Laupäev ooperimajas. Juba tükk aega tagasi sai otsustatud, et perega Operahàzi ooperit vaatama minnakse. Kuna mu ema silmaotsas ei salli „Bang-Bangi“ ja juhuslikult ostis tema ka piletid, siis vaatasime/ kuulasime Puccini „Toscat“. Väga traagiline ja romantiline. Tegelikult oli nii-nii vahva jälgida kogu ooperit ja ma pean mainima, et meil olid ka imehead kohad just täpselt kuninglikest kohtadest korrus allpool ja vaade lavale oli super! Ma vaimustusin orkestrist , eriti vaspillide soolodest, ehkki lavaline emotsioon oli kuidagi nõrk. Kogu aja mõtlesin, et kui kaugele võib armastus inimesi viia, aga ausalt oleksin kohe rohkem „seepi“ laval tahtnud näha. Mu vend ja õde olid tervest etendusest täiesti ebavaimustuses. Õnneks kestis see kokku 3 tundi.
Pühapäevaks olid mu vanemad otsustanud , et valmistame kogu perega küpsiseid ja kohe hästi palju . Kokku sai umbes 6 plaaditäit küpsiseid ja igaühel oli oma ülesanne- mina olin näiteks moosi vahele panija ja Luca masinast küpsiste läbi suruja. Õnneks oli mul niipalju aega, et sain vahepeal isegi mitme küpsise jagu tainast suhu pista, mis oli niii imehea. Ja kuna nüüd hoolsalt eksamiks valmistun, vaatasime õhtul „Hercengnö ès beka“ („Printsess ja konn“ ), mis oli siuke vahva Disney multikas printside ja printsessidega.
Ausalt öeldes on see üsna naljakas, kuidas ma oma päevadest lühikokkuvõtet teen, aga ma tahan jõuda sinna ka, et esmaspäeval käisime ema ja õega jaapani trummigruppi „YAMATO“ vaatamas ja see oli lihtsalt niii kohutavalt äge. Kogu show ja see, kui võimsalt nad kõike esitasid. Ja ma nägin nii suurt trummi, mis näeb välja umbes siuke nagu auto järele käiv Salvesti supipott! Võib- olla, et see oli isegi suurem. Ja terve selle etenduse ajal kõlas trummikaja sisimas nagu oleksin üks kõlakoda. See on lausa uskumatu, et nad igapäev keskööni harjutavad ja külastatud riikides ainult hotelle näevad :/
Teisipäeval sõin kõriauguni maasikaid ja järgmisel nädalal lähen Èrdei iskolasse, mis on metsa kool ehk siis linnalapsed lastakse Balatoni äärde metsa vahele loodust uudistama.
Mida ma veel öelda oskan on see, et meil on nii tapvalt palav ja pea 26 kraadi ning tanstuklubi on tulekul. Aga eksam ajab hirmu peale!
Wednesday 28 April 2010
Tuesday 27 April 2010
Monday 26 April 2010
Wednesday 21 April 2010
Tuesday 20 April 2010
Prahast elusalt tagasi..
Kolmapäev oli selline- täna öösel me ei maga, kus üritasin kogu aja edutult kotti pakkida. Teisalt käisime Hanna ja Gàboriga mäe otsas panoraami vaatamas. Leidsime maja, mis meenutas sellist tüüpilist maha jäetud üüberhäärberit, kus kindlasti mõni farkasember elab. Vaade oli ilus ja äike lummav. Kuidagi arutult suutsin ronida kõrge aiaposti otsa, millelt pärast alla ei julgenud hüpata. Neljapäeva varahommikuks tund enne Hösök terele sõitmist suutsin lõpuks kõik vajaliku kotti suruda ja seda ka tänu Hannale ja Pablole.
Sõitsime siis Tsehhi. Ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Külm oli ja uni oli ja voodit polnud. Aga mis kõige toredam on sõita Tsehhi maanteid mööda ja nautida hüpiknuku tunnet. See on lihtsalt üks naljakamaid kogemusi, et kuidas terve "kiirtee" suudab selline lõputu batuut olla. Tsehhi jõudes käisime aga ühes lossis, mis järjekordselt kohutavalt külmaks osutus, aga see eest imeilus ja huvitav. Vihma sadas ja meil soovitati veel sealses hiigelpargis ringi jalutada. See jalutuskäik jäi küll lühikeseks. Pärast külastust jätkasime bussisõitu Praha poole, mis kestis u 6 tundi või äkki 2,5. Vot segadust.
Lõpuks õhtul u 7 paiku jõudsime Prahasse ja imetlesime kesklinna, mis meenutab midagi taolist nagu meil siin Vörösmarty tèr. Sõime restoranis tsehhi rahvustoitu, mis koosneb siis pehmetest äärteta saia viiludest ja sealiha tükist koos kastme ja kapsaga. Kohutavalt isuäratav ja maitsev!
Pärast anti meile veel vaba aega ja seetõttu otsustasime Hanna, Tina, Astridi ja Pabloga mõne hea pubi otsida, et seal kohalik õlle ära mekkida. Me ikka otsisime üsna pikalt, aga lõpuks otsustasime ikkagi Fridays`i minna, sest tühjalt aega raisata me ei tahtnud. Igaüks tellis endale siis kokteili ja leiutasime Astridiga kohutavalt geniaalse mängu, mis veel üsna nimetu on. Aga sealne Fridays nägi nii vinge välja- seinte peal kõigsugune huvitav vana kraam ja kogu atmosfäär oli mõnus- laulsime ja naersime.
Kuna meil oli lubatud omapäi vaid kella 11ni linnapeal käia, siis sõitsime metrooga tagasi oma Krizikova peatusesse ja see on täiesti uskumatu, kui segaduslikuks on Praha metroosüsteem loodud. Pluss kogu see süsteem, et sõidad metrooga ära ja siis alles pärast kontrollitakse, kas sul on pilet või ei- täiesti ristivastupidi Budapestile.
Mina ja Hanna olime neljases toas kahe teise saksa tüdrukuga. Tuba oli umbes selline, et siin on üks rada, siin teine ja ülejäänu oli kõik voodite all. Seepärast pakuti meile järgmiseks päevaks võimalust kahesesse minna, mille ka ära kasutasime. Niiet edaspidi oli meil kolm voodit- üks mulle, üks Hannale ja üks meie asjadele.
Reedel kõndisime terve päeva linnas ringi- vaatasime erinevaid sildu, jalutasime teisel pool jõge, käisime keskväljakul ja juudi linnaosas olime, kus sünagooge ja surnuaeda imetlesime. Mulle nii kohutavalt meeldisid need väikesed sillad, mis tegelikult nii väikesed polegi, aga väiksemad kui Budapestis ja ainult jalakäijatele niiet igasugused tänavamuusikud mängivad ja erinevaid käsitöö asju saab osta. Linna keskväljakul oli selle aja jooksul, kui meie istusime ja teisi ootasime 2 pulma. Kujuta nüüd ette, et on hiigelsuuur väljak, kus on umbes 1000 turisti ja sa tuled välja oma abieluregistreerimiselt ja kõik nad hakkavad sulle plaksutama. Hästi kihvt. Keskväljaku ühel küljel asub üks hoone kahe torniga, mille nime ma olen unustanud, aga legend jäi meelde. Nimelt kaksikvennad ehitasid kogu selle maja, kui nii võib öelda. Üks tegi ühe torni ja teine teise ja nad olid ennemalt muidugi kokku leppinud, et kui laiad need tornid tulevad, aga üks vend tegi enda torni paksema kui teine ja seepärast lükkas esimene teise tornist alla. Prahas oli kohutavalt palju legende igasuguste inimeste kohta, kes akendest alla on lükatud.
Igaljuhul meie käisime veel õhtul laevaga sõitmas ja õhtustasime seal. See oli nii naljakas, kuidas Hanna ja Pablo üritasid minule ja Astridile selgeks teha, mispärast pidime me sõitma laevaga ühte kahe uksega ruumi ja mispärast pidi veetaset kõrgemaks tekitama , et saaksime edasi sõita, aga lõpuks saime mõlemad kogu põhimõttele pihta ja see ei olnudki nõnda keeruline nagu algselt tundus. Kahju oli ainult, et ilm kuidagi tuuline oli ja sellepärast oli õues tüütu istuda, aga ega see meid ometigi heidutanud. Kuulasime head muusikat ja sõime kooke, nämma.
Õhtul vaatasime igaljuhul CNNi- vääga kasulik. Kommenteerisime reporterite lipse, ,mis kõigil viltu olid ja kui ajuvabu reklaame on maailma ikka loodud. Igaljuhul Richard Quest on meie lemmik ja see kui vihaselt ta rõõmsaid asju suudab rääkida on lihtsalt parim!
Õhtul käisime viiekesi veel pubis ja leidsime mingisuguse päris muheda keldrikoha, kus normaalsed noored inimesed olid. Esimestest leidudest ma parem ei räägigi.
Aga laupäeval olime lossi ümbruses ja Praha on kohutavalt ilus ikka! Ehkki ma ei saa sugugi aru, et mis mingil pool jõge asub, ja kõige naljakam oli meie giid sest ta seletas koguaeg asju omaette ja ungari keeles ja vahel on nii keeruline midagi aru saada, kui su ümber suur mass inimesi on, kes samuti rääkida tahavad. Meil oli hästi palju vaba aega laupäeval niiet saime veidi poodides ringi vaadata, aga enamuse ajast istusime keskväljakul, kuulasime seal esinevaid artiste ja sõime jäätist. Noo ja mööda minevad saksa turistid viskasid meile ka veidi eurosente, niiet elu on ilus. Mingi hetk sõime iiri pubis veel nachosid ja seal oli igasugune avalik kära keelustatud- laulmine ja ilmslet ka rääkimine. Hommikul tegin Hannale super äratust oma voodi peal hüppamisega, mida ilmselt ka alumise toa rahvas tunda sai, aga tühja sellega. Pühapäeval alustasime tagasisõitu plaanitust varem, et kõik kaugemal elajad jõuksid ikka rongide peale ja käisime Tsehhi suuruselt teises linnas, kus külastasime üht muuseumi. Mulle ei meeldinud, sest väljapanekud olid surnud inimeste kehad ja kohe päriskehad oma ilmete ja kõigega. Peaaegu minestasin.
Tagasiteel üritasime Hannaga imelise "kiirtee" peal võileibu valmistada. Huvitav kogemus oli see kohe kindlasti. Igaljuhul täiesti kindlasti olen ma sadamiljon asja kuidagi ära unustanud, aga nii toretore reis oli meil. Ja Fred, Rambo, Rudolf, Hananabanana ja Charly on rõõmsalt tagasii :)
Sõitsime siis Tsehhi. Ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Külm oli ja uni oli ja voodit polnud. Aga mis kõige toredam on sõita Tsehhi maanteid mööda ja nautida hüpiknuku tunnet. See on lihtsalt üks naljakamaid kogemusi, et kuidas terve "kiirtee" suudab selline lõputu batuut olla. Tsehhi jõudes käisime aga ühes lossis, mis järjekordselt kohutavalt külmaks osutus, aga see eest imeilus ja huvitav. Vihma sadas ja meil soovitati veel sealses hiigelpargis ringi jalutada. See jalutuskäik jäi küll lühikeseks. Pärast külastust jätkasime bussisõitu Praha poole, mis kestis u 6 tundi või äkki 2,5. Vot segadust.
Lõpuks õhtul u 7 paiku jõudsime Prahasse ja imetlesime kesklinna, mis meenutab midagi taolist nagu meil siin Vörösmarty tèr. Sõime restoranis tsehhi rahvustoitu, mis koosneb siis pehmetest äärteta saia viiludest ja sealiha tükist koos kastme ja kapsaga. Kohutavalt isuäratav ja maitsev!
Pärast anti meile veel vaba aega ja seetõttu otsustasime Hanna, Tina, Astridi ja Pabloga mõne hea pubi otsida, et seal kohalik õlle ära mekkida. Me ikka otsisime üsna pikalt, aga lõpuks otsustasime ikkagi Fridays`i minna, sest tühjalt aega raisata me ei tahtnud. Igaüks tellis endale siis kokteili ja leiutasime Astridiga kohutavalt geniaalse mängu, mis veel üsna nimetu on. Aga sealne Fridays nägi nii vinge välja- seinte peal kõigsugune huvitav vana kraam ja kogu atmosfäär oli mõnus- laulsime ja naersime.
Kuna meil oli lubatud omapäi vaid kella 11ni linnapeal käia, siis sõitsime metrooga tagasi oma Krizikova peatusesse ja see on täiesti uskumatu, kui segaduslikuks on Praha metroosüsteem loodud. Pluss kogu see süsteem, et sõidad metrooga ära ja siis alles pärast kontrollitakse, kas sul on pilet või ei- täiesti ristivastupidi Budapestile. 
Mina ja Hanna olime neljases toas kahe teise saksa tüdrukuga. Tuba oli umbes selline, et siin on üks rada, siin teine ja ülejäänu oli kõik voodite all. Seepärast pakuti meile järgmiseks päevaks võimalust kahesesse minna, mille ka ära kasutasime. Niiet edaspidi oli meil kolm voodit- üks mulle, üks Hannale ja üks meie asjadele.
Reedel kõndisime terve päeva linnas ringi- vaatasime erinevaid sildu, jalutasime teisel pool jõge, käisime keskväljakul ja juudi linnaosas olime, kus sünagooge ja surnuaeda imetlesime. Mulle nii kohutavalt meeldisid need väikesed sillad, mis tegelikult nii väikesed polegi, aga väiksemad kui Budapestis ja ainult jalakäijatele niiet igasugused tänavamuusikud mängivad ja erinevaid käsitöö asju saab osta. Linna keskväljakul oli selle aja jooksul, kui meie istusime ja teisi ootasime 2 pulma. Kujuta nüüd ette, et on hiigelsuuur väljak, kus on umbes 1000 turisti ja sa tuled välja oma abieluregistreerimiselt ja kõik nad hakkavad sulle plaksutama. Hästi kihvt. Keskväljaku ühel küljel asub üks hoone kahe torniga, mille nime ma olen unustanud, aga legend jäi meelde. Nimelt kaksikvennad ehitasid kogu selle maja, kui nii võib öelda. Üks tegi ühe torni ja teine teise ja nad olid ennemalt muidugi kokku leppinud, et kui laiad need tornid tulevad, aga üks vend tegi enda torni paksema kui teine ja seepärast lükkas esimene teise tornist alla. Prahas oli kohutavalt palju legende igasuguste inimeste kohta, kes akendest alla on lükatud.
Igaljuhul meie käisime veel õhtul laevaga sõitmas ja õhtustasime seal. See oli nii naljakas, kuidas Hanna ja Pablo üritasid minule ja Astridile selgeks teha, mispärast pidime me sõitma laevaga ühte kahe uksega ruumi ja mispärast pidi veetaset kõrgemaks tekitama , et saaksime edasi sõita, aga lõpuks saime mõlemad kogu põhimõttele pihta ja see ei olnudki nõnda keeruline nagu algselt tundus. Kahju oli ainult, et ilm kuidagi tuuline oli ja sellepärast oli õues tüütu istuda, aga ega see meid ometigi heidutanud. Kuulasime head muusikat ja sõime kooke, nämma.
Õhtul vaatasime igaljuhul CNNi- vääga kasulik. Kommenteerisime reporterite lipse, ,mis kõigil viltu olid ja kui ajuvabu reklaame on maailma ikka loodud. Igaljuhul Richard Quest on meie lemmik ja see kui vihaselt ta rõõmsaid asju suudab rääkida on lihtsalt parim!
Õhtul käisime viiekesi veel pubis ja leidsime mingisuguse päris muheda keldrikoha, kus normaalsed noored inimesed olid. Esimestest leidudest ma parem ei räägigi.
Aga laupäeval olime lossi ümbruses ja Praha on kohutavalt ilus ikka! Ehkki ma ei saa sugugi aru, et mis mingil pool jõge asub, ja kõige naljakam oli meie giid sest ta seletas koguaeg asju omaette ja ungari keeles ja vahel on nii keeruline midagi aru saada, kui su ümber suur mass inimesi on, kes samuti rääkida tahavad. Meil oli hästi palju vaba aega laupäeval niiet saime veidi poodides ringi vaadata, aga enamuse ajast istusime keskväljakul, kuulasime seal esinevaid artiste ja sõime jäätist. Noo ja mööda minevad saksa turistid viskasid meile ka veidi eurosente, niiet elu on ilus. Mingi hetk sõime iiri pubis veel nachosid ja seal oli igasugune avalik kära keelustatud- laulmine ja ilmslet ka rääkimine. Hommikul tegin Hannale super äratust oma voodi peal hüppamisega, mida ilmselt ka alumise toa rahvas tunda sai, aga tühja sellega. Pühapäeval alustasime tagasisõitu plaanitust varem, et kõik kaugemal elajad jõuksid ikka rongide peale ja käisime Tsehhi suuruselt teises linnas, kus külastasime üht muuseumi. Mulle ei meeldinud, sest väljapanekud olid surnud inimeste kehad ja kohe päriskehad oma ilmete ja kõigega. Peaaegu minestasin.
Tagasiteel üritasime Hannaga imelise "kiirtee" peal võileibu valmistada. Huvitav kogemus oli see kohe kindlasti. Igaljuhul täiesti kindlasti olen ma sadamiljon asja kuidagi ära unustanud, aga nii toretore reis oli meil. Ja Fred, Rambo, Rudolf, Hananabanana ja Charly on rõõmsalt tagasii :)
Tuesday 13 April 2010
Lõpetasin just oma Makedoonia "Imate li vino" mängimise. Ütlen koha ära, et kolmas osa on kõige parem ja mulle meeldivad need akordid. Jõudsin veel oma tuba ka kraamida, et Pablo ja Hanna siia oma kodinatega mahuksid. Tunnikese pärast lähengi kooli, aga ainult ühte tundi koos mu lemmikinglise keele õpetajaga, kes eile Bence frontaly paika pani. Ei ta on vahva tegellikult ja pean kohustuslikku kirjandust ka laenutama mingi hetk tänase päeva juures ja raha vahetama. Ilm on nii kehv, et lähen kraabin oma sügis/kevad saapad kohvrist välja, mis juhuslikult ainult talveriideid täis on. Tekib küsimus, kuhu teised asjad lähevad ?
Nii vahvasti tuleb kõlaritest "Tuulevaiksel ööl", nii mäletan kuis seisime selles tunnelis ja täiesti kõrist laulsime "Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veeel - tuule suund on nord, nüüd on minu kord teha tormi sinu südames.."
Lihtsalt nii äge, et järgmisel aastal jälle on võimalus tantsupeole minna ja igasuguste muude asjade keskel võib ju seda ka ootama hakata.
Aga ausalt öeldes ei ole mul mingisugust tahet, et viitsimist homme enda asju pakkima hakata ja kui ma nüüd kohe liigutama ei hakka pean järjekordselt sõnaotseses mõttes jooksma rongijaama, aga vihm näeb päris kobe välja niimoodi aeg-ajalt.
Ma nii loodan, et akordioni õpetaja tolle lugude plaadi kaasa võttis.
"Meremehehakatiste tants" - tuju hea ja igasugused lõõtsalised kõlavad ikka hästi küll.
Ja juba kõlad "Merepidu", mille õppimine kõige naljakam oli. Olgu lõpp heietamisel ja Virgeeel on sünnipäev! :)
Nii vahvasti tuleb kõlaritest "Tuulevaiksel ööl", nii mäletan kuis seisime selles tunnelis ja täiesti kõrist laulsime "Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veeel - tuule suund on nord, nüüd on minu kord teha tormi sinu südames.."
Lihtsalt nii äge, et järgmisel aastal jälle on võimalus tantsupeole minna ja igasuguste muude asjade keskel võib ju seda ka ootama hakata.
Aga ausalt öeldes ei ole mul mingisugust tahet, et viitsimist homme enda asju pakkima hakata ja kui ma nüüd kohe liigutama ei hakka pean järjekordselt sõnaotseses mõttes jooksma rongijaama, aga vihm näeb päris kobe välja niimoodi aeg-ajalt.
Ma nii loodan, et akordioni õpetaja tolle lugude plaadi kaasa võttis.
"Meremehehakatiste tants" - tuju hea ja igasugused lõõtsalised kõlavad ikka hästi küll.
Ja juba kõlad "Merepidu", mille õppimine kõige naljakam oli. Olgu lõpp heietamisel ja Virgeeel on sünnipäev! :)
Monday 12 April 2010
Nädalavahetus oli mitmekülgne. Reedel käisin Gàbori ja Richyga Vereseghàzi kohalikus pubis, millest minul loomulikult varem aimugi polnud. Nii mõnus, et väljas kevad on ja õhtul õige pikalt värske õhu käes saab istuda. Jalutasime kolme kohaliku järve ääres ja leppisime kokku, et nii kui vesi ujutavalt soojaks läheb, lähme kohe ujuma. Kahjuks võib nendest kolmest järvest vaid ühes ujuda ja teised on mõeldud kalastamiseks. Tegin kohalikega tutvust ja poisid mõnistasid, et varem kordagi tollesse pubisse pole sattunud. Aga ma ei veeda aegagi ju Veresegyhàzis ! Tegelikult on niimoodi, et ma pole juba pikka aega niimoodi südamest saanud naerda ja pean tõdema, et mu sõbrad on veel suuremad hullud kui mina! Võib ette kujutada, kui särasilmselt väsinud mina laupäeva varahommikul olin, kui Lucaga Debreceni sõitsime. Õnneks viis Gyula meid aga Budapesti rongijaama, niiet me ei pidanud liiga vara väljuma ega kahe erineva rongiga mööda raudtee rööpaid loksuma. Arvan, et sõit võttis aega kb 3 tundi ja mida Debreceni poole me jõudsime, seda hullemaks tundus ka ilm minevat.
Lõpuks kohale jõudes sõitsime esimese ettejuhtuva trammiga, kesklinna ja lõpuks tuli välja, et see on ka ainus tramm, mis Debrecenis paikneb, ehkki Debrecen on Ungari suuruselt teine linn.
Kuid, et asjas ka rõõmsameelsust leida, siis Debrecenis oli miskisugune laat või festival. Ja esimest korda kuulsin ma mõnd ungari rahvamuusika ansamblit tund aega mängimas. See on täielik ime, et nad tunnikese järjest mängisid, sest tavaliselt on ikka nii, et mängivad kaks lugu ära, saavad oma hiigelsuure plaksutustekuhja ja lahvuvad lavalt. Laat oli hirmus vahva nagu laadad ikka. Laada fanatt nagu ma olen. Tahtsime mõlemad väga selle masinaga sõitma minna, mis nagu rodeo oleks, aga Lucal oli seelik ja minul kleit, niiet sinna too mõte jäigi.
Aga mis oli veel juba kihvt oli, oli Debreceni Reformàtus Nagytemplom. Ronisime siis sinna ikka kohe päris tipppu, mis võttis kohutavalt pikalt aega ja oli üsna hirmus kaa. Ehkki üldiselt ma kõrgust ei karda, aga see meenutas mulle, kuidas kodus kuivati treppe mööda üles turnisin, kui olemas oli vaid karkass. Ülevalt oli armas vaade ja ma olen täiesti kindel, et see oli Debreceni kõige kõrgem koht üldse. Saime kokku ka maailmaväsinud Pabloga ja käisime muuseumis, kus igasuguseid hiina ja jaapani kultuuri esemeid paiknes ja muumiad ja kõike-kõike võis leida. Pluss veel hiigelsuured maalid Jeesusest ja tema ristilöömisest ja huvitavaid erinevate ajastute relvi. Nii kahju, et meil pilti ei lubatud teha.
Ja ülejäänud nädalavahetuse olen ma lihtsalt vedelenud. Eriti eile, kui plaanisin kohe mitu tundi harjutada ja häästi asjalik olla. Nõmedad on need palju ette plaanitud targad asjad. Nüüd ootan homset Virge süntsi ja loodan, et tuleb maailmaäge ja siis ongi juba Praha reis. Jei!
Lõpuks kohale jõudes sõitsime esimese ettejuhtuva trammiga, kesklinna ja lõpuks tuli välja, et see on ka ainus tramm, mis Debrecenis paikneb, ehkki Debrecen on Ungari suuruselt teine linn.
Kuid, et asjas ka rõõmsameelsust leida, siis Debrecenis oli miskisugune laat või festival. Ja esimest korda kuulsin ma mõnd ungari rahvamuusika ansamblit tund aega mängimas. See on täielik ime, et nad tunnikese järjest mängisid, sest tavaliselt on ikka nii, et mängivad kaks lugu ära, saavad oma hiigelsuure plaksutustekuhja ja lahvuvad lavalt. Laat oli hirmus vahva nagu laadad ikka. Laada fanatt nagu ma olen. Tahtsime mõlemad väga selle masinaga sõitma minna, mis nagu rodeo oleks, aga Lucal oli seelik ja minul kleit, niiet sinna too mõte jäigi.
Aga mis oli veel juba kihvt oli, oli Debreceni Reformàtus Nagytemplom. Ronisime siis sinna ikka kohe päris tipppu, mis võttis kohutavalt pikalt aega ja oli üsna hirmus kaa. Ehkki üldiselt ma kõrgust ei karda, aga see meenutas mulle, kuidas kodus kuivati treppe mööda üles turnisin, kui olemas oli vaid karkass. Ülevalt oli armas vaade ja ma olen täiesti kindel, et see oli Debreceni kõige kõrgem koht üldse. Saime kokku ka maailmaväsinud Pabloga ja käisime muuseumis, kus igasuguseid hiina ja jaapani kultuuri esemeid paiknes ja muumiad ja kõike-kõike võis leida. Pluss veel hiigelsuured maalid Jeesusest ja tema ristilöömisest ja huvitavaid erinevate ajastute relvi. Nii kahju, et meil pilti ei lubatud teha.
Ja ülejäänud nädalavahetuse olen ma lihtsalt vedelenud. Eriti eile, kui plaanisin kohe mitu tundi harjutada ja häästi asjalik olla. Nõmedad on need palju ette plaanitud targad asjad. Nüüd ootan homset Virge süntsi ja loodan, et tuleb maailmaäge ja siis ongi juba Praha reis. Jei!
Tuesday 6 April 2010
Kes saakski targem olla kui mina ja minna vaheajal tähtsa näoga kooli. Ja kui tundub, et tund on kohekohe käes, joosta rongijaamast trammile ja iga valgusfoori taga närveldada ja lõpuks trammipeatusest kibekiirelt koolimajja tormata, kus kõik rahulik on ja kolm õpetajat keldrikorrusel bändiproovi teevad. Tubli Kertu!
Ühesõnaga ma olen kodus praegu.
Koguaeg on pühad ja ma ei saagi aru, et millal nad otsa saavad või millal õieti algasid.
Nädalavahetusel ehitasin lilledele aeda- meistrimees nagu ma olen. Selline päris kööbakas tuli teine- nöör ja tokid. Lilled on aga ikka veel elus!
oo, ja ma olen ju baleriin ka veel.
Lihavõttete ajal sööme sinki ja muna-ainult.
Laupäeval olime vanaema juures, lõunatasime ja võtsime päikest. Nii mõnus oli. Neil on maja just teisepool Budapesti ja mäe otsas. Sinna saamine on üks igavesti närvesööv tegevus, sest kõik teed on nii kitsad ja kurvilised ja eluilmas ei või teada, kes kuskilt vastu tuleb. Aga ainuke närvisööja olen siin küll ainult mina, sest ungarlaste jaoks on kõik tip-top. No kas või siis, kui me siia saabusime ja Csillaberci laagrisse läksime, küll see bussijuht ikka kihutas aina kõrgemale ja kõrgemale ega teind teist nägugi ainult selle peaaegu 90 kraadise mäe ees paistas veidi kohkunud ja pööras otsa ringi, et teiselt poolt peale suruda.
Vahepeal olen veel mandariine taskusse lömastanud ja lugesin Praha reisi materjalid isaga läbi. Tundus täiega põnev ja nii palju asju ootab seal ees.
Eile õpetasin Lucale Aasia kaarti ja samaaegselt sain selgeks, kuidas ungari keeles on madalikud ja kõrgendikud ja kõik ülejäänud väga kasulikud mõisted. Igaljuhul tundsin end täiega rumalalt, kui avastasin, et Beirut, mis juhuslikult on mu üks lemmikbände on Liibanoni pealinn ja ma ei teadnudki seda vist enne või olin ära unustanud, mis minu puhul ka võimalikuks võib osutuda. Rumalrumalrumal.
Gergö käis eile lõunatamas ja luges salmi ja valas siis lõhnahunniku pähe ja ikka mõnusalt niiet see igalepoole laiali voolas. Küll oli hea ja pärast kordas sama veel ka Gyula.
Reedel läheme Soproni Lucaga, mis on Austria piiri ääres ja muideks seal tehakse õlut- Soproni õlut. Viinist koju tulles sõitsime sealt ka mööda, aga liiga väsinud olid kõik, et sisse astuda.
Jaaa homme lähen uuele katsele kooli.
Lugesin kuskilt, et päeva ajal uinakute tegemine suurendab diabeedi riski, niiet mina ei julge küll enam keset päeva magama vajuda kas või vägisi hoian silmad lahti.
Ja nii naljakas, kui mulle öeldi, et mul on väike aktsent. See on seletamatult naerma ajav lihtsalt.
Kääksutasin kortsu ja mu tremolod on armsad.
Head tantsuklubi tahaaks ka.
Ja millal seda kella juba keerati?
Ühesõnaga ma olen kodus praegu.
Koguaeg on pühad ja ma ei saagi aru, et millal nad otsa saavad või millal õieti algasid.
Nädalavahetusel ehitasin lilledele aeda- meistrimees nagu ma olen. Selline päris kööbakas tuli teine- nöör ja tokid. Lilled on aga ikka veel elus!
oo, ja ma olen ju baleriin ka veel.
Lihavõttete ajal sööme sinki ja muna-ainult.
Laupäeval olime vanaema juures, lõunatasime ja võtsime päikest. Nii mõnus oli. Neil on maja just teisepool Budapesti ja mäe otsas. Sinna saamine on üks igavesti närvesööv tegevus, sest kõik teed on nii kitsad ja kurvilised ja eluilmas ei või teada, kes kuskilt vastu tuleb. Aga ainuke närvisööja olen siin küll ainult mina, sest ungarlaste jaoks on kõik tip-top. No kas või siis, kui me siia saabusime ja Csillaberci laagrisse läksime, küll see bussijuht ikka kihutas aina kõrgemale ja kõrgemale ega teind teist nägugi ainult selle peaaegu 90 kraadise mäe ees paistas veidi kohkunud ja pööras otsa ringi, et teiselt poolt peale suruda.
Vahepeal olen veel mandariine taskusse lömastanud ja lugesin Praha reisi materjalid isaga läbi. Tundus täiega põnev ja nii palju asju ootab seal ees.
Eile õpetasin Lucale Aasia kaarti ja samaaegselt sain selgeks, kuidas ungari keeles on madalikud ja kõrgendikud ja kõik ülejäänud väga kasulikud mõisted. Igaljuhul tundsin end täiega rumalalt, kui avastasin, et Beirut, mis juhuslikult on mu üks lemmikbände on Liibanoni pealinn ja ma ei teadnudki seda vist enne või olin ära unustanud, mis minu puhul ka võimalikuks võib osutuda. Rumalrumalrumal.
Gergö käis eile lõunatamas ja luges salmi ja valas siis lõhnahunniku pähe ja ikka mõnusalt niiet see igalepoole laiali voolas. Küll oli hea ja pärast kordas sama veel ka Gyula.
Reedel läheme Soproni Lucaga, mis on Austria piiri ääres ja muideks seal tehakse õlut- Soproni õlut. Viinist koju tulles sõitsime sealt ka mööda, aga liiga väsinud olid kõik, et sisse astuda.
Jaaa homme lähen uuele katsele kooli.
Lugesin kuskilt, et päeva ajal uinakute tegemine suurendab diabeedi riski, niiet mina ei julge küll enam keset päeva magama vajuda kas või vägisi hoian silmad lahti.
Ja nii naljakas, kui mulle öeldi, et mul on väike aktsent. See on seletamatult naerma ajav lihtsalt.
Kääksutasin kortsu ja mu tremolod on armsad.
Head tantsuklubi tahaaks ka.
Ja millal seda kella juba keerati?
Subscribe to:
Posts (Atom)