Ma kirjutan, sest arvan, et on vaja kirjutada. Mul on kaks kodu, kaks perekonda ja nüüd juba kolm õde-venda. Kui keegi oleks aasta algul öelnud, et tagasi Eestisse minek saab niivõrd raske olema, oleks ma noogutanud ega ilmselt pikemalt süvenenud.
Eile sõitis Pablo ära, homme mina ja ülehomme Hanna. Ja Gabby jääb siia ja mu väike õde ja ema ja isa ja vanem vend ja need kaks vahvat vanaema ja mu klass ja nii palju häid tuttavaid mälestusi. Ja ma ei kahetse mitte hetkeski, et siia tulin. Ja olen maailmakõige õnnelikum inimene, et just Judit ja Gyula mu vanemateks olid ja on mulle ka edaspidi olemas. Ja õnnetu olen ka.
Aga ikkagi õnnelik, et mul nii palju kalleid inimesi siin on ja Eestis ees ootab.
Höhöö, pakkima- paris kibe tunne .

hei, mul tuli just meelde, kuidas ma siofoki tänavatel käterätti küsisin.
kuidagi närvihaige tunne on, et midagi ei jõua ja näe, nüüd lähengi linna ja nii palju hüvastijätte veel.
ja nagu sõnutult ei mahu asjad kahte kohvrisse, kuidas ometi . ja kuidas nad tonnised on ?

Ja näe, kertu hakkaski nutma..
Aga mul oli best bùcsu buli (huvastijatu pidu) ever ja missiis et ma viimasest rongist maha jäin. Gàbor lapsendas mu üheks ööks ja tegi hommikul maailmaparimat omletti. Ja olen õnnelik, et ainult 2 tunnikest sain magada ja kohe lähen linna Tina, Kareni, Gàbori, Ricsi, Heleniga. I´m happy.
Kapid on tühjaks pakitud, imelik on. Mu tuba on imelik ja mu voodi on imelik .
aitähaitähaitähaitähaitäh!
Olen ajast nii tühi, täiesti tühi ja nii palju mõtteid on peakese sees.

Lõpuks saime perega käidud ka Pècsis. Pècs paikneb Ungari kõige lõunapoolsemas osas Mecseki mäestiku nõlvadel ja orgudes. Linnas sissesõit on hästi huvitav- kõigepealt teed kaugusest tervele linnale ringi peale, vaatad juba, et kõik on selja taha jäetud ja siis tuleb sirge pikk lai tee ja tunne, et sõidad orus kuni mäeni. Jõudsime siis mäe otsa oma hotelli kui saabus sõnum "Welcome to Croatia... " Ühesõnaga Horvaatias sai nagu ka käidud. Mäest autoga üles saada oli veel kuidagi võimalik , aga alla tulek oli täiesti õudne, nii kitsast teed pole ma ikka tükk aega näinud.
Kuna jõudsime eile lõunapaiku, läksime esimese asjana kohe sööma pluss samaaegselt leidsime maailmavinge poe, mis juhuslikult on ka hostel ja kohvik. Linna keskväljakut kutsutakse szèchenyi tèriks, millel varemalt on olnud sadamiljon muud nime nagu Hösö tèr jne..
Vaatasime siis türklastest maha jäänud mošeed, mis minu jaoks oli esimene ja huvitav ja szabadtèril asutav nelja torniga templomi. Mingi hetk tuli aga vastikult vihm peale, niiet otsustasime jäätisega päeva lõpetada ja ära magama minna.
Täna ärkasime varakult, päike oli väljas ja ilm parajalt soe. Sõitsime järjekordselt autoga mäest alla, kust muideks avaneb suurepärane panoraami vaade ja läksime väikse valge rongikesega linna peale tuuri tegema. Tuur oli äge, üks täidekene kõlarites rääkis tähtsamate hoonete ajalugu ja pööras tähelepanu ümbritsevale. Mina olin enamusaja muidugi segaduses, sest istusin seljaga sõidusuunas ja kui öeldi, et vaadake nüüd paremale vaatasin alati vasakule ja kui vasakule, siis jälle läks pilt automaatselt sõidusuna paremale. Ühesõnaga võttis harjumist.
Muideks Pècs on 2010. aasta kultuuri pealinn ja selle raames oli täna näiteks hunnik austerlasi metsasarvedega.
Rongiga sõites nägime veel pikka ja hästi säilinud Pècsi müüri, mis algeliselt sai ehitatud kaitseks tatarlaste vastu, kuid kasulikuks osutus see hoopis türklaste vastu.
Käisime veel paaris muuseumis , kaasaarvatud Csontvary kunstimuuseumis, mis oli maailmahuvitav ja üldiselt oli selline mõnus kodune reis. Isegi autoga sõit, mis kestis 2,5 tundi oli täiesti talutav :)

">

viimane päev koolimajas, samas pingis- akna all. Tàtrai kordamas järjekordselt kogu informatsiooni sajakordselt, aga kasulikult. Ja kõik naeratavad ja ma ei taha uskuda, et ma ei lähe 1. septembril tagasi selle sama pingi taha või selle sama õpetaja juurde.
Aga szalagavato on tulekul :)

11 A klass oma täies hiilg1uses .




Mu parim pinginaaber, keda tahta!:) (pärast maltsikut ilmselgelt :)



Keksziks kutsujad ja kõige paremad klassivennad/klassiõed, keda üldse tahta.

Igatahes nüüd on siuke tunne, et ma magasin viimasel koolipäeval sisse ja jooksen rongijaama ! muhahaaa :)

Aki kérdez, öt percig buta lesz, aki nem kérdez, örökre az marad...
Nii mina, ainult, et ma olen pärast ka üsna rumal :D
Kuna ma homme lahkun pikemaks ajaks laagrisse ja suvitama, mõltesin mõnd ettekujuteldavat sõpra nagu Pistat informeerida oma tegemistest.
Täna lasi kamp poisse rongi pipragaasi, köhisime Gàboriga terve tee, eriti mina, sest mu kurk on õrnake ja terve rongirahvas ei suutnud ära kiruda. See mulle ungarlaste juures meeldib, et alati võid ükskõik kellega rääkima hakata nagu oleksite juba ammuaegsed tuttavad.
Läksin hommikul varakult linna, et Gabbyga kooli raamatuid viia, sest eile oli ju viimane päev!! Makes sense ?:D
Kuna täna oli official starbucksi avamine, läksime meiegi üht hääd karamelli lattet mekkima. Minu oma lendas poolikult muidu plärtsti põrandale, aga keegi ei hakanud isegi imestama. Millegipärast olin täna juba kolm korda Starbucksis, ilmselt seepärast, et see on juu ikka suur asi, et lõpuks ometi on ka Ungaris Starbucks. Gabby emaga käisime soppamas ja siis läksime nende juurde, kus head muusikat kuulasime ja ta ema meile kala juustukastmes tegi, mis maaailmakõigeparemini maitses.
Gàboriga käisime kohvrit lõpuks poest ära toomas ja tegime muid sopinguid. Pluss sõitsime Budapesti teise otsa, et pluusi osta. Ilus sai!
Gyula suretas konnakasvanduse ja Luca tegi ajaloo ära!
Homme lähen lõpulaagrisse, kus räägime ainult lõpust ja lõpust ja lõpust ja lõpust. Ei jõua ära oodata.
Ühesõnaga 19nda õhtul otse laagrist sõidame Hanna, Ricsi, Gàbori, Kareni, Tina ja Pabloga Balatoni äärde.
Sellest tuleb maailmakõigeägedam reis üldse!
25ndal on kooli aktus- madrusepluusiga- millest lõpuks üritan jäädvustada ka pildi .
27ndal lähen PASO kontserdile- tökèletes, ugye!!
Ja sealt edasi tulevad kolm päeva täis bùcsu üritusi, palju õnne!
Aga Ranna saab maailmavinge olema, kui keegi mu vahvatest sõpradest samal ajal seal satub olema, kui mina .
Mu uus kohver näeb nii suur välja ja ma ei ole ikka veel veendunud, et kõik ära mahub, kertu , normàlis vagy ?
Dagö teeb tuju heaks ja kohver tahab pakkimist, sest muidu ma ei saa mitte kunagi valmis.

Mu nädalavahetus oli veidi pingeline. Paratamatult juhtub kuidagi sedasi, et kõige ebaolulistemast sündmustest arenevad hiigelsuured probleemid ja igauks on omamoodi kummaline.
Igaljuhul mu emal oli õigus, et sellest ei tasu end häirida lasta ja seepärast räägin oma nädalavahetusest nüüd juba hoopis teise nurga alt.
Nimelt laupäeval pidime Pablo ja Virksiga Siofoki sõitma, et seal Mareti sünnipäeva tähistada, kuidagi juhtus aga nii, et Virks otsustas hommikul varem minna ja seepärast läksime Pabloga umbes 3 ajal Budapesti Kelenföldi rongijaama. Sõitsime rõõmsameelsed kaks tundi rongiga, tulime juba kenasti rongist välja olles täiesti kindlad, et oleme Siofokis ja kõndisime kesklinna poole. Kui aga lõpuks üht kohalikku kõnetasin, tuli välja, et oleme Szèkesfehèrvàris- teretore, see tähendas 40 kilomeetrit Siofokini. Mis seal ikka, otsustasime linnas siiski veidi ringi vaadata.
Algul olin ma nii pettunud, sest tänavast tänavasse asetsesid pikad betoonkortermajad nagu puualleed ja lõppu ei paistnud kuskilt tulevat.
Aga siis lõpuks, täiesti eikuskilt tuli välja belvàros ja see oli niii ilus.

Szèkesfehèrvàri rajas suurvürst Géza 972. aastal ja keskajal oli kogu linn ungari kuningate residents, seal on kroonitud 37 kuningat. Linna on maetud kõik esimesed kuningad. 1543 vallutasid linna türklased ning lõhkusid kirikud ja kuningate hauad ning ehitasid asemele mošeed.
Sotsilistide reziimist on jäänud kõik hiigelpikad betoonhooned, aga kesklinn on siiski säilitanud selllise imelise barokki õhkkonna.
Ühesõnaga nägin ära nüüd ka kuningas Stepheni matmispaiga ja kõigi teiste esimeste kunigate matmiskohad (nt Bèla III on ka sinna maetud )
Kõigepealt otsustasime midagi süüa, sest mina olin hommikul targapeaga end toiduta jätnud.
Ma leidsin hiigeljämeda puu, mida imetleda ja kallistada sai ja ilmselgelt olen ma ikka täiesti õudne poosimeister :)


Kirikus oli jumalateenistus ja kuulasime seda veidi, imeilus kirik oli . Pärast tegin veel mõne pildi. Vaatasime II maailmasõja järgsetele vene sõduritele tehtud surnuaeda ja nägime sealstet teatrihoonet. Puhkasime lilledest tehtud kella ees jalga ja sõbrustasime ühe imearmsa väikse tüdrukuga, kes ka meie seltsi rohu lõhna nuuskima tuli.

Väljas oli maailmasoe . Täitsa 38 kraadi, millest mina muidugi täiega vaimustuses olin, sest riided olid sellise ilma jaoks just täpselt mõnusad.
Jaa, kõige olulisem , ma kuulsin head akordioni muusikat, sulasin .. Oleksin terve päeva seal istunud ja nautinud.
Ühesõnaga Székesfehèrvàr on maailmailus ja mul on hea meel , et sedasi juhuse läbi sinna sattusime. Õhtul jõudsime siofoki, kuhu ka Hanna, Maret, ja Virks olid tulnud. Läksime siis kõik koos sellele tänavale, kus üksteise kõrval mustmiljon erinevat klubi asub ja valisime omale sobivama, et veidi jalga keerutada.

Hiljem käisime veel Balatonis sulberdamas, mis oli nii mõnus ja vesi oli soee :)
Hommikuse esimese rongiga tulime koju ja kõik magasid rongis nagu jahukotid. Õnneks, mingisugusel hetkel tuli kontroll Hannat üles taguma, et ou te tahtsite siin ju maha minna.
Budapesti jõudest läks iga roju oma koju ja piknik jäi ära :/
Kodus tegime Lucaga kahekesi piduu! Panime muusikat, tegime limonaadi ja võtsime päikest. Mingi hetk suutsin vist isegi magama jääda, siis jälle üles tõusta ja õhtul enne Gyula Juditi kojutulekut suutsin järjekordselt uinuda. Ärkasin üles oma lapsevanema kõne peale, kes just issi ja Mikkukesega Rakverest meestetantsupeolt koju sõitis ja niivõrd asjalik mu nädalavahetus siis kokku saigi.
Praegu müristab ja välgutab ja mul ei ole ühtki sooja riideeset, sest hommikul oli soe päiksepaiste. Aga eile saime shrekiga kokku!

Balatoni plaanid on valmis ja kõik teised ka, tere päike!

Ma ei ole mitte kunagi niimoodi ja nii suurt jaatis soond.
Saaserunnak ja 38 kraadi . Furcsa!
Kuidagi suutsin tapitahed kaotada .
Ruttututtu!

Nõndaks, lebo on nüüd. Eksamid on läbi, pooled tulemused teada ja pooled veel teadmata. Ühesõnaga 7 punkti veel laboratooriumist ja suulise közepfok on käes :) Ja siis ma ausõna tähistan !
Akordioni eksam läks maruhästi. Ma ei ole pikka aega end niivõrd hästi tundnud laval ja mu õpetaja on kohutavalt armas - "Akkor hozom neked egy pàr dàlt. Hallotam, hogy azokat nagyon szereted.." Heh :)
Neljapäeval tuli mu vahva Hanna meile, käisime siis kolmekesi-mina,Hanna ja Gàbor mingisuguses muhedas kohvik-pubi moodi asjanduses istumas ja paanitsesime viimaseid hetki eksami pärast. Õhtu lõppes sellega, et eksam oli ammugi juba unustatud ja sadamiljon uut teemat algatatud. Muideks neljapäev pidi olema mu suur eksami ettevalmistus püha. Kuid mis olekski parem suuliseks eksamiks valmistumine, kui õhtu otsa ungari keeles rääkimine, eks!

Leiutasin tegevust endale..

Reedel hakkas kogu eksamitrall peale. Kokku oli meid umbes 7 vahetusõpilast, kes kõik koos said paanisteda, kui toree:)
Kõigepealt alustasime laboratooriumi osaga, kus igaüks endale klapid sai ja kuulasime kaks erinevat intervjuud, mille mõlemad teemad ma praeguseks juba unustanud olen.
Mõlemat teksti kuulasime kolm korda ja vastasime kahte sorti ülesannetele. Algul oli veidi raske, sest harjumuspäraselt antaks inimestele enne kuulamisülesannet veidi aega, et läbi lugeda küsimused, aga meie kuulasime kõigepealt teksti, siis saime 2 minutit küsimustele vastamiseks ja pärast kuulasime 2 korda veel samasuguste ajavahedega. Selline huvitav.
Enne suulise algust saime veel kõik koos mõnd aega närvitseda ja mina näiteks otsustasin enda aega asjalikult kasutada ja hommikusööki süüa, mis ilmselt ei olnudki niivõrd tingitud näljast, pigem vajadusest midagi teha. Suulisel ootasid mind hiigelsuures klassiruumis kaks sõbralikku tädikest. Läksin siis sisse, istusin maha ja hakkasin oma õpilaspiletit otsima, mille otseloomulikult varemalt mitu korda järgi olin kontrollinud, kuid ometigi ei suutnud ma seda enda rahakotist välja võluda. Veidi piinlik oli, samas lõpuks siiski leidsin. Rääkisin siis endast, et kes ma olen, kust tulen, miks siin olen ja siis ütles üks täditest bemutatas ( endatutvustus ), mille peale ma ei osanud midagi öelda, sest kuidas sa oskadki, kui oled just lõpetanud enda tutvustamise. Tahtsin naerma hakata, aga küsisin, et millest täpsemalt rääkida võiksin. Lõpetasin eesti kooli ja telefoni kasutusega. Naljakas edasiminek. Edasi tõmbasin endale situatsiooni ja pildi, millest rääkima pidin. Situatsioon oli lihtne- mina olen turist, kes on täiesti eksinud, küsisin szàllodat, raamatupoodi ja midagi transpordi kohta. Pärast rääkisin pildist, millel oli kolm telefoni ja tüdruk telefoniga- ei oleks uskunud, et säärast imemuinasjuttu kokku suutan luisata !:) vatta csepp!? :D
Minu suulise järel tuli Hanna suuline ja selle ajal vestlesin pikalt oma lapsevanemaga, kes ikka suurepärane naljahammas on, kohe näha kus mu head naljad tulevad : ) Ühesõnaga pinge oli kadunud .

Enne Hanna suuulist..

Kõige kummalisem asi juhtus minuga aga pärastlõunal- nimelt läksime siis Hannaga metrooga Operast Szèchenyi fürdösse ja kui ma enne eksamit ei suutnud enda õpilaspileti kaasi leida, siis pärast eksamit oli see veel võimatum. Olime siis juba földalattis, kui hakkasin otsima enda bèrletit. Palusin kontrollil veidi oodata ja sobrasin oma kotis, lõpuks kui üles leidsin , küsis tema, et kus ma õpin ja kelleks ma tahan saada. Esimene mõte oli, et appikene, mis ma nüüd halvasti tegin, äkki olin ebaviisakas, äkki ütlesin midagi valesti ? Vaimusilmas jooksid kõik need pildid igasugu juttudest, kuidas tänapäeva noored on hukka läinud ja ebaviisakad. Küsisin siis temalt, et miks ta mu käest midagi sellist üldse küsib, sest olukord iseenesest oli väga kummaline. Tema vastab mulle ainult, et lihtsalt uudishimust ja vaatas suurte silmadega minu suunas, et ma juba vastaks. No ütlesin siis, et ma ei tea veel. Aga ei ega teda see ei rahuldanud. Hakkas siis erinevaid ameteid pakkuma, millest järedlasin , et tema on juba täiesti kindel, et ma olen näitleja või laulja või keski siuke. Ma ei saanud ikka veel midagi aru ja olime Hannaga mõlemad ikka üsna üllatunud. Kui ma üritasin siis ikka veel küsida, et miks ta selliseid asju arvab, vastas tema, et ma ei näe üldse välja nagu ungarlane ja et talle meeldib kuidas ma välja näen. Minu jaoks oli kogu see vestlus selline huvitav väljaloksumine tavapärastest igapäeva elust.
Igaljuhul reedeks oli loomulikult plaanitud veel suurepärane ettevalmistus kirjalikuks eksamiks, milleni ma hõredalt jõudsin, sest mingisugune rampväsimus tabas mind üsna kiirelt kojujõudes.

kui Hanna leidis, et ma peaks kohe vanni minema..
Laupäevane kirjalik eksam kestis kokku 3 tundi, millest terve aja ära kasutasin, sest täitsa raske oli teine. Eriti kaks teksti ülesannet. Esimene tekst oli kohe eriti keeruline. Siiski grammatika ülesanded oli sellised ootatust kergemad-tundus kuidagi sedasi. Kirjutasin oma viimase kirja Pistale ja olen naljanumber sest kuidas sain ma kirjutada sinna sellise sõna nagu ajàndekokom!!!?? :D
Ja just hommikul küsisin emalt järgi need mitmuste erinevused .

Hanna seenemütsi ja kotikesega :)


Laupäeval õhtul käisin tantsimas ja nyugati on varahommikul niii ilus!

Pühapäev möödus mu kortsuga ja pooluimaselt :)
Esmaspäeval ärkasin oma akordioni õpetaja telefoni kõne peale. Tuli välja, et eksam on varem. Ajasin ennast siis püsti ja 11ks olin eksamikohas, olin ikka väga närvis, esiteks sellepärast, et pidin mängima väiksema 96 bassise pilliga, millel puudusid 6nda rea vähendatud septakordid, mida mul just täpselt vaja oli. Aga üllatavalt kiiresti harjusin ümber ja väga hästi läks!:)
Eile käisime Gàboriga mu eksamitulemust Rigo utcal uurimas, mis osutus siis täitsa heaks :) ja ostsime kingitusi. Gàbor sai endale siis igasugu riideid selga proovida ja ta ei kurtnud mitte kordagi! Üllatus missugune.
Mõnusalt soe on, 30 kraadi körül ja Doonau on segaseks läinud! Üleujutuse tõttu on madalad teed kõik veel all, seetõttu on praegu näiteks keset Doonaud hunnik puid. Iseenesest huvitav vaatepilt. Käisime eile Virksi, Ricsi ja Gàboriga kesklinna uudistamas ja ma ei jõua ära oodata, millal tagasi tulen juba Ungarisse :)

20ndal lähme väikse õega Balatoni äärde ja piuks piuks siis juba Eestisse.
Homme on mu lapsevanema sünnipäev! Piduuu! :D
Nädalavahetuseks on mitumitu plaani ja nii palju asju on vaja veel teha :) Samas ootan Rannat ka. (eks me tule siis ka issiga Rannale)
Jah, üks õnnelik laps olen ma, ei saa kurta. Ainult, et kool saab järgmine nädal otsa :/ Ja lõpulaager tuleb, mida üldse ei taha. Lõpud on kurvad!

Järjepidevalt sureb ju parem jalg, säti kuidas tahad ja paremaks ei lähe. Juuni on käes, viimane kuu.
Judit arvas, kui sellise tempoga oma õpinguid jätkan olen juuni lõpuks felsöfok, millesse ma ise ei panustaks.
Samas, kui ma enda paberi kätte saan, siis saan ju lausa õpetama hakata, kui kummaline.
Äkitselt sedasi ja üldse on kõik kiirehooliselt liikunud ja mul on vaja Ungarisse tagasi tulla. Hmm, just nagu mul on vaja õhupalli ja kõiki musitada, kui neid näen.
Kõigepealt siis sellest, et laupäeval tuleb Gabby sünnipäev ja alates 20ndast vedelen Balatoni ääres. Tuleks vaid soe tagasi. Leidsin super kingituse oma lapsevanemale ja igasugu muud "kasulikku" ka!
Kingituste ostmine on raske! Kadestan Hannat praegu!
Kooli kestab oma 2 nädalat keskmiselt veel ja mu vend läheb järgmisel nädalal ära, piu,piu. Ma juba totaalselt plaanin üht miljonitest plaanidest.
Kohtusin suurepäraste kingadega Zaras, mille kindlasti omastada sooviks. Palunpalunpalun.
Ja mul on niii imelik koguaeg, et teised kooli lõpetavad- üks kummalisemaid tundeid elus , vist.
Aga, nüüd õpin, et eksamil ikka kõigest mõistus üle käiks.
Päikepäikepäikepäike, kus sa oled ?
Hee, ja Maarjale peab vist täna pöialt hoidma :)