Ma tahtsin küll su lõhna tunda,
aga ei saand, aga ei saand
Paljud sõbrad hingavad praegu teisel pool maad
ma küll teeks sulle pai,
kuid panen taskusse käe
sest kui ühel on öö, siis teisel on päev
Indigolapsed

Meisterdasin kartuliputru ja sõin nii palju, et kõht peaaegu valutama hakkas. Aga kartulipuder ongi selline asi, mida lõputult süüa võib. Õues sadas laia valget lund ja kühveldasime teerada selgemaks. Ma ei ole sellest kunagi päris täpselt aru saanud, et mis mõte sellel on, sest 10 minuti pärast on kõik samasugune ju. Ehkki kühveldamata oleks lund 2x rohkem, milline rõõm!
Tuba on külm, raamat hea, grey anatoomia ajab muigesse ja vannivesi aurutab mõlemad toad. Nädalavahetusel ma nüüd ainult vedelengi.

Elu üsna palju ongi just säärane nagu tolles filmis. Ja päriselt ongi ees need kummalised valikud ja võimalused. Ainult, et seal nad ei näi kõike tervikuna võtvat. Või on see siis tõesti nii, et maalapsed on maalapsed ja linnalapsed linna ?
Kui ruttu me ikka kasvame ja kas minu ema isa mõtlesid kunagi sarnaselt nagu mina ?
Kas mu väljasuretatud kaktused võisid midagi siiski tähendada? Kes üldse suretab kaktuse välja!?
Kes üldse tahab suureks saada ja jõuda üksinda korterisse ja aru saada, et on elektriarve ja veearve ja telefoniarve ja külmkapp on tühi ja toad on koristamata ja must pesu vedeleb pesukastis.
Koomiline.
Lähen parem poodi ja ostan kartuleid.
Iseloom võib inimesele ikka tõeline õnnistus olla, hea on enda üle naerda .

how do you know when to let go ? where does the good go, where does the good go..

Elukarnevalil tuhandeid on maske:
nõidu, kuradeid ja halearmsaid ingleid.
Mõni pille puhub, röögatuid ja vaskseid,
mõned tasakesi sõrmitsevad tsimbleid.
Segi hundilõust ja lambavillad,
mõni loobib, mõni korjab raha.
Pole ainsalegi teada, millal
elu käsu annab: maskid maha!
Ja siis ühel kesköötunnil äkki
tuhandeid saab pihuks-põrmuks maske,
nende kildudel võib veristada päkki -
iseendaks saamine on raske.
V.Osila

laagrimuljed..

Vahepeal kadusin unustusehõlma, ehkki mõtteid oli. Aga aasta pooleks lõhestamine on seljataga ja kokkuvõtted tehtud.
Laager oli hea, isegi väga hea. Neljapäeva hommikul viis Gyula mind autoga otse rongijaama ja veetsin seal mõne helgema hetke. Mu kott oli suur, ei midagi üllatuslikku, sest teades mind võis seal leida kõike. Üritaksin nüüd seletada, et jõudsin esimesena kohale, aga pärast jäin ikka viimaseks. Jällegi minumoodi. Kõik olid nii rõõmsad, nii rõõmsad ja roosade põskede ja naerul silmadega. Hea tunne tekkis.
Esztergomi oli pikk tee. Vahel on kuidagi sedasi, et lood mingist asjast kindla arusaama seda proovimatagi ja sedasi on Eztergomiga. Olen koguaeg arvanud, et ta asub sama kaugel kui Veresegyhàz, et sõidan kolmveerand tundi ja olengi päral. Aga ohhei, veetsime rongis rõõmsameelsed poolteist tundi, mis hea seltskonnaga tegelikult linnulennul möödus. Õnneks oli Hanna pikemaks sõiduks ette valmistunud ja tema toiduvarudest oli kolmele küll. Teadagi, et hommikusöök on tähtsaim toitumiskord.
Olime siis Hanna ja Kareniga ühes toas ja vannituba oli ka meiega ühes toas. Ja oh seda rõõmu, kui esimene laps maja ees lumekihiga kaetud verandal libastus. Oh seda lund! Rääkisime ja mängisime, jutustasime ja plaanisime. Kui tore, kui tore. Õhtul käisime Hannaga jalutamas ja lõpuks jõudsime välja sillani peale mida tundus asjalik teiseltpoolt ringiga tagasi minna, aga sääl oli miski tiigike või sopaauk , kuhu Maretil järgmisel päeval kaelaauguni sisse õnnestus hüpata.
Jalamäng ja ungari keelne õudukas, mille üle kõik naersid, vähemalt mõnda aega.
Reedel saime Estergomi templomisse/basiilikumi minna. Kogu lugu selle väikse linnaga on siis säärane.. Nimelt, Esztergomis on ligikaudu 30 tuhat elanikku, mis on väike linn, aga oluline. Ta ühe külje peal paikneb Doonau ja üle silla kõndides jõuad otse Slovakkiasse välja.

Ungarlaste jaoks on ta tähtis kuna esimene kuningas sai seal ristitud ja nii nagu meile üritatati seletada on ta Ungari „Rooma“. Katoliku usu süda. Kogu linn on ehitatud basiilikumi ümber ja sedasi on mugav ka turistidel liigelda. Basiilikum oli üsna kõrge künka otsas, kust alla tulemiseks pidi kitsukesi kivitreppe kasutama. Keegi isegi kukkus seal ja teeskles maailmavalu, et poisid teda kannaksid. Oh, neid tüdrukuid. Millegipärast kutsuti toda tänavat kassitänavaks.
Lõpuks , kui me vanalinna ossa välja jõudsime, oli seal veel märgata jõululaada putkasid, millest üks isegi lahti. Läksime kambakesi kuuma sokolaadi jooma, et aega parajaks teha. Üldiselt väga suurt elu linnakeses ei keerle, aga ta on sümpaatne ja armas ja tekitab sinus hea tunde oma ilusate majadega. Ja kohalikud on sõbralikud ja abivalmid.

Nii, üks väga huvitav ja väga oluline tähelepanek.. Öösel või varahommikul, kui olime otsustanud Hannaga geniaalsele tubadekontrollile suunduda , leidsime nii mõnegi lapse enda voodist kadununa ja nii mõnegi ukse suletuna. Hirmus oli, sest just samal õhtul olime õudusfilmi vaadanud. Viimaks leidsime Kareni ja Virge koridoris magamas, mis oli armas. Kuid lõpuks ilmusid nad mõlemad meiega samasse tuppa ja pidime topeltvoodi valmistama neile kahele. Aga, reeglid. Reeglites oli rangelt kirjas, et igaüks magab enda voodis, eks teoreetiliselt magatigi.
Tegelikult ei olnud ma juba pikalt niimoodi südamest naernud ja ega muud me Hanna ja Astridiga koos ei teegi ja järelejäänud aasta plaanid on nii huvitavad ja siis veel see plaan, mis Hannaga meisterdatud sai.
Oleksingi võinud sinna jääda ja muideks, üle pika aja oma elus võitsin toolimängu- teab ju igaüks toolimängu, kus muusika saatel toolide ümber tammutakse ja oma silmadega kangestunult tooli sisse auke puuritakse. Kui palju naeru sellest tuli.
Ja kõigi meisterdatud kookidest maitses mulle kõige rohkem Agustina tehtud küpsised, mis olid imehead ja käisime Astridiga külmkapi kallal neid järgmine päevalgi söömas, nämm.
Muidugi olin ma ilgelt tore ja ei rääkinud ei sõnakestki ungari keelt. Miks? Ma ei tea.
Aga rääkisime Juditiga ja tegime järeldusi ja nüüd tuleb ainult oodata, mida vanematega laupäeval räägitakse :) Ja naesime kõhud kõveras, kui Jutkaga pilte vaatasime, mis tuletabki meelde, et mul on umbes 600 pildikest laagrist, mis on maailmapalju, aga rõõmus.
Suutsin pea ära unustada, et enne Esztergomi minekut lubati meile ka saunakasutas, mis ajendas kõiki käterätikuid suuremas koguses kaasa võtma. Sauna meid ei lastud, aga käterätikuid oli meil kolme peale 8 ja oh kui vahva kostüümi tegime :)
Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas emmeleissile ei rääkinud enda laagriminekust, aga vahva oli, kui nad helistasid .
Ja nüüd oleme otsapidi pea veebruaris ja olen tunduvalt rahulikum ja mõtlesin jälle, et kuidas kodus oleks, mida ma teeks ja mida ei.. ja raske oleks.
Zora võiks Austrias tagasi juba olla, tahan näha teda ja ajaks seda ingli juttu.
Lund sajab palju ja tabasin ühe saladuse, mis hirmsasti nalja pakkus. Tahaksin oma vahvale kribule ja pinginaabrile ja bioloogia mängu ässale pai teha, õige mitu isegi teeks.

Laagerlaagerlaagerlaagerlaager.
Ilmselt olen unesegane, küpsetasin pool ööd küpsiseid ja uskumatult head tulid. Ma oskan küpsiseid teha nüüd!! HURRAAA :)
Viis minutit, et koti pakkimine lõpetada ja linna minek ja kas võib rõõmsam olla ja kas võib rohkem närvis olla ja kas võib üldse igaksjuhuks veel selle ja selle ja selle kampsuni kaasa võtta. Naljanumber.
Aga vahvad eesti lapsed minge õue ja sumbake lumes, nädalavahetusega käsikäes!
Tolmuimeja rünnak .
(Tuuli, su kiri on veidi takerdunud märkmiku vahele)

Reedel jõudsin parajaks ajaks koolimajja, algasid teatrietendused. Saal oli pime, rahvast palju, isegi paar poissi siltidega "guard". Irooniline bettide tunne valdas igat ihuliiget. Tegelikult kõige rohkem vist isegi Kolga, kus kambaga trepil istusime, valgus silmades ja kommentaare kuulasime. Seda tundsin, kui nägin neid esimest korda sääl. Ainult, et ei ühtki elevust ega närvipiiska. Gogol meie poolt, vaatasin ja mõtlesin, et jah nad tõesti armastavad komöödiat väga, aga jamasti on, kui see välja ei kuku. Vahepeal jõudsime Gabby juures veel söömas käia. Söök oli hää ja ta ütles nii vahvasti, et ta õde oleks nagu jalgpalli alla neelanud. Jõime värskelt pressitd apelsinimahla, hästi maitses.


Õhtul istusime kambakesi pubis, ja Pabloga sai kingi otsinguil käidud. Rääkisime vist liiga palju kõigest, mis ümberringi. Teisalt ei ole me võimelised kunagi ühtki juttu päriselt lõpetama, võin vaid oodata neid kümmet aastat, kui kortsuliselt taas maha istume ja heietame. Rong oli uus või vana, aga hingeõhust tekkis külm udu ja ma tahaksin, et ei peaks nii kaugel elama, vahel võiks ju lihtsalt sõita kolm peatust metrooga, sadada välja Blahas või Deak Ferencis või on sel tähtsust kus. Lihtsalt lähedal oleks hea.
Aga tunnen, et vedasin alt.
Käisime türgi restoranis eile, oletan, et ta seda oli. Mäletan, et käisime Gergöga aasta algul seal ja see on kohutavalt muhe. Kogu õhkkond ja olek ja oh..
Sünnipäevarõõmud, sünnipäevarõõmud, vaatasime parnassust, mõnusalt jahe oli. Suutsin oma vennaraasu keset ööd poodi koogi materjali ostma meelitada ja tegime siis seda kurikuulsat siilikooki, mis lõpuks prügikastis lõpetas, sest nii ta väljanägemine kui ka maitse olid alla igasuguse normaalsuse piirile. Kes sellise asja üldse välja mõtles?
Lõpuks otsustasin biskviiditaigna põhja küpsetada, sinna kaneeli jogurti segu ja kompoti virsikud lisada ning kõige lõpuks sulatatud sokolaadi valada. Ja täna mekkides maitses jubehästi. Ehkki biskviiditaigen ei tahtnud päris õigelt kerkida. Arvan, et kloppimise viga või jahuga läks veidi miskit untsu.(kõigest oletused) Lõpuks olime kahekesi kella neljani üleval. Ilmselgelt olin mina täna terve päeva surmväsinud pluss magasin lõunani. Need päris õiged plaanid jäid kuidagi tegemata ja olen segaduses. Neljapäevaks peab valmistuma. Kas teeks seda rasket rada pidi või kergelt?
Isegi teistsugusem, kui teistsugused- seda on raske mõista Aga nüüd ungari keelest rohkem aru saades mõtlen, et kui paljudest tarkadest juttudest enne ikka ilma jäin.
Aitäh, et vähemalt Beiruti mu ellu tõid ja ilmselt on sul õigus.

eilse muljed,

Keerdusin muhedalt varahommikuse teki sisse. Ilmselgelt liiguvad asjad alati sedasi, et kui ilmneb vóimalus kesk nádalat vedeleda voodis, jálgida páikese suundumist idast láánde, ilmub válja móni tark náiteks Pablo, kelle meelest on jubevahva kell kaheksa hommikul paar sóna juttu ajada ja elumóttest arutada.
Rongid teevad oma rutiinset streiki ja siis veel bussid ja trammid ja metrood.
Óues on udu ja lumest pole haisugi ehkki tundub, et igalpool mujal seda kuhjade viisi laotatud on.
Eksamile jáin vist ideeliselt hiljaks, táhendab kóigepealt jái rong, siis mina ja lópuks ka too ópilane, kes mulle vastu oleks pidanud tulema. Ega Gyula ka erilist vaimustust jaganud, et nii uimane olen ja isegi imestasin, et kuidas see vóimalikuks sai. Lópuks láksin siis trammi ja bussiga mustmiljon peatust ja nágin esimest korda enda muusikakooli. Ehitusplaan meenutas lasteaeda, kuid saal oli veidi nagu Jógeva muusikakoolil. Seal oli kaks eksaminanti peale minu. Kolm ópilast ja kolm ópetajat. Üritasin üsna pikalt ümbritsevat atsmosfáári jálgida, válja nuputada, et ons seal seda tarvidust nárvitseda vói ei, aga lópuks ei saanudki aru. Kóigepealt mángis Gergő, siis mina ja laulsin ja oligi eksam lábi. Nad isegi ei kummarda, ei sónakesti. Direktor kóndis mu juurde, patsutas seljale, naeratas ja lahkus.
Ei, ma ei ütle, et rahule ei jáánud, eiei vága vahva oli ja poisid imestasid, kuidas tüdruk akordionit mángib. Seda olen ma juba algusest peale palju kuulnud ja kindel ei, et ma nüüd kohutavalt meelitatud oleksin kóigist neist kordadest.
Párast sóitsime virksiga Szendentresse, jalutasime imepisikestel tánavatel, jálgisime Doonau voolamist, kuum sokolaad ja see maius torus, mille nimi koguaeg ununeb. Ilm oli keskmiselt soe, naersime vaatasime turistipoode ilma turistideta ja táitsa tore páev sai.
Tulin koju ja mingisugune klóks káis. Nimelt, ma ei ráági enam mitte üht sóna inglise keeles. Mitte pisematki. See otsus tuli nii ákitselt, kui rongiga koju sóites tervet páeva ungari keeles lábi hakkasin mótlema. Ja nii ta nüüd on, eks ta nii pea jáámagi.

Karl says:
järgmine tase on see, kui telekaga rääkima hakkad
Kertu says:
mismottes :D
Karl says:
no vaatad seepi ja siis annad tegelastele nõu, nagu nad kuuleks sind

Räägitakse, et imed sünnivad nendega, kes imedesse usuvad... -aitäh !
Mu ime-imeline aasta algas taas.
Hei sina seal, mäletad kuis suplesime Pedjas, kuis andsid käe ja turnisime kividel, kuis veritsesid, kuis kirjutasid, kuis kelgumäest rõõmuhoos alla lasid. Üks igavene vahva rõõm.
Künka peal üles alla, täiskiirusel, aga läeb paremaks. Hulka paremaks.
Imelikud mured nagu juuksepikkus.
Kleidipuhkus.
Laps peab olema hea ja ega ta on ka.

ega ma vist ei ole valmiski endast veel kőike andma..

Ja koguaeg on leide. Ja koguaeg on pettumusi, kuid sel korral mitte sellised, mis torkena aina sügavamale ja sügavamale suruksid. Ja need leiud on sellised kummalised, et kuidas tema suudab katsetada midagi sellist, mis minu jaoks aastaid püha on olnud.
Kas see táhendab siis, et magan kőike maha ? Juba ?
Náed sa, őppisin midagi rohkemat jálle.