Ah, et siis möödunust.
Istun parasjagu ühes hubases kohvikus ümberringi kirevad teetopsid ja tassid ehitud lillede, loomade ja mustritega. Mõnusalt rõõmustav.
Ja kuidas nädalast mõõta. Ei oskagi, aga kuulasin huvitavaid programme, avastasin salatee, võtsin oma vanemad reisilt vastu, tähistasin vabariigi aastapäeva kartulisalati meisterdamisega. Küpsetasin koogi, mis senistest veel paremini maitses. Plaanisin mõne tegevuse ja tundsin kuis kevad kontidesse murdis. Ega see tundub kaunis kohatu, et veebruarikuus teesärkiga ringi saab tormata. Mängisin akordionit, noodistasin oma uusimat leiutist, laulsin- rõõmustasin oma õpetajaid. Mõtlesin järjekordse rahvatantsu peale ja avastasime virgega hetke lemmiktänava. Loodan, et ta nõustub. Täna tuleb järjekordselt ujumisega hakkama saada, mis meenutab, kuidas esmaspäeval ungari mehi saunast välja kuumutasin ja emale 20 minutit seletasin, et üks olla kis baba.
Selgus, et mul on miljon sõna välja kirjutatud, mis õppimist vajavad ja ma sugugi ei viitsi neid õppida, aga raamatut ju tahaks lugeda, niiet mis mul üle jääb.
Ja vanaemal tuleb pühapäeval sünnipäev, mida buliga tähistame.
Kõik mu ungari keelsed seletused on säärased kaugemast nurgast lähimasse ja naljakad. Leidsin ennast omaette ungari keeles rääkimas sellest, kui kummalised on eesti ja ungari inimesed.
Mõtlen sadat kohta kuhu pisivennakest vedada ja sain kirja, et lähme vahetusõpilastega parlamenti, mille peale mõtlesin, et naljaks küll, et sinna veel jõudnud polegi. Süüdistan talve ja halli taevast.
Ja kõik inimesed oleksid eile pidanud mu ema silmi nägema. Nimelt meil käib siin säärane saade, kus viis inimest iga päev teineteise juures õhtusöögil käivad, mille hulka kuulub ka väike programm. Võõrustaja lõbustab teisi tantsu, mõne mängu, laulu või mis iganes asjaga. Eilses grupis oli aga üks kastraat, kes enda hääleulatust demonstreeris. Küll oli ikka võimas hääl! Tundus, et mu ema üllatus oli rohkem teisest vallast.
Ja jumalale tänu, et minu proovikirjand järgmises aastas pesitseb, ehkki loodan, et praegustel kirjutajatel jookseb käsi hästi.
Tundub, et kasulik oleks mõne armsa sõna veel peakesesisse torgata ja valmis mõelda mõni seletus, mida seletada.


Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Hää, et kevad algas
Hää, et keeles on muutusi
Hää on olla hoitud
Säärane asjalik, aga käejõuetu nikats, vähemalt hetkel.
Mina usun õnne, tulgu sellest mis tahes õnnetus.

Tansaania!

kevad hinges!

üsna vastlakukli meister. ehk siis olen uhke enda üle, et taigen kerkis ja ikka hoogsalt ja maitse on ka hää.

tänan et sa olid hingel hakkab hea... tänan et sa olid ootama ei pea..

Proovides uut lähenemist. Nädalavahetus mõõdus heljudes. Vahepeal veidi vana inimene, teisalt jälle laps. Poodlesime ja ostsime hunniku sööki - enamasti külmutatud valmistoitu. Vaidlesime, et mitu kilekotti võtta ja lõpuks otsustas poemüüja minuga inglise keeles rääkida, mille peale kurjaks sain. Õhtul põrutasime rongiga linna ja kinno Farkasémberit ( Wolfman ) vaatama. Jõudsime juba varakult kohale ja seepärast kasutasime võimalust päikeseprille soetada. Hirmus pikk järjekord inimesi oli pileteid ostmas, aga laupäeval on puhkepäev. Tore!
Gödöllö külastus läks veidi aia taha ja üldsegi hirmus külm oli, aga vähemalt nägin ära, mida näha tahtsin ja soojade ilmade jõudes peab kindlasti uuesti minema.
Ei ole nagu päris see, kuidagi naljakas rõõmus kõlab. Mingisugust laksakat tahaks, mis sopid soppidest päästaks. Terve hunnik rõõmsaid juhtumisi on tagumises ajusopis ja näe nad ei kavatsegi välja hüpata veel.
Nii palju asju on kuidagi nägemata, et ei teagi, kas tahta pikendust, kas loota tagasijõudmist või rahuneda ja otsast alati. Ja näe, olekski nagu vastus öeldud.
Üks säärane värviline inimene võiks selja peale koputada ja öelda "Tsau!" no küll ma naeraks, aga mõttestki piisab ja rõõmus on, et päike paistab juba kaua ja lumi voolab ühest tänavanurgast teise.
Tee isu tuli kuidagi kärmelt.

oo õnnis kooliaeg..

täiesti vastutahtmist pean oma leide jagama..

Peaks midagi ilusat tegema ja palju head ütlema ja iga muutus pole kullakarva.
Siiski on neil heasüdamega lastel seal kaugel vedanud ja ma olen õnnelik, sest väikesed asjad teevadki rõõmu.
Hästi palju mõtteid tekkis eile ja arusaamu ja arvan, et kui korralikult rääkima hakkan, olen kõik tahetu saavutanud. Ma tahan seda väga, ma tahan väga rääkida korralikult ja palju ja ma mitte ei pea saama oma tahtmist, vaid pean saavutama selle.
Hästi lörtsine ja jahe on tänavatel ja külmkapp hakkab aeglaselt tühjaks hajuma.
Ma olen miski ime emotsionaalne vist, igaljuhul see jäägu selleks.
Aga solps solps solps vastu teile vihmapiisad ja ma lähen maskiparaadile nädalavahetusel. Vahva! :)

Praegu just teen plaane, ilus..
Sain esimese muusikakooli tunnistuse/ päeviku, mis näeb täitsa põnev välja - isegi mõni hinne on sees :) Hurraaa!
Mängisin pool õhtut ja avastasin, et olen möku noodistaja, kohe päris nalja sai sellega. Abi oodatud.
Mu lõhestunud telefon teeb imetegusid ja millegipärast suriseb kummalistel aegadel, mõned tunnid tagasi väitis, et olen aastas 2005 ja kuupäev on 14, millest tekkis kartus, et olen sõbrapäeva unustanud. Siis meenus, kuidas Siim end möödunud aastal ballile vedas ja oks keset laulu taevast alla sadas ja natuke hirmus oli ja mina kartsin vaid ühte inimest ja pärast polnud ikka rahul - nagu alati.
Ja mu absoluutsed lemmikud praegu on kvart ja 7/8 taktimõõt ja kaheksandik pausid ja tremolo ja akordioni lõõts.
Kohalikku uudist - ilm on jahe, nädalavahetusel läheme Pécsi ja kuidagi paikne tunne on. Ei tea, kas hea või halb?
Ja mul on oma vanemate kõne üle jälle hea meel.
Maarja jagas oma tarkusi minu kertu moodi olemuse kohta ja oh ja ükskord ammu juba kohe on aeg kaugel.
Kafka on põnev ja ta jääb mulle pimeda bussi ja nyugati mccafega meelde, aga see on soe rõõmus mälestus. Gabbyga käisime kinos, aga jura film oli. Sedasi me siis naersime seal.
Sedasi jah, et hommikul peab rongiga kooli tormama ja täna jõudsin liiga hilja niiet jõudsin teistmoodi, aga kui sul on valida akordion või varane rong või akordion või teine rong või akordion või kolmas rong, siis mille valiksid sina ?
Millegipärast kuulan ma seda ühte laulu mustmiljon korda ja kui vahva on , kui on väike vend ja väike õde ja suur vend.
Tegelikult ma tegutsen ka, ainult et mõte kaob mõttesisse. Ja mis ma ütlesin, oma number on oma number ja olen äraütlemata uhke ühe selli üle.

just because eveything is changeing doesn´t mean it has never been this way before

Sedasi.. Nimekirjad valmivad, ettevalmistused on täies hoos ja põnev.
Nii palju õppimist, et uni väsitab kinnisilmi varakult voodisse. Mõni leid siis vanemast ajast- Széchenyi fürdö on sobivate avamistundidega, laused on liigkeerulised ja minu mind minult minuga minust liiga ununevad.
Inglise keele õpetaja seletas terve tunni börkölti retsepti sihiga mulle, mis on miskisugune lihatoit ja seljatagant võis kuulda poiste kaastunnet " szegény.." Hoidsin rõõmsalt naeru tagasi ja kuulasin hoolikalt. Lõpuks jõudsime ka ploomimagustoidu ja emm, ma ei teagi kuidas meie nüüd ütlemegi murendatud kuiva saia - saiapuru juurde, mis pärast guljassi imehästi pidi mekkima.
Õues on jahe ja rong viibis rohkem kui tunni, millele järgnes üksteise otsa topitud inimvagun, mis aeglaselt viimaks pärale lohises. Õue õhk oli värskendav.
Tee on hea ja homme läheb Gabby toetamiseks, lasin tänased tegevused veidi üle, aga üldiselt õnnestun hästi. Rõõmus krõbe on.

Hamupipöke
Gyula tuli Leedust! Nii nunnult ootavad pühapäeva :)

"iga rida uus sõna, kuidas see niimoodi meelde jääb siis .."
oma vend naerutab kauguste tagant :D