et koolis lihtsam oleks.
Szia!

Jó napot!
Täna sain teada, et kogu see hiigelsuur cämpimise koht on NSVLi aegne pioneeri laager- seepärast ka kooruv värv ja veider sisustus. Eilsed lärmajad on siis miskid karate vennad. Sõin ... lõunaks- hmm selline kartulipudru taoline asi, kus on igasugu teisi köögivilju ka, keskel on lihatükikesed. Iga söögi kõrvale pidavat sööma ka suppi. Kõik on väga vurtsine..
Ohtul kaheksa paiku käisime siit künka otsast linna ka vaatamas – no see oli vapustavalt ilus kohe tõesti. Alustasime ungari keele õppipmisega- vähemalt oskan end tutvustada ja öelda, et tulen Eestist. Homme peame Eestit tutvustama- no issake, mis ma neile räägin küll. Agustina- pärit Urugayst on igaljuhul Eestist vaimustunud. Saksa tüdrukud on ka toredad. Olgu , no tegelikult on kogu kamp muhe!

Mul on veel paar päeva Eestis aega jäänud, aga asjad on veel täitsa pakkimata. Direktor suutis mind eile järjekordselt ehmatada. Seekord oli ta mustade päikeseprillide taha varjunud. Soovis ilusat aastat - vahva. Aga vahetusema saatis mulle muheda kirja. Nad on kõik nii toredad ja kirjutavad palju. Ma ei jõua kõigile korraga vastatagi. Ootan juba SZIGETi festivali- suurim muusikafestival Ungaris. Luca ja Gergõ kiitsid mõlemad seda taevani :) Heh, ma olen tõesti ärevil juba .