Ühesõnaga Tuul sõitis mulle eile hommikul bussiga külla. Käisime põllul tuulekaera korjamas. Küll on ikka mugav kui mõnel load on ja ei pea jalgrattaga vuhistama või saab lihtsalt vahepeal mõnest huvitavast poest läbi käia. Ilm oli mõnusalt tuuline ja samas päikseline. Jooksime kiirelt mõned põllud läbi ja õhtul saunatasime nagu õiged eesti naised ikka. Küll oli mõnus ja töine ka. Ja muidugi ei saa jätta mainimata meie spiooni missiooni, mis läbi kukkus pluss käitumisraamatu "lähen naabritele külla" .
Ja heihopsti suvepäev!

Viimased päevad on kodused olnud. Tipphetkedena võib välja tuua mu tuhina viimaks ometi kõik ungari materjalid riiulitesse paigutada. Ja korraks ringi vaadates tundub nagu midagi poleks olnudki- nagu Budapesti tänavad, mu pere ja kodu, klassikaaslased ja sõbrad, ungari keel ja mälestused on illusioon. Kuidas paigutada kõik nii, et oleks parajalt nii üht kui ka teist?
Ma ei oska 10 sendisega midagi peale hakata või tähendab ühegagi neist. Kuidas nad vahepeal nii tillukeseks on jäänud?
Igaljuhul võtsin Ungarist toodud kokaraamatu välja ja tegin herne, porgandi, paprika, tomati- ühesõnaga köögivilja suppi. Avastasin, et eesti inimestele on rakse selgeks teha, et ungari supp ei ole supp, mis on meie supp. Ta on ju hoopis midagi muud. Emme tegi juba töltött paprikat (täidetud paprika ) ka, mis iseenesest kujutab endast riisi ja hakkliha seguga täidetud paprikat. Otsustasime, et ei hakka kastmega, mis tegelikult ette oleks nähtud, endid sel korral vaevama. Aga toit oli imehea ja kodune.
Järjekordselt olen veenudnud, et terve tuba tuleks ümber tõsta või midagi välja vahetada ja korts on üksikult diivani kõrval. Nii palju inimesi on , kellele tahaks helistada ja kellega rääkida ja isegi kool pole veel peal. Ega mina vist ei tajugi vaheaja piiri, ei oska nagu karta või oodata.
Sujuvalt tuules, ainult et tuleks juba detsember. Jah, tuleks juba nii palju asju, mida ei teagi tahta.
Lõpuks ometi olla abiturient -jaa seda tahaks ma veidi küll, sest ometigi peaks nüüd valmis olema viimaseks keskkooli aastaks, kui mitte rohkemaks.
Ma tahaks juba hirmsasti, et köök valmis saaks, sest see tõotab nii palju muutusi ja neid oleks mul tarvis, kas või, et mitte tunda seda illusiooni mullikest.
Aga harjumine võtab aega ja kas ta otsa saabki.
Lähitulevikus mõtlen , et kolmapäev pole ka ju kaugel ja peaks otsustama, mida teen, kas teen, kellega teen või ei tee üldse.
Uurisime emmega käitumisõpikut, mis mõlemat muigele ajas. Ajab siiani.
Aga Vasemägi andis lubaduse, tulenevalt 3 viimasest aastast ja sellest kavatsen kindlasti kinni haarata.
Leidsin endale järjekordselt hunniku kursuseid ja elu on lill välja arvatud paljude asjade, mida virin paremaks ei tee.
31 YFU suvepäev! Elagu! :)

Aega ta võttis, aga otsustada tuli. Nõnda, Eesti on tagasi.. Kõik "tuttav" on asendunud harjumatuga ja tarvidusele tulnud sõna kummaline sobiks justnagu kõige kohta.
Mäletan bussist maha tulekut, Leedusse jõudmist ja tülpimust. Ja tean iga vihahetke.
Muidugi on ka rõõmu, jah seda küll.
Kahe nädala jooksul on palju juhtunud. Kõigepealt emmeissivenna, Ranna, Indigolapsed, kino, purjekasõit, Russkiy lad, tantsukursus, ETNO kontsert, Viljandi folk, pulm ja kõik need inimesed- üldiselt.





Mis mind õnnelikuks tegi oli Csürrentö, mida kuulamas käisin ja ma ei salga, et pisar kippus silma küll, eriti kui nad "Tavaszi szèl" laulsid.. Sain ungarlasega kokku, kellel tundsin eestlase maiku, aga hea oli. Ja loodetavasti on must siiski kasu. Aktsent taandub - tore?





Avastasin, et mulle meeldivad need päris õiged venelaste kombed ja kui viisakad nad on!
Nimelt esines Sadala rahvamajas selline koosseis nagu Russkiy lad, kes laulsid vene, gruusia ja kreeka vaimulikku muusikat. Millised hääled ja milline kõla! Just paras ports headust, mida vajan.
Raske on ja sellega on kuidas on.
Tabasin, et asjad on teistmoodi kui enne.
Aga Maarjal ja Virgol sai käidud soolaleival ja mul on hea meel, et neil hea meel sai.
Tuuli on tubli naljahammas, Kristi asjalik ja Karlil vist kõige raskem minu kohanemisega.
Üldiselt olid kõik ikka rõõmsad, et ma siin olen jälle.
Inspiratsioon on tagasi vaja ja siht edasi.
Gàboriga tahaks kohvile minna, Hannaga naerda ja Pablot kallistada. Näe, Virks ja Karen on ka siin vaja rääkida, mis tuletab meelde, et homme varakult peabki üht kõnetama, sest sain alles tagasi.
Aga mis mind u 10 päeva pärast ootab, on vananemine.
Täna käis Uku mul külas. Käisime jäätist söömas ja viskasime Mikku Kristi juurde, mis andis hea võimaluse Kristiga veidi juttu rääkida, millest hakkas hea soe. Pärast käisime veel Kuremaa tuulikud vaatamas. Tuli välja, et see on Hollandi tüüpi, ega mina polnudki varem teist uurida saand veel. Sõitsime siis autoga Kuremaa keskusesse ja Jenselil olid mingisugused külapäevad vist, saime sellest veidi osa ja ajasime rannas juttu. Olime kohe eriti tublid ja korjasime veel veidi tuulekaeragai, mõlemal säärane tunne, et jookseks iga lible järel, sest linnalapsed lasti maale vljapõllule. Minul tuleb sellega harjuda.
Näitasin talle ka suurema osa Ungaris tehtud piltidest ja sai kokkulepitud, et ta tuleb teinekordki tuulekaera korjama, kui mina talle samal ajal juttu vestan.
Kõike kokku võttes sai hea päev.

Sedasi, kiire viimane sissekanne Ungarist. Hasti kiire on, 6 tunni párast sóidame válja, tundub mágede kaugusel? EII ! :D
Tuba on tühi, mul on liiga palju asju, páevitasin tána, vásimus on.
Őősel magan bussis, Ühesónaga YESile ? Jah.
Ok, just sain aru , kui móttetut soga ma kirjutan ja pagendan end hoopis Budapesti Duna áárde, et teisi oodata. Vuhuu!
Selge on see , et Eestisse jóudes naen ma valja nagu surm, sest praegugi on kuidagi sáárane.
Mindenki azt mond hogy jobban megy , akkor várok én is.