Imelik on öösel hästi magada, mitte et oleks põhjust või veel vähem õigustki, aga kui varahommikul lüpsiku mürin kostma hakkas, tõmbasin teki tugevamalt peale. Tundsin omamoodi mõnugi sellest, et ei pea tormama hakkama ja kuulasin seda varahommikust põrinat.
Teisalt enam nagu ei oskagi kuidagi olla. Väljas on soe, hoiab meele erksa, aga samas on koorem õlul.
Nem tudok veled lenni, nem tudok ùgy èlni.
Muretust tahaks kõige enam ..

Mõtted homse tähe all.

Kauge tervitus

Kes on läinud, see on läinud, ütlesid mu lapsepõlves vanad inimesed.
Kuid see pole hoopiski nõnda.
Nägin, kuidas naised ärkasid teele koidikul, triigitud laiades seelikuis, kõrgkontsaliste, sametmustade kingadega ja mõni meeski astus üle me läve, olime kõik ärkvel.
Lahkuja pöördus veel kord meid vaatama
viipas kergelt ja kompsuke seljas läks päikese poole
mis taganttuule puukroonides istet oli võtnud.

Kes on läinud, see on läinud, ütles mu ema, ärge kunagi leinake taga rändavaid hingi
Kes on läinud, see on läinud, sõnasin minagi, kuid samal ajal sügavas sisimas tundsin, kes kord meil on olnud, see ei saa enam kunagi täielikult meist lahkuda.
Ma mäletan teda, ta laulis veel enne istudes vanal õlest toolil ja tool jäi siia.
Ma mäletan teda, kui ta räästa all tukkus
oma köhinaga üles ajas magava koera, sülitas maha
siis tuli kusagilt välja murelased
ja räästas jäi siia, magav koer ja meie söölad sipelgad jäid ka siia.
Lahkuv noorik vaatas naerdes isa
ja mu isa jäi siia.
Lahkuv noormees vaatas naerdes mu ema
ja mu ema jäi siia

Kes on läinud, see on läinud, ütlesid mu lapsepõlves vanad inimesed.
Ja see pole sugugi tõsi.
Paljud on minu juurest juba läinud, kuid keegi pole suutnud mind jäädavalt hüljata.
Nõnda ma seisan siin nagu see, kellel kedagi pole
ja mul on üks korv mille sees on nad kõik.

Lajos Kassàk

mulle ei meeldi mingid asjad niivõrd, et ajab lausa südame pahaks kui neile mõtlen..
kummalisi asju küsitakse minul ja kuidas sa siis vastama peaksid..

strawberry swing- coldplay

Kell on palju, aga aega pole ju kunagi ja kui teda justnagu oleks, siis tuleb ta mõnusalt vedeledes maha visata.
Aga, mida ma siis teinud olen. Kõigepealt loomulikult Saaremaa, Tabivere, Rakvere, Alatskivi ja järjekordselt Rakvere.
Liiviga on nüüd siuke lugu, et ma sain preemia, aga ma ei tea, mis preemia, sest tolle tädi aku sai just asjaliku jutu keskel tühjaks ja pärast suutis seda minu aku teha ja nii ma siis elan teadmatuses. Pole hullu ükskord saab mu telefon laetud.
Rakverre jõudsime täpselt selleks ajaks kui kõik läbi sai, aga käisime Ukuga söömas ja kell oli hirmus palju kui viimaks koju jõudsime.. Seepärast pidin ära jätma ka reisi Tallinna, et Virksi sünnipäevale minna :/
Käisime õhtul veel Omedust läbi-Uku vanavanemad olid just sauna kütnud ja nii saime meiega saunatada. Ülihea oli see pärast pikka autosõitu. Olime varahommikul ju veel Tallinnast rongiga tulnud. Sõime, ajasime juttu ja rändasimegi otsapidi minu juurde, siis sõime jälle. Lõpuks oli selline tunne, et paisume mõlemad lõhki.
Täna sai jalutamas käidud kopratammi juures ja metsa ääres. Tuul oli soe isegi siis kui ta sõrmedevahelt läbi jooksis. Soe päike ja korraks ununeski kõik ära- et maailmakiired ajad on. Ohhooo, ohhoo.. aga siis teeb dagö rõõmu ja köik on korras nagu norras, hops!
tule suvi, tule koju õeke ja hirmus mõelda, et mu vennaraas ära läheb, kui tead mis see tähendab.
ja mul on järjekordne suurepärane tulevikuplaan :D

Midagi riskantset sai ette võetud ja see sai ka oma tasu..
Kool on omadega otsakorral, jäänud vaid vaheaeg ja sellele lisaks veel vähem kui kuu koolipingi rõõme.
Uskumatu.
Järgmisel aastal läheb nii kummaliseks, sest ma ei kujuta absoluutselt ette, mis minust saab. Imelik tunne.
Kõige huvitavam on muidugi see, et vaheaeg on segane , nagu polekski aeg puhkuseks.
Klass omaette.
Egoism- imelikult kõlas see sõna, inimestele, kes teist ei tunne, meeldib kõige kohatumaid kommentaare loopida. Neil on ju alati õigus.
Samas tuleb kohatuid kommentaare üldsegi kõikjalt. Ilmselt vahel on vaja lihtsalt nii öelda või siis mõnikord tulevad sõnad enne ja siis mõte järgi.
ühesõnaga ma olen närvis, väga närvis.. eh.

Ütle mulle kuus tõtt ja kuus valet..
Saaremaani on jäänud vaid loetud päevad, õigem oleks öelda vist isegi loetud tunnid.
Reedel teeme etendust!
Nehèz, fàraszto..

oh, et oleks aega veidi puhata..
et oleks jõudu.
imed juhtuvad nendega, kes nendesse usuvad.
jee, kui ümber istanbuli sõidame mingi ägeda mootorrattaga :D
sügavalt hirmus, kui mitte täiesti uskumatult hea.
weary kind, indeed.
pöidlad pihku, et närv alt ei hüppa ja lumi kaoks.
aga mis must saab, kes must saab ?

our purpose is to figure out our purpose..

homme ootab mind ees elumuutev hetk.
columbia ujee :D
kui usud millessegi, kuidas hoida seda usku ka teistes, et kõik ilus ja hea ei imetaks välja millestki, mis kunagi midagi nii imelist õhkas.
proovikirjandid jõuavad homme, niiet teise korruse klatšitoal on rääkimist veel pikaks ajaks.
kuna pablo suutis mulle saata mingisuguse väga huvitava nantese remixi, kuulan seda nüüd koguaeg niiet hirmus.
unes on ka poliitika ja imelikud inimesed imelikes olukordades.
ja siis midagi huvitavat ( järjekordne elumuutev asi ), mis minuga juhtus, kui ma olin juba üsna veendunud, et mu klassijuhataja, kes enam mu klassijuhataja pole, mind juba ammu hüljanud on , üllatas ta mind täna armsalt.
vahel on nii kahju, et inimesed, kellega sai nii pikalt koos võideldud, võitlevad juba ammugi oma teisi võitlusi, mina küll ka, aga just meie ühine võitlus jäi üürikeseks. aga teistmoodi ma ei oskaks seda jälle ette kujutada praegu.
otsisin välja ühe huvitava pörkölti retsepti, mida ukuga reedel valmistama hakkame. jumal tänatud, et mul veel hunnik paprika pulbrit kodus olemas on, ilma selleta pole ükski ungari toit päris ungari.
tahaks väga saaremaale , ehkki kardan seda väga.
tahaks väga suvesooja
tahaks väga vennaga reisile
tahaks väga katsetele
tahaks väga balatoni ja viinamarja istandusi
tahaks väga oma õde ja venda ja ema ja isa näha
tahaks väga oma suures ebamugavas voodis magada
tahaks, et mul oleks rohkem aega, et iga hetke nautida

Kummaline, et mul praegu meenus meeldetuletus, mille oma telefoni kirjutasin.. menjel a külföldre
Niii... istun rahulikult, mõtlen, et mis saanud on lõpuks. Pole ju midagi.
Millegi eelistamine teisele tundub kasutu, sest lõpuks on kõik need loobumised selgunud paremaks, kui jäetud.
Vahepeal tundub, et elu ise on võidurelvastumine. Kes viskab tugevama või priskema pilke.
Ja paratamatult tundub, et enam polegi ju millestki rääkida, sest mis mõte on rääkida elust, kui see tiirleb kooli ja pingete ümber. Ehkki üht paneb kool mind siiski imestama, et kuidas me tegelikult, mitte alati teadlikult, muutumegi nendeks küünilisteks täiskasvanuteks.
Avastasin alles hiljuti, et ma ei ole vist kunagi "Pipi Pikksukka" täielikult läbi lugenud, pisikesena tundus vist, et filmist oli piisavalt ja "Karupoeg Puhhi" lugesin alles möödunud aastal Ungaris ungari keeles. Hol van a gyerek?
Ja kui me esseesid kirjutasime, kirjutasin minu Eestist ja jälle tekkis see kahe dimensiooni vaheline tunne, et kus sa oled kahe pere laps. No ja inimeste noogutused.
Mu valikud on kindlad, aga see, et ma aastaga nooreks sain. Milline kergendus mõnest kortsukirmest lahti saada!
Mõnikord, kui mõnd asja vaadata, siis mul tekib tunne, et ei tea, kas mina tahaksingi, sest lõpuks, kui sa lõpetad vaatamise ja proovid, hakkad samamoodi käituma ja tuleb järgmine, kes vaatab ja jälle mõtleb, et hirmus.
Viimasel ajal on tunne, et põrutaks Aafrikasse. Miks? Lihtsalt, et midagi jälle oleks, midagi, mis oleks lihtne ja püsiv.
Aga ma mõtlen, et saaks juba läbi.
Ja päriselus tuleks tekst pähe õppida.
Igasugu imelikke pilte hüppab silme ette, ma juba tahan oma Ungarit.
Ja mul läheb lihtsalt süda pahaks mõttest, et eelmisel aastal samal ajal käisin ma teesärgiväel väljas päikese käes peesitamas.
Aga samas on mul ju ka vedanud, et noh, vedanud jah :)
Ja ma ei hakkagi mõtlema kummalistele kommentaaridele, mis mitte inimese seest ei saa ometi tulla.