Ühesõnaga laupäev segastega.. Jõudes täpselt kell pool kaheksa baross utcale oli peatus tühi. Ootasin üsna kannatlikult oma 10 minutit, kuid pärast seda hakkasin ajuvabu mõtteid pähe toppima, et ilmselt oli see loll nali minu kulul, äkki nad muutsid aega, võibolla ajasin peatuse sassi.. Sõitsin kaks peatust Blaha Luijza téri ja küsisin ühelt kohalikult neiult telefoni laenata hetkeks. Nad oli macis burgsi söömas- mh mismõttes, mõtlesin mina.
Pubi nägi üllatavalt inimlik välja ehkki meie liikusime just kõige suitsusemasse ossa, kuhu laud broneeritud. Hiljem tundsin, et isegi mu silmad hakkasid vett jooksma. Vahetusõpilastest olid siis- mina, Tina, Pablo, Virge ja loomulikult Veronika ise. Kummaline tagasimõeldes, et meid tõesti nii vähe oli. Samas ka mõned Veronika klassikaaslased ja YFU Ungari inimesi..Üsna ebamugav, sest inimesi oli nii mitmest grupist, et polnud ühist jututeemat. See on vastik kui nii juhtub, kuid teised ei lasnud end vist häirida. Mingil hetkel hakati hajuma. See on ikka nii, kui esimene läheb, tundub ka teistele, et on kuidagi jube hilja.
Mina pidin nagunii ööseks jääma, niiet sellega polnud probleemi. Otsustasime neljakesi siis Alkatreszi minna(virge,veronika,pablo,mina). Põhjus oli üsna lihtne, kui Veronika juba nädala pärast ära läheb, siis peab ta vähemalt korragi kuskil tantsutrallil ära käima. Missiis, et ta jalaluu murtud.
Kohalejõudes tuli Pablol muidugi meelde, et unustas oma läpaka pubisse. Teades, milline rahmeldis ta on, otsustasin kaasa minna. Teised ootsaid seni Alkatreszis, kus 40 aastased teesklesid endid 20 aastat nooremad olevat.
See oli üsna õnnestunud mõte mul kaasa minna, sest Pablo jooksiski juba vales peatuses maha.
Kott käes tundsime nälga ja ostsime gyorsi. See ei olnud just hea, kuid ajas asja üsna edukalt ära. Igaljuhul minu meelest on mehhiklased üsna naljakad. Neil on aega maa ja ilm ja see on kindel, et nad elavad alati hetkes. Sellepärast teised meid vist oma pool tundi ootasidki. Hüppasime bussile ja sõitsime kesklinna, lootuses, et seal teine buss Kangelaste väljakule läheb. Näe ei läinud, niiet pidime peaaegu terve Andrassy util kõndima. Veronical on jalg murtud- jätkuvalt. Aga vähemalt oli meil valuvaigistit. Üritasime suunduda mingisugusesse teise kohta, mille nimi mu meeles mitte mingisugust mälestust pole jätnud, kuid kohale saime . Suure ringiga. Vahepeal tulid saatana kummardajad, kes Pablole peksa soovisid anda, kuid see oli kummaline- ta on ju nii hiigelsuur. Pärast oli tuju jälle hea, kuigi Pablo oli kindel, et peaks tülinorija sõrmed murdma. Hmm, veider- veider..
Virgele pidu ei meeldinud, teistele aga küll. Veronika oma ühe jalaga sai tähelepanu üsna palju- tegelikult vahva. Pole pikalt nii tantsinud- viimati vist Maarjaga ja nüüd elan kaela -ja seljavalus. Ei, vahva oli. Muusika voolas läbi, naljakas polnudki palju teda.. Pigem rütm- bass, mis sees tuksus. Pärast läksime koju. No Gergö tegi mulle küll väikse viguri, kuid sellest polnud miskit. Üllatuslik õhtu.
Olen Juditi ja Gyula üle jälle rõõmus- see on hea, kuidas mind cheerida üritavad kui rõõmsameelselt käki kokku keeran.
Reedel on ball ja unustasin jälle ära..

Täiesti lõpp, kui lahe.. lugesin Juditile just ilmatuma pika ungari keelse artikli ette.. Ungari keeles, jah .. ungari keeles :) hää
Talvejäätist toodi koju :)

Ma unustan ära.. õppisin palju- liiga palju ja väsimus oli.. Imelik on mõelda, et keegi, kes on neli kuud minuga sama rada tallund jätab järele ja läheb kahe päeva pärast koju. Allaandja? Samas mina ei lähe ja mul polegi millegipärast alla anda, nii kummaline kui see ka pole. Sunnin end palju- rääkima ja õhtul olen töiselt unine. Ainult hea, polegi pikalt olnud. Tee tööd, siis tuleb armastus nagu nad kipuvad ütlema, aga mõlemad on korraga. Töö ja lõbu käsikäes? Naljakas.
Nädalalõpud tulevad liig kiiresti. Kuud vahetuvad.
Mammutis oli pomm !? Evakueerusime- rahulikult. Hea, et just siis kinos polnud, oleks pettumus või kuri tuju tulnd. Kiallitas- ma ei tea, mis see Eesti keeles on. Kunagi õppisime koolis ja oli võõrsõna ja nüüd ei mäleta eesti keelt, mh. See on rumal, kui nii juhtub.
Neljapäeval jõime teed ja lahendasime ülesandeid. Pärast vaatasime veel apple poodi ja nägime seal Gabby sõpra, kes teda õnnetuks teeb- mittetahtlikult. Vahva oli ja palav, aga õiget teesärki ei leidnud. Oli vist otsas juba.
Reede oli tõhus, kiire.. Bence õpetas reegleid ja mõistis, et ei tea isegi neid. Läksin jälle pingesse, seda juhtub vahepeal. Mitte keegi ei tea, miks nii öeldakse või miks naa. Ja siis ütlevad, et pole reeglit ja YFU saadab jälle kahe nädala pärast ülesannete kaustiku, kus jälle on reeglid ja ungarlased loevad ja imestavad ise kah :D Segadusttekitav.
Tegin impro ja kuulasin rongis seda- liiga kõvasti vist, aga sain hilja aru. Heeh :)
Vaatasime Zombilandi- see oli täiega rõve. Komöödiaõudus- täiesti ajuvaba. Samas, mitte nii hull. Ei teagi. Vahepealne, hmm, kuid rohkem halb.
Karupoeg Puhhi jõulukalendrid sokolaadidega saime täna. Armas on tegelikult, Lucale ei vaimustunud aga :D Laupäev ja õhtul pidu- ärasaatmispidu, kahju on. Kohe päris tõsiselt kahju..

Magasin siis sisse- lootusetult. Aga hommikukohv läbi skype oli uus ja huvitav. Miks ma endale rongis koguaeg mingeid tuttavaid leian ? Üks mees otsustas metrooni välja jälitada, no kuule. Aga akordion oli äraütlemata hea. Algul olin täiega tuim ja mängisin terve loo ette - puhtalt. Imelik, sest tavaliselt ei tee seda. Pärast oleks pidanud ikka jubeuhke olema enda üle, aga näe polnud, sest mis kasu on täpsusel emotsioonita. Õpetaja mõnitas mu lõõtsatõmmet natuke ja hakkasime täiega naerma. Minoorne labajalg tekitas mus impro tuju ja sellest võib midagi saada. Midagi pidi selles olema- köitis õpetaja tähelepanu ka. Andis mulle Piazolla "Libertango" ja valsi täis kolmkõlasid- niiet tere taas heliredel. Igatahes tahan juba mängima hakata neid kahte. Õues oli ka imelik soe jälle, telefon jäi koju ja miljon kõne oli salapäraselt ilmund. Imelik..

ähöö-ühõõ- su nimi on põhh.

Käisime jõululaata piilumas.. Jõin sooja hõõgveini ning kuulasime head muusikat. Õues oli pime, tulukesed särasid ja kuused olid hiigelsuured. Ja siis mul tuli meelde, kuidas emme igal aastal advendiks lauale lilleseade teeb ja kuidas me kahekesi kirikus kontserti kuulamas käime. Issi loeb alati seda ühte ja sama luuletust "särab kuusk ja särab tuba... " Nii palju lihtsaid rõõmsaid asju. Meil on ikka nii ilusad jõulud olnud ja naljakad jõuluvanad. Ja ei saa lihtsat teisiti, kui südamel hakkab soe, et varsti on jälle see aeg käes.

kõik, mis juhtub, juhtub väga äkki...

strawberry swing..

Pühapäeva hiline hommik uduvihmas. Jalutan mööda tänavaid märkamatult mäest üles ja millegipärast püsib suur lopergune naeratus mu näol. Ilmselt võiks ju paha olla sellest suurest keerutamisest tantsuklubis, aga ei. Koduuks on lukus ja keegi ei vasta telefonile. Ometigi tõuseb Judit täpselt kaks minutit pärast mu saabumist. Ta magas kaksteist tundi- uskumatu ! Tema puhul tõesti. Kas ma tahan omletti seentega? Aga loomulikult tahan! Aias on lehed riisumata, juba õige mitu nädalat. Aga just nüüd, kus me kolmekesi hilist hommikusöögi omletti pugime, läheb jutt lehtedele. Miks mitte minna õue ja neid riisuda. Puiklemisest polegi kasu ja nii me müttame seal hallis pimeduses terve tunni ja värske õhk teeb imesid..
Hea nädalavahetus oli, kui piirduda ühesõnaliselt. Ometi ei ole sellest kunagi piisavalt, kui palju ikka üht ja sama korrutada. Ma ärkasin laupäeval täiesti keset päeva.(jõudsin üsna hilja õhtul- film oli jura) Vanaema oli meil ja tegi rohelist suppi, mis imehää mekib. Ehkki pearoog oli jube kartuli asi, polnudki päris kartul. Päev läheb nii kiirelt käest ja lõpuks oli kell 3, istusime kolmekesi laua taga ja õppisime ungari keelt- mina õppisin, judit küsis ja vanaema sosistas vahepeal ette. Paluti ka eesti keeles mõned laused vuristada ja nii rääkisin vaavanamast ja kinnastest, mustritest ja luuletustest- ilus rütm on eesti keelel. Kui vanaema koju läks, sain autoga linna- mul on tõsiselt igasugune vaimustus rongide vastu kadunud. Tantsukluppi oli teada tee, ainult pastlad jäid koju. Seda on raske seletada- ungari tantsud on meeste tantsud või esmamulje on selline. Mees juhib- tantsib. Sina astud samme ja keerled ja keerled , kuidagi lõpmatult keerled. Ja tunned end kohmakalt- eestlaslikult veidi tuimana. Aga küll see asi tulema hakkab- arvan. Iga asjaga on nii. Ja muusika on sama keerlev kui kogu see tants. Meestel on tugev haare- eestis on neid vähe. Nii hea oli jälle muusika keskel olla- kodune, hubane.
Vastikult sügis on ja lehed on otsas- kõik maa peal ja meie muudkui riisume ja pole ei otsa ega äärt. Ja miks kõik inimesed ühe korraga helistama peavad ja ühe korraga samaaegseid plaane peavad- miks ma siis alati magan? Aga palju sai tehtud ja Virgel on loomaaed kodus, aga nunnu mullivann, kus lillepotid peal elavad :) Ei teagi vist kedagi, kel nii suur tuba oleks...
Nüüd olen veel ka päiksekiir ja liblikate pärast on ka hea meel ja Hebe oli tubli olnud . Nii hea on tulla koju , kui oled heas tujus ja siis äkitselt läheb veel paremaks. Neid päevi võiks rohkem olla ja vestlen ungari keeles- endalgi suu lahti !

Ohja näe juba Alveri luulepäevad. Mina ei tea, mõtlesin, et teeks oma Bettid. Naljakas :) Aga see on täitsa võimatu mul. Ma hoian nii väga teile pöialt ja süda teeb tuks-tuks koguaeg. Hea tunne on ja kurb natuke, aga järgmine aasta on vastupidi- võibolla. Ja nüüd on päriselt üks aeg jälle otsas.


Rääkisime Norbiga täna, me ei ole seda niimoodi varem teinud, aga ta jäi rongist maha ja ei jõudnudki tundi. Täiega huvitav oli- rääkis kuidas inglise keele õpetaja teda kauboiks kutsus kunagi, aga nüüd ilmselt vihkab, sest ta on nii laisk. Mina küll tundides pole seda märganud. Ei tea, pigem naisõpetajate värk.
Kuidagi kõhe hakkas kui kuulsin, et juba kolm vahetusõpilast naasevad koju tagasi- USAkas, Uus-Meremaa ja Saksa poiss, kes igatseb ema. Elisabeth ja Veronika teevad järgmisel nädalal lahkumispeo ka- mul on kahju tegelikult, sest nad olid nii toredad. Kõik on kuidagi õnnelikumad, et keel paremini tuleb mul. Eks ma isegi. Hea, et kinno ikka lähen varsti, polegi palju jäänud. Varsti kompsud kokku ja teele. Ma ei oska otsustada jälle, et millal minema hakata. Ei ole kunagi päris kindel, kui kaua üks või teine transport kuhugi läheb. Tädi tänaval üritas mulle mingisuguseid raamatuid maha ärida. No tore.
Liigume positiivse lainetusega..
There she goes again- Bob Marley

Linnamelu on ilus. Õhus oli värske jõuluhõng. Kummaliselt võõras tunne oli seda oma ninasõõrmetes tunda, ilma karge eestimaise külmata. Samas meeldiv ja jõulutunne tuli- ehitud kuusekeste ja jõululaadaga. Nagu peaproov päris jõulude jaoks, aga parem. Ja mu ungari keel on liikuma hakanud nagu keegi oleks jala eest ära võtnud ja ei komistagi enam. Nägin bettidest und ja sellest, kuidas tulin korraks tagasi. Kedagi ei huvitanud ja olin jalus. Huvitav kui see ka päriselt nii oleks- koomiline, õnnetu. Siiski olin hommikul ärgates ergas, lausa rõõmus. Vuristasin Gyulaga jutustada- küll raadiotest, muusikast, raamatutest ja koolist. Täitsa hea meel oli sellest, paistis et temalgi. Lõunaajal ostsin posu pabereid ja kirjutasin. Nii ilus ilm oli lihtsalt- päike ja soe, isegi jope võis seljast ära võtta.
Nägin jälle inimest selle suukorviga, mida haiglaarstid kannavad- korv ta küll pole tõesti, kuid see hirmutab. Algul oli veidi naljakas, kuid praegu on asi siiski naljast kaugel.
Koolist nii palju, et sain häälduse pärast jälle kiita- aga see on vaid hea, viib edasi, sunnib rohkemaks. Rääkisime Juditiga ka ungari keelest ja reisimisest. Ja mina ütlesin, et olen ikka nii vana- tema naeris. Aga tõesti olen, vähemalt pole hilja mõista. „väike vanainimene“ nagu emme vahel ütleb meie kohta. Üks asi on mul selge, et pean rohkem nägema- palju, palju rohkem. Ainult kuidas? Eks näis, ega ma päris puupea ka ole.
Niisiis, mu pinginaaber on Gabby. Ta mängib iga päev bowlingut ja on väga hea selles. Nädalavahetusel on enamasti turniirid. Jah ta „abiellus“ ju täna, aga kihlus on järgmisel nädalavahetusel Pariisis, kus toimub turniir. Peale bowlingu pole tal suurt millekski aega ja seepärast ka see „abielu“. Aga ta on maailmavahva- kohe tõsiselt. Õpetab mulle ungari keelt ja on nii kannatlik. Kõige naljakam on meie plaan minna Buda lossi, mis saab toimuma jõulude ajal, sest enne on aeg otsas. Vahva, et see meelde tuli.

Improvisatsiooni puudus on kuidagi. Koolis muudkui süstitakse kõiki ja viis kooli on suletud kusagil, aga tundub veidi üle puhutud.
Oma ideaalses maailmas elamine on tegelikult tore ja ründav sõdur on rumal olla.
Avastasin jälle reggae muusika ja selle trummikäigu, millega Vasemägi aeg-ajalt mind rõõmustab. Teatrisse tahaks minna. Ja ma ei suuda, pean oma kontserdist siiski rääkima, sest ma lihtsalt armastasin seda. Imelised bassikäigud olid all ja improd olid lihtsalt nii sobilikud. Kirjutasin luuletuse täitsa ise- päris vahva. Siuke isamaine tuli teine. Eile oli üldse tähtis päev- kõigil olid intervjuud igalpool, kõige tähtsamat kuuleme aga täna ja ma ei jõua ära oodata, sest see puudutab ka mind. Vastik udu on õues, aga mu klassikaaslased on nunnud. Õigus, vampiirifilmi kaeme kah sel nädalal :)
Ja terrorimuuseum - ootasin rohkem terrorit vist, aga kelder oli tõesti hirmus- kõik need kongid ja karts. Mind häiris veidi, et mul ei olnud võimalust piisavalt palju informatsiooni kätte saada huvitaval teel. Kes tahaks minna muuseumi ja lugeda valgelt paberilehelt pikka raamatust võetud teksti. Üldsegi, miks Austria she on ? See ajas mind naerma, kuid seal peab natuke rahulikumalt ringi käima ja giidiga oleks vist parem- tundus sedasorti muuseum. Arvan, et see jäi mulle üsna segaseks, ehkki mul on teadmisi kommunismi ja natsismi kohapealt, kuid nähes oma õde sain aru, et asi oleks võinud veel hullem olla. Aga samas oli põnev näha asju Ungari poolepealt. Ja kogu muuseum nägi iseenesest vinge välja. Kui rahulikumalt aega on, siis lähen korra veel kindalsti tagasi.
Üks asi jälle rohkem nähtud:)

Oho laupäevlaupäevlaupäev. Kaeme terrorimuuseumit, mida ma juba nii ammu teha olen tahtnud ja siis tantsutrall. Miski jube hea lõunasöök oli :) Olen mingisuguse naljaka ümisemise kombe majja toonud. Ja kräsupea väsitas mu eile ära, aga ta näeb ilus välja, loodan et maitseb sama. Avastasin, et kui midagi teha plaanin, siis tulevad ikka kõik asjad alati samal ajal. Ja sellepärast ongi mul miljon asja nädalavahetusel ees. Judit norskab vahvasti ja peangi asju kokku panema:)

Muudkui loed ja loed ja viimaks avastad, et inimesed räägivad teineteisest ikka nii mööda. Või loovad kujutelma millestki, mida neil pole.. ehk loodavad rääkismise abil seda saada. Iseenesest pole unistused pahad. Aga luua maailm, mis ei eksisteeri ja siis see teistele ette sööta- kõlab egoistlikult, isegi õelalt. Ja siis mõnikord hakkadki nii uskuma, aga pärast – tagasi reaalsuses tunned suurt kahetsust, pettumust. Jah, aga vahel peabki nii juhtuma, sest see kukkumine aitab järgi mõelda, tagasi vaadata.


Istun kohvikus- millegi pärast vahetuvad sooja hood külmaga ja ma ei jaga suurt vaimsustust sellest. Tegime näidendi proovi või tähendab teised tegid- tundus katastroof. Tuli meelde, kuidas jõulude ajal aula põrandal roomasime ja taskulampidega välgutasime.„... kes siin käivad, kes siin käivad.....“ Ei see ei tähenda sugugi, et katastroofi võrdusmärgi nende kahe vahele tõmban. Otse vastupidi, hoopis huvitav on, kuidas meie kordi kiiremini ja tõhusamalt tööga toime tuleme.
Inglise keele õpetaja oli täna üllatavalt normaalne- suutis vaid mõned loetavad korrad oma keelega vehkida ja toolilt püsti hüpata.
Üldiselt lugesin raamatut enamuse ajast. Plaanisin ka kirju kirjutada, aga siis ei leidnud paberit enda kotist ja sinna ta jäigi. Üllatav, et juba neljapäev on, isegi november on üllatav.
But I really don´t mind..
Ja aeg-ajalt on kergem inglise keeles mõelda- mitte, et mulle see meeldiks küll. Laupäev tundub paljulubav, vähemalt veidi- muhe :)
Ja vabal ajal plaanin ma Horvaatiasse minna.

Kraanist tuli pruuni vett. Ehmatasin ära ja jätsin tomati pesemata. Igaljuhl on nüüd gripiga jube jama ja mina ei tea ka, mis see siis kõige parem oleks. Üheltpoolt on ühed vanemad täiesti veendunud, et see teeb head ja teised vanemad nii vastu. Võta sa nüüd kinni, kus see õige asi siis on. Ja kui ma ootama jään, siis jäängi ja sain uue reegli - 20 sõna päevas. Great! (:

Vaheldus missugune- ilm on tõesti kõikvõimas. Eilne imesoe päike vahetus sooja vihma ja sombuste pilvedega. Niiskus on kõigis mu riietes, mütsis ja isegi juustes. Tore, mida paremat tahtagi. Koristaja tädi heietast vihmast minuga- ilmselt midagi selle muutlikuse kohta. Ei, tegelikult on ta muhe, väljaarvatud see, et tooli mu voodilinade peale paneb.
Ma olen praegu nii pettunud, et akordioni nii palju ei saanud harjutada, kui oleks tahtnud, loodan, et õpetajaga pettuma ei pea. Sonatiinidest on väike tüdimus küll juba. 3 kuud mängida sonatiine- liig, mis liig.
Peaksin isale kingituse leidma ja muudki ostud tahavad ostmist- see ajab nüüd naerma , teadagi minu asjalikud ostud. Üritan kräsupead ka meisterdada. Ainult, ma ei tea, kuidas seda teha või mida vajan . Eks näis, olen kokamees natuke vahepeal.
I feel the music in you...
Vasemägi tekitas mus Adiemuse vaimustuse ja nüüd ma kuulan neid lugusid koguaeg.
Kõik mu kotis lõhnab küüslaugu järele, kuna ostsime ükspäev mingisugust imehead küüslaugu kukilt, mille ema kooli kaasa pakkis.
Kui ma süsti saan- rõhutan, kui saan, siis hakkan nagunii nutma, parem ei mõtlegi sellest. Vähemalt ei võta nad verd- öäk , kondinõrkus tuleb selle peale lausa. Olen rongiga jälle getos- tähendab pole palju jäänud enam.
Splendid- sain oma tujuka sonatiini.
Ja sain kingi ja kampsuni ja hea tuju, et jõuludest rääkisime. Osssa juba 6ndal detsembril jagame kinke ja siis veel hiljem ja terve kingikuu! Naljakas veidi..

Mängisime kutsudega ja ronisin teed mööda mäkke. Värske oli - neil on lehed seal üleval kuidagi rohelisemad. Nagu soe kevad ja päike oli säravam täna.



... mõtlesin juba et sul hakkavad äkki kortsud tulema ja siis mängid seal nendega-Karl

but i would walk 500 miles
and i would walk 500 more..

Näe, sööngi juba lõunat ehkki on hommik – pole kaksteistki veel. Eile rääkis Judit mulle mu aasta kava „..well after three months you´ll get homesick, then get better, then find real friends and after that you are gonna be a real hungarian girl- great!“ sellise entusiasmiga nagu ta seda alati teeb. Mina ei osanud midagi muud teha, kui purskusin naerma. Purustasime kolmekesi pähkleid ja vaatasime filmi- tõeline tüdrukute õhtu- Gyula on Horvaatias.
Aga ufukad said laupäeval kokku-umbestäpselt kell kaks parkisime oma auto Csomàdi teepervele ja olime viimased kohalejõudnud, et juua teed ja seletada oma perest, koolist, naljakatest juhtumistest. „I hate tea!“- oli Juditi esimene lause uksest sisse astudes. Üldiselt läks kõik siiski hästi. Probleeme oli mõnelgi ja tundus, et enamus vahetusõpilasi ei ela päris nii ekstreemset elu kui mina- tähendab nad ei rända ringi võõrastel tänavatel ega satu nendesse veidernaljakatesse situatsioonidesse. Ja neil on nii palju reegleid- ühel tüdrukul keelati kingade ostmine ära ja kellelgi oli isegi kindel aeg magama minekuks- ei võida väljas käia, pidudel käia, siuke keeruline värk. Nojah, minu ainukeseks reegliks on koridori uste kinni hoidmine ja see tekkis ka nüüd sügisel, et külm maja peale rändama ei kipuks. Aga mul oli hea meel, et Astrid ööseks meie jäi. Üritasime hommikul isegi ujuma minna, aga kõik magasid sisse ja selleks ajaks, kui kohale jõudsime oli trenn juba peal. Vaatasime siis veidi jalgpalli ja sõitsime koju tagasi. Ega ma olin veidi pettunud kaa- olin oma mõtetes basseinis sulberdamas juba.
uuuu.. me tegime küpsisemoodi asju!
Reedel sain traumatsiooni, sest rong ei sõitnud ja mul puudus igasugune võimalus telefoni kasutada. Tore- oli mu esimene mõte ja naersin. Kell oli 9 õhtul, rong ei liikunud, keegi ei helistanud. Küsisin roheliste triipudega jakiga mehelt, et mis lahti on ja imelikul põhjusel pidin Ùjpesti minema. Suurepärane- see on nagu geto ju. Viimane peatus sinise metrooga- pealegi samal päeval oli mul Nyugatis probleem ühe imeliku piletikontrolliga- ta tahtis mu kuupileti ära varastada ja kõik tundus imeliselt vahva, et ma sinna nüüd minema pidin. Tema vahetus oli läbi- tegelikult hakkasin isegi rahunema, sest mõte maa alt välja tulla ja rongile joosta tundus lihtne. Aga mida maapinnale jõudes polnud, oli rongijaam. Küsisin kohalikelt , et kuhu minema peaks. Suund tundus juba selge ja kästi sõita 3 peatust – kõige rohkem neli. Neljandas maha minnes oli ümberringi pilkane pimedus- isegi kõnniteed polnud näha. Trammis suutsin loomulikult oma käe maailmavalusalt ära lüüa, kui Virgele selga kukkusin . Kohalikud jõmmid madistasid naerda ja alles siis märkasin, kui jubedad inimesed mu ümber istusid. Tekkis hirm isegi veidi, aga kõik tundus rohkem halenaljakas ja seepärast suutsin järjekordselt naerma hakata. Lõpuks sõitsin kokku 6 peatust ja jooksin imekiiresti rongile kartuses, et see ära sõidab. Istusin terve tunni seal. Mingil hetkel hakkas üks tädi valjuhääldist rääkima- ees olevas pingis istuvad noormehed küsisid, et mida ta ütles ja kui vastasin, et ei räägi ungari keelt, olid nemad veendunud, et valetan ja üritasin mingit muljet avaldada vms. Sain pahaseks.
Loomulikult suutsin ühel päeval veel valesse kooli minna ja seal tund aega veeta. Arvates, et tegemist on katoliku usku muusikakooliga küsisin ühelt noormehelt, et mis instrumenti ta mängib, hiljem ka, et kas ta on usklik ja ma olen üpris veendunud, et ta peab mind veidraks või ehk miskit veel hullemat, kuid äkki on see algus hoopis sõprusel- kes teab. Tema suutis kõhutäie naerda ja kui selgitasime välja, et vales kohas olen, siis oli mu ikka piinlik küll, kuid seda vaid hetkeks.
Üldiselt võtan veel kaalust alla ega jaga sama mure, mida kõik teised vahetusõpilased kurdavad, et kaal muudkui tuleb ja tuleb. Kas nutta või rõõmustada, ei tea. Laupäeval lähen tantsukluppi jalga keerutama ja loodetavasti saan seal hiljemalt ka miskit muud tegutseda.

Mul tekkis Ungari vaimustus jälle tagasi- vaat sulle homesickness !