Sünnipäev sai läbi ja läksime siis 7ndal Käsmu.. No Käsmu on tõesõna üks ilusamaid külasid, mida mina üle tüki aja külastanud olen.
Auto parkisime arvatavasti kolme kilomeetri kaugusele külast ja kiirustasime Zetode kontserdile. Zetod olid võimsad- hingele head ja pealava ei oleksi saanud paremas paigas olla. Viimase peal vaade merele. Istusime päris tükk aega pärast kontserti Annaliisa, Joanna ja Ukuga suurel muruplatsil vizipipaga ja ootasime ka järgneva kontserdi, milleks oli Rootsist pärit grupp Garmarna. Täiesti uskumatu, et nad on oma bändiga 20 aastat tegutsenud ja seda juba keskkooli ajast. Kojusõites hüppasime veel Viitnas järvest läbi tõrkudes kottpimedust ja kerget hirmu mäest alla veereda. Hakkama saime ja mõnus värskendus oli.

Võtsin vastu otsuse autokooli ära minna ja olen sellest üsna elevil.

Emmega otsustasime Palamusel Lauri ja Sadama kontserdilt läbi käia ja küll ta mängib hästi kitarri!

Pärast tormi oli kõik kuidagi ära lammutatud, samas nüüd jällegi rahulik. Aga see, et ma sellest kopsupõletiku sain ja ELO, mida nii kaua ootasin vahele pidin jätma, teeb lihtsalt õnnetuks ja üldisest suurem pettumus.

Võtikvere raamatupäevalt jooksime siiski läbi ja soetasin endalegi midagi head lugemist- "Sherlock Holmesi lühijutud", mida isukalt lugenud juba olen.

Ja 12 august läks sedasi imelikult mööda, tühi tunne oli.

Kahe käega ootan kooli.

Terveks tahaks saada ja asju on vaja ajada, süda rahulikuks teha.

Köveskàli lugude list tuli just peale ja tegelikult hakkab mu aastane äraolek tugevalt joont andma. Kõik on segapidi ja et keegi selgitaks vist ei tulegi.

Tuleks juba september.

Tuuli tuba sai omadega ühele poole. Keiu oli platsis ja Maarjale tegime lausa imepärase üllatuse. Ühesõnaga -kahekesi poleks me vist tõesti ühe päevaga valmis saanud. Uskumatu palju leide oli Tuuli toas, millest enamus kõik ju vajalike asjade kasti sai talletatud.
Aga jään igati rahule meie koristustulemusega ja homme ongi mu suurepärane sünnipäev, mida mõnusalt tahan pidada. Totter teema, aga tundub kuidagi põnev ka, näeme ja vaatame.
Eile käisime poistega ujumas ja võrkpalli mängimas, aga otseloomulikult tuli meil maailmaparim mõte endid "pidusse" sättida. Ungaris olles olin aasta jooksul unustanud helkuri vajaduse, kuna seda meil seal ju ei eksisteerinud.. Mis tuletabki meelde, et sain oma emalt 3 ülipikka kirja, mida isukalt lugesin ja kurbas hakkas ka veidi, sest Macit meil enam pole.

























Panen kõik varna nüüd ja tuttu, et homsed tegemised ilma unise peata teha! Veidi rõõmus :)