päris õnnelik on olla ja on ka põhjust!

Sõitsime Ukuga Jõhvi. Hirmus vara pidi välja sõitma, aga mõnus, kuidas päike koos meiega tõusis ja lõpuks kohale jõudes juba taevas säras. Kuna teised tüübid polnud veel kohale jõudnud, otsustasime veidi ringi vaadata ja linnaga tutvuda. Lõpuks läks aga aeg nii käest, et jäime ka ise veidi hiljaks ja pealekauba tegime mitu tiiru linnale peale. Kontserdimajja jõudes panime kõik tarviliku üles ja vaatasime, mis teistel messile tulnutel ka pakkuda oli. Uku leidis endale ühe hea raamatu ja ehkki mul oli terve aja meeles muretseda endale ühiskonnaõpetuse eksami kogumik, suutsin lõpuks siiski unustada. Hea oli Martinit ja Ailet näha! Kutsusime Martiniga majas olevaid inimesi YFU ümbermaailmamängu mängima ja üldse kuidagi rahulik oli. Ehkki ühel hetkel tuli meiega rääkima üks huvitav mees, kes üritas väita, et mujal maailmas on kõik halvasti ja kui õnnelik ta alati on, kui reisilt tagasi jõudes Eestisse jõuab. Äkki tõesti.

Pärast sõime kukeseene püree suppi, mis tühja kõhuga päris maitsev tundus ja kolasime veel veidi linna peal. Kiikasime sisse kirikusse, kus üks vahva vene aktsendiga tädike meid kohe kogudusse kutsus ja pettus, kui ütlesime, et kohalikud pole, kuid veidi aja pärast end kogudes kutsus juba esmaspäevaks tagasi, kui tähistatakse kirikuõpetaja 35. aastat kirikus. Ja muidugi saime targemaks, et Eesti ainukesed kahe oreliga kirikud asuvadki Jõhvis ja Pärnus. Vahva!

Tagasitulles sõitsime Iisakule sisse ja ronisime vaatetorni otsa ja siis see hakkas kõikuma. Mismõttes!? Imeilus vaade oli muidugi ja päike parasjagu ka loojus, niiet kõik need metsad lähedal ja kaugel sirendasid..

Sõitsime ka Uku vanavanemate juurest läbi ja meil kästi juba ammugi täisolev kõht veel rohkem pungil täis süüa.

Hea päev sai ja ma leidsin endale mustmilljon tarka asja, mida ammu taga igatsenud olen.