Ma igatsen laupäevahommikusi kokkamisi, Juditi tantsu keset kööki, Gyula mürgitamiskostüümi, meie konnakulleseid basseinis ja Luca kriiskamist.
Kui hirmus, et see kõik on nii kaugel ja samas lähedal- sügaval südames.
Ei jõua järgmist kolmapäeva ära oodata. Samas see kõik saab hoopis teine olema.
Aga hea mõelda, et näen Gabbit ja Ricsit ja Gàbori ja oma vennaraasu. Ja kui kohale jõuan olen kindlastijärjekordselt veendunud, et peangi jääma. Aga äkki peakski või miks ei jäänud ma ikkagi lõpuks?
Täna rääkisime Gabbiga ja issver kuidas mu keel on väändunud. Kõik mu š-d ja ny-d ja è-d. Nii puine on kuidagi, ma ei julge kohalejõudes suudki nõnda lahti teha. Aga hea on mõelda ,et ma lähen koju ja kõik juba ootavad mind ja mina neid. Saabki pea selgeks.
Selles maailmas siin oli aga "Tähetund", mis jäi viimaseks seliseks.
Aga tore oli ja parajalt sai rahmeldatud. Laupäeval koju jõudes magasin muhedalt ja pühapäeval käisime Omedus, sõime pirukat ja puljongit. Nii vahva oli! Siuke tore vanaema :)