laiskus, laiskus, lase mind lahti!
Pühapäeva varahommikul sõitsime ema ja isaga Viini suunas. Peatusime vaid korra, et bensiini võtta ja täpselt keskpäevaks olimegi kenasti kohal ja parkisime oma auto kesklinna, üsna laadapaiga lähedale. Ilm oli jubedalt külm ja mina tarkpea ei olnud end ka vastavalt riietanud, niiet suutsin ikka päris hirmsalt külmetada ehkki jõin kolm kruusi kuuma veini ja tegin suurejoonelisi võimlemisliigutusi. Hommikul ei olnud ma veel pidanud vajalikuks ka toituda, niiet mingil hetkel jõudsin seisundisse, kus hakkasin end samastama Knut Hamsuni tol hetkel äsjaloetud "Nälg" peategelasega, kes samuti näljase ja külmununa mööda Norra tänavaid hulkus ja aja jooksul hullus.
Hullumiseni ma ei jõudnud, sest sõime enne seda brattwurst mit mustardiga ja langost.
Külmatunne, aga ei läinud hetkeksi üle ja kui kolme tunni pärast alla andsime, siis tundsin, et isegi põselihased oli tuimaks läinud ja sõrmedest kui sellistest ei hakka ma rääkimagi.. Muidugi positiivne oli asjaolu, et saime imeilusad jõulukaunistused jõulukuusele ja kõigest negatiivsest hoolimata oli ju nii ilus see laat ja Viin oma võluga lummas mind järjekordselt ka krampliku külma sees. Kui olime tagasi jõudnud oma sooja Ungarisse, soojendasin end teki all üles ja otsustasin ülejäänud õhtu raamatus seltsis veeta.
Esmaspäeval magasin poole lõunani, pärast mida otsutasin siiski linna minna ja käisime Gergöga kohvi joomas. Rääkisime, siis elust ja olust ja sellest, mida siis edasi võiks õppima minna ja suvistest plaanidest ja mul on ikka pagana vahva vend.Pärast saatis mu veel rongi peale ja leppisime kokku, et neljapäeval läheme koos šoppama ja ilmselt ka kuhugi pittu.
Ricsi tuli mulle rongi vastu ja läksime koos Gösserisse, et seal juttu ajada ja üleüldine catching up :) Kõige vahvam oli aga see, et ka Gàbor otsustas minu pärast siia kohale sõita. Meenutasime siis möödunud aastat ja naljakaid hetki, millest mõni juba parajalt piinlik oli, aga naerma ajasid nad kõik. Hea oli jälle kolmekesi niimoodi järve ääres istuda, ainult Hanna oli puudu..
Vahepeal hüppasin kodust läbi ja Judit oli mulle väikseid šokolaadi jõuluvanasid toonud :) Tegin talle kiire päeva ülevaate ja läksime poistega pègsègi .
Täna olin kasulik ja käisin ka koolis!
Viisin oma lemmikõpetajatele nänni ja inglise keele õpetaja suutis jälle üliarmas olla, selline nagu ta alati oli :) Homme otsustasin täispäevaks kooli minna, et kooli melu võimalikult palju haarata. Järgmine kord tagasi tulles on ju kõik teisiti. Aga usun, et jään alati teretulnuks.

Add caption

minu szalagavato. see hetk, mida olin juba pool aastat oodanud jõudiski kohale ja oli kogu seda ootamist väärt.
peopaika jõudes tegi minu klass just proovi, tüdrukutel olid soengud pähe tehtud ja poistel juuksed kammitud. nad tegid kolm korda läbi, mis minu jaoks oli ülepeapalju.
täpselt kell 18.00 (mis venis vähemalt 15 minutit edasi, sest ungaris ei alga kunagi miski täpselt kell...)algas klasside sissetulek. spordisaali ühest küljest alustati 12A-ga ja teisest lõpetati 13B-ga, mis mõlemad mulle nagu koduklassid. Kõnniti rividekaupa paigale ja algasid kõned. Sellised lõpeatajalikud, samas lõpetamist siiski edasilükkavad positiivsed tervitused 11nda klassi poolt ja direktorilt.
kõik said rinda Imre Madàchi näoga rinnasildid, mille ka mina sain ja algasid tantsud.
Oooooh, oskan ma öelda, kui ilusad olid keringöd ja kui suure ettevalmistesega iga klassi oma tantsud. Enne tantsimisi aitasin tüdrukutel korsette kinni tõmmata ja tegime veel viimaseid sättimisi, et kõik superilus oleks. Ja oli, oli nii ilus, et tundsin kibedust ja kahju ja õnne ja selline segapudru tunne :)
Igaljuhul, pärast olid klassivennad nii vahvad, et kutsusid mind kõik järgemööda tantsima, see olla traditsioon, et kõigi klassiõdedega tuleb ikka kenasti valssi keerutada.
Õhtu piduliku osa lõppedes võtsime ühiselt takso ja sõitsime Astoriasse, seal otsustasime poistega sööma minna ja läksime nö afterpartyle, mis Livingroomis toimus. Maailmavahva oli, sest kõik madàchi õpilased olid enamuses seal ja pidu kestis ikka pikalt pikalt. Bàlinti vend oli mind nõus hiljem veel kenasti koduukseni saatma, mis temast ülimalt kena oli, sest sõitsime pea Ujpesti välja.
Zora tegi mulle hommikul sooje võileibu, rääkisime maast ja ilmast ja tulimegi koju. Õhtul tegime ema ja isaga veel halas pörkölti (kala paprika, tomati ja muude köögiviljadega hautatud) ja sain esimest korda elus teha seda paprikas cucot (kodujuust, paprikapulber, sibul,või ja kindlasti veel midagi) mida nii väga olen armastama hakanud. Niiiet oo happy day!
Kõige parem leid on muidugi, et muretsesin endale ilusa ungari seeliku, mille üle mul kohutavalt hea meel on.
Ühesõnaga tihe ja kordaläinud reede laupäev!

vörösmarty téril on talvelaat jálle. kooli jőudes húppasid kőik mulle kaela ja siuke nunnu oli. harjutasime tantsu- ja mina kaa! kóigepealt siis klassi ühistants, mis täiega naljakas on, lõpus hüppab klassijuhataja veel välja ja väga vinge! veel harjutasime keringöt- ehk siis suurte valgete pulmakleitidega tiirlemist ja valssi. Pärast sain klassivendadega juttu ajada kuni Gabby tantsupartnerit õpetas ja siuke vahva oli. Läksimegi neljakesti - mina,Gabby, Peti ja Bence vörösmartyle, et Bencele talvesaapaid osta ja kuuma veini juua! Nii nämmukas on see alati :) Jalutasime siis lihtsalt huvipärast ringi ja imetlesime laadakaupa. Õhtul saime Juditiga vanas kohtumispaigas kokku ja sõitsime koju. Kesklinnas on nii ilusaks tehtud- puude küljes erinevat tuled ja kaunistused. Õhtul otsustasime, et peaks ju ometi ujuma ka minema ja babaszauna. Istusimegi saunalaval ja rääkisime teemal eesti saun ja pütisaun, kui üks mees meie vestlusega liitus ja küsis, kas Eestis siis vodkat ka saunalaval juuakse.
Péksègist ostsime häid fokhagymas saia-piruka vahelisi värgendusi ja vaatasime kuidas hiigelsuured lumalärtsakad maha langesid, aga nii soe on :) Või vähemalt mulle. Ja eile õhtul kui Gàbor mulle helistas tuli meelde, kui väga ma teda ikka igatsenud olin ja siis helistas veel Ricsi ja venna ja ooh, kui tore :)
Täna õhtul ootab mind ees szalagavato, mida ma vist maailmakõigerohkem üldse ootan. Pärast lähme veel afterpartyle klassikaaslastega ja homme ema ja vanaemaga veinidegusteerimisele. Pühapäeval sõidame Viini , et sealset jõululaata imetleda . Ei jõua ära oodata. Ühesõnaga terve nädalavahetus on suurepäraselt ära sisustatud ja kõik on samamoodi nagu ma seda mäletan. Ja mul on veel kuu aega kehtiv metroopilet ka. heh!

Kohal Ungaris, elus ja terve ja nűűdseks ka válja puhanud. Eile ootasin pea poolteist tundi Praha lennujaamas, kúll lennujaama kohal tiirutades, ooteruumis istudes ja hiljem teise lennukiga muudkui hoogu sissevottes, aga igakord jálle seismajáádes. Lopuks sain kohale, sűda sees húppas ehmatusest, kui lennukirattad maad puudutasid. Judit ja Gyula olid vastas ja ráákisid mulle kőikkőik, mis váhegi viimasel ajal on juhtunud. Sain kiita, et mu ungari keel on vága hea, niiet harjutamisest on siiski kasu olnud, pika aja peale láks endalgi see puisus úle. Káisime sőőmas ja soitsimegi koju. Samu on niiii armas, tápselt nagu Ődőn, aga kolm korda váiksem veel. Otsustasin úlemisel korrusel magada, sest siin on soojem ja őősel árkasin kolm korda úles, tahtmisega úles árgata, aga alati oli kuidagi vara. Hea tunne on kodus olla ja peangi kooli minema, et mitte rongist maha jááda, loodan, et pilet vahepeal miljon korda tőusnud pole, sest mul pole ju sularaha peaaegu uldse.
Uuuu háppi taim ja isegi uuh, uuh, uuh, uuh , kertu , ei tule enam meelde. Heh :)
Budapest , here i come!

Ma igatsen laupäevahommikusi kokkamisi, Juditi tantsu keset kööki, Gyula mürgitamiskostüümi, meie konnakulleseid basseinis ja Luca kriiskamist.
Kui hirmus, et see kõik on nii kaugel ja samas lähedal- sügaval südames.
Ei jõua järgmist kolmapäeva ära oodata. Samas see kõik saab hoopis teine olema.
Aga hea mõelda, et näen Gabbit ja Ricsit ja Gàbori ja oma vennaraasu. Ja kui kohale jõuan olen kindlastijärjekordselt veendunud, et peangi jääma. Aga äkki peakski või miks ei jäänud ma ikkagi lõpuks?
Täna rääkisime Gabbiga ja issver kuidas mu keel on väändunud. Kõik mu š-d ja ny-d ja è-d. Nii puine on kuidagi, ma ei julge kohalejõudes suudki nõnda lahti teha. Aga hea on mõelda ,et ma lähen koju ja kõik juba ootavad mind ja mina neid. Saabki pea selgeks.
Selles maailmas siin oli aga "Tähetund", mis jäi viimaseks seliseks.
Aga tore oli ja parajalt sai rahmeldatud. Laupäeval koju jõudes magasin muhedalt ja pühapäeval käisime Omedus, sõime pirukat ja puljongit. Nii vahva oli! Siuke tore vanaema :)

päris õnnelik on olla ja on ka põhjust!

Sõitsime Ukuga Jõhvi. Hirmus vara pidi välja sõitma, aga mõnus, kuidas päike koos meiega tõusis ja lõpuks kohale jõudes juba taevas säras. Kuna teised tüübid polnud veel kohale jõudnud, otsustasime veidi ringi vaadata ja linnaga tutvuda. Lõpuks läks aga aeg nii käest, et jäime ka ise veidi hiljaks ja pealekauba tegime mitu tiiru linnale peale. Kontserdimajja jõudes panime kõik tarviliku üles ja vaatasime, mis teistel messile tulnutel ka pakkuda oli. Uku leidis endale ühe hea raamatu ja ehkki mul oli terve aja meeles muretseda endale ühiskonnaõpetuse eksami kogumik, suutsin lõpuks siiski unustada. Hea oli Martinit ja Ailet näha! Kutsusime Martiniga majas olevaid inimesi YFU ümbermaailmamängu mängima ja üldse kuidagi rahulik oli. Ehkki ühel hetkel tuli meiega rääkima üks huvitav mees, kes üritas väita, et mujal maailmas on kõik halvasti ja kui õnnelik ta alati on, kui reisilt tagasi jõudes Eestisse jõuab. Äkki tõesti.

Pärast sõime kukeseene püree suppi, mis tühja kõhuga päris maitsev tundus ja kolasime veel veidi linna peal. Kiikasime sisse kirikusse, kus üks vahva vene aktsendiga tädike meid kohe kogudusse kutsus ja pettus, kui ütlesime, et kohalikud pole, kuid veidi aja pärast end kogudes kutsus juba esmaspäevaks tagasi, kui tähistatakse kirikuõpetaja 35. aastat kirikus. Ja muidugi saime targemaks, et Eesti ainukesed kahe oreliga kirikud asuvadki Jõhvis ja Pärnus. Vahva!

Tagasitulles sõitsime Iisakule sisse ja ronisime vaatetorni otsa ja siis see hakkas kõikuma. Mismõttes!? Imeilus vaade oli muidugi ja päike parasjagu ka loojus, niiet kõik need metsad lähedal ja kaugel sirendasid..

Sõitsime ka Uku vanavanemate juurest läbi ja meil kästi juba ammugi täisolev kõht veel rohkem pungil täis süüa.

Hea päev sai ja ma leidsin endale mustmilljon tarka asja, mida ammu taga igatsenud olen.

Dummdedummdedumm.. Kool on raske ja siis jälle kerge ja mõistetamatu on kõik kontrolltööd ühele nädalale "toppida", teine nädal rahulikult olla. Lihtsalt otseses mõttes olla.
Tunne on , et ei ole nagu millestki rääkida- kirjutada enam, on vist õige. Niiet sinnapaika ta siis jääbki , vähemalt mõneks ajaks.

Täiesti uskumatu, kui lihtne on kedagi alt vedada. Ja nii raske on seda heastada või siis andeks anda või andeks paluda. Jah, on inimesi, kes ei palugi kunagi andeks.

Mis mul meelde tuli nüüd, on see, et sain märkuse, et räägin ikka veel aktsendiga ja kirjutasin kirjandis sõnad vales järjekorras, aga ma ei oska paremini. Praegu mitte.

Miks sisseelamine inimestel nii erinevalt toimub, aga ma olen nüüd sisseelanud. Ära harjunud, aru saanud, isegi naljad on peaaegu , et naljakad ja iroonia mõistetav.

Pläma..

Saaks see aasta juba läbi !

Olin täiesti veendunud, et jätan Tartu pildid sinna kust nad tulid, aga mõtlesin ümber siiski. Need pildid on midagi, mis jäävad nö kahe ajastu vahele, mälestusteks inimestest, kes nad kunagi olid ja kelleks enam ei saada. Aga ajad olid head ja tulevad paremad. Ja Tartus on nii palju kohti, millest ma midagi kuulnud pole. Tuule üle on hea meel!
Kui keegi teine ei märka tulla, siis tuleb oma ema ja ütleb kõik ära, mis mu enda hinge kripeldand. Vahel ongi just nii hea, niiet mul on ikka vedanud küll. Az ùj oldal az èlemben.

-10.september.. olen Türgis, tunnelis. Ümberringi mäed ja kõrged blokkmajad- igaüks isevärvi. Ja liiklus on segane, pöörane, imelik. Lahtijäetud uksed, trügivad autod- tuhanded või vähemalt sajad. Akendest välja pistetud pead ja sild, mis meenutab Erzsebeti. Teel Aasia poolele. Kõik on nii suur ja mina selles väike, aga õnnelik. Äraütlemata õnnelik. Mingisugune elevus on minusse tagasi puhutud. Tegi seda tuul, mis Istanbuli tänavatel toole lennutas või hoopis inimesed mu ümber. Lennukist välja astudes puperdas mu süda , näole langes naeratus- helge ja puhas. Buss on mugav... pesime käsi ja kohe tuleb magustoit. Ennekuulmatu. Pogàcsa on siin ja veel ungari moodi asju. Kõik majad lähevad kitsamast laiemaks või pilvedesse. Mulle meeldib siin, juba......-
Ühesõnaga Türgi oli palju andev ja põnev. Kindlasti üks järjekordne hea kogemus. Hea on avastada maailma, ise mõistes. Olenemata sellest, et 5 tundi Isatanbuli lennujaamas istusin, tutvusin väga huvitavate inimestega. Järgimõeldes, selliseid asju ei juhtu kuigi tihti. Kõigepealt oli kõik nii soe, inimesed, ilm, tunne. Ma ei ole vist kunagi päevajooksul nii palju teed joonud ja Vladi tähelepanek suure suhrku söömise kohapealt oli asjakohane. Mulle meeldib türklaste tervitus, kallistades nö mõlemat põske ja nende kummaline vajadus külalistele kõik välja teha. Ja ma saan täiesti aru ütlusest, et suitsetad nagu türklane. Eyvallah!

buss, mis soidab kiirteel.
tund lennukis, teised kolm teises ja nuud see busss, mis soidab labi magede ja ule orgude..
tahaks kohale juba. niinii tore on, kuidagi kodune ja sonad on veidi nagu olekski kodus, aga selles teises.
koht on tais, tuju on hea ja vlad on korval naerutamas.. mida muud elult tahta, eks.
maed on voimsad ja seal ulal udutab vihm.
mulle meeldib see tugev tuul, mis puhub toolid lendu ja purgid laualt.
onnelik tunne on.
kui vahva ikka moelda, et elu on taiesti muutunud.. ja tegelikult saan aeg ajalt vaid roomustada, et umberringi on maed, vesi ja majad pilvedesse korgumas voi paksuks kasvades.
koige monusam aga buss, kus noormees teed ja kooki pakub, namm!
praeguseks lopetan, kummaline on olla uleni hele ja blond.
ilm on nii soe nii soe nii soe!
tahaks kauemaks.
tervitused palavad!

Kõik, kõik on uus septembrikuus!
Gümnaasiumi 12. klass hakkas hooga peale. Maarja ja Tuuli pakkisid kotid ja lahkusid 7 tuule suunas ja nii ma siis olen koos kõigi uute inimeste ja emotsioonidega.
Tähendab ilm on ilus. Kool on teine, täitsa teine sellest hetkest kui ta maha sai jäetud. Tunne on uus või kas üldse.
Tähendab uusi asju on küllaga, näiteks meil on vahetusõpilane. Kas võib olla veel parem uudis!
Teatriõpetus kaotati ära, autokooli toodi tunniplaani ja ei maja on siiski külm ja kalk, vahel veidi kelder.
Õppimine, mida ma kaua oodanud olen, pakub põnevust. Tähendab ega keegi tõesti millestki aru ei saa. Nutta või naerda?
Täna seisin kurva fakti ees, et kuidas on siis vene keeles 90 ? Sest kilencven ta kindlasti olla ei saa. Ma annaks kõik, et selle ungari keele vastu vahetada. Üks jääb alati teist segama.
Ja uudis on see, et neljapäeval sõidan Türki! See on õigepea ülehomme, millest tuleb homme, millest täna. Hurraa? Ei, sest kõik oli teistpidi ära plaanitud ja midagi ei saa muuta. Samas võimalusest suve nautida ei ütleks küll ära!
Kui päris mõtlema hakata, siis nii ruttu tulevad juba jõulud!
Maarja tuba oli nii tühi temata, eh.
Mul puudub igasugune arusaam tuleva ees..

Sünnipäev sai läbi ja läksime siis 7ndal Käsmu.. No Käsmu on tõesõna üks ilusamaid külasid, mida mina üle tüki aja külastanud olen.
Auto parkisime arvatavasti kolme kilomeetri kaugusele külast ja kiirustasime Zetode kontserdile. Zetod olid võimsad- hingele head ja pealava ei oleksi saanud paremas paigas olla. Viimase peal vaade merele. Istusime päris tükk aega pärast kontserti Annaliisa, Joanna ja Ukuga suurel muruplatsil vizipipaga ja ootasime ka järgneva kontserdi, milleks oli Rootsist pärit grupp Garmarna. Täiesti uskumatu, et nad on oma bändiga 20 aastat tegutsenud ja seda juba keskkooli ajast. Kojusõites hüppasime veel Viitnas järvest läbi tõrkudes kottpimedust ja kerget hirmu mäest alla veereda. Hakkama saime ja mõnus värskendus oli.

Võtsin vastu otsuse autokooli ära minna ja olen sellest üsna elevil.

Emmega otsustasime Palamusel Lauri ja Sadama kontserdilt läbi käia ja küll ta mängib hästi kitarri!

Pärast tormi oli kõik kuidagi ära lammutatud, samas nüüd jällegi rahulik. Aga see, et ma sellest kopsupõletiku sain ja ELO, mida nii kaua ootasin vahele pidin jätma, teeb lihtsalt õnnetuks ja üldisest suurem pettumus.

Võtikvere raamatupäevalt jooksime siiski läbi ja soetasin endalegi midagi head lugemist- "Sherlock Holmesi lühijutud", mida isukalt lugenud juba olen.

Ja 12 august läks sedasi imelikult mööda, tühi tunne oli.

Kahe käega ootan kooli.

Terveks tahaks saada ja asju on vaja ajada, süda rahulikuks teha.

Köveskàli lugude list tuli just peale ja tegelikult hakkab mu aastane äraolek tugevalt joont andma. Kõik on segapidi ja et keegi selgitaks vist ei tulegi.

Tuleks juba september.

Tuuli tuba sai omadega ühele poole. Keiu oli platsis ja Maarjale tegime lausa imepärase üllatuse. Ühesõnaga -kahekesi poleks me vist tõesti ühe päevaga valmis saanud. Uskumatu palju leide oli Tuuli toas, millest enamus kõik ju vajalike asjade kasti sai talletatud.
Aga jään igati rahule meie koristustulemusega ja homme ongi mu suurepärane sünnipäev, mida mõnusalt tahan pidada. Totter teema, aga tundub kuidagi põnev ka, näeme ja vaatame.
Eile käisime poistega ujumas ja võrkpalli mängimas, aga otseloomulikult tuli meil maailmaparim mõte endid "pidusse" sättida. Ungaris olles olin aasta jooksul unustanud helkuri vajaduse, kuna seda meil seal ju ei eksisteerinud.. Mis tuletabki meelde, et sain oma emalt 3 ülipikka kirja, mida isukalt lugesin ja kurbas hakkas ka veidi, sest Macit meil enam pole.

























Panen kõik varna nüüd ja tuttu, et homsed tegemised ilma unise peata teha! Veidi rõõmus :)

Ühesõnaga Tuul sõitis mulle eile hommikul bussiga külla. Käisime põllul tuulekaera korjamas. Küll on ikka mugav kui mõnel load on ja ei pea jalgrattaga vuhistama või saab lihtsalt vahepeal mõnest huvitavast poest läbi käia. Ilm oli mõnusalt tuuline ja samas päikseline. Jooksime kiirelt mõned põllud läbi ja õhtul saunatasime nagu õiged eesti naised ikka. Küll oli mõnus ja töine ka. Ja muidugi ei saa jätta mainimata meie spiooni missiooni, mis läbi kukkus pluss käitumisraamatu "lähen naabritele külla" .
Ja heihopsti suvepäev!