Teatrielamused. Teater minu silmis on palju muutunud läbi aastate. Eilne oli midagi täiesti uut, mingisugune tahk, mida ilmselt Eestis poleks kunagi nii robustselt näinud. Labane, väga labane ja oli vaid üks poolik hetk, mis kuidagi mind rõõmustas ja, kui sellel hetkel terve tükk läbi oleks saanud, siis oleksin vist öelnud, et ei egas polnud vigagi. Ometigi kestis kõik kokku kolm tundi, pärast sattusime imepäraselt Kelletisse ja olime lihtsalt kuidagi rõõmsameelsed lapsed :)
Väiksemana olin ikka päris mitmeid aastaid vana aasta õhtul Viljandis. See oli selline kummaline alateadvuse kokkulepe, et pärast jõule minnakse linnavanama juurde ja Centrumi kuuse ümber ilutulestikku vaatama. Muidugi on sellest ainult häid mälestusi ja võib-olla ka see huvitav tunne, et pisikese põnnina nii hilja öösel keset linna tädi käekõrval jalutada sai. Niiet mul olid siis alati kahtemoodi aastavahetused, üks kodus, teine linnas.
Praegu tuleb siuke kolmandat sorti kummaline. Lubasin ühe suure uue aasta lubaduse teha, lubasin endale ja kunagi ka Maarjale.
Hea uus aasta saab olema, luban. Parem kui eelmine või vähemalt hulka tublim.
Muideks emm , mu vahetusvanemad saatsid selle sõnumi täiesti iseseisvalt :)

"Ta on alles nagu katkilöödud kruus kildudena ega suuda end veel koguda ... "

Ekke Moor

Tänased tegemised langevad asjalikkuse tähe all. Krapsakas tütarlaps (mina) sõi hommikuks ühe virsli ja kolmveerand paprikat. Teekond oli pikk ja sellistel puhkudel ei jää tõesti üle muud, kui rõõmustada kiirteede olemuse üle. Käisime Györis- üks Ungari suurimaid linnu, ehkki imestasin järjekordselt et Budapestiga ei anna ka teda võrrelda. Meie tegelik sihtpunkt oli siiski Pannonhalma, kuhu kunagi ammu-ammu saabusid Prahast Benediktuse mungad ja rajasid kloostri hiigelsuure mäe otsa. Muideks Pannonhalma kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse, ühesõnaga väga tähtis ja vaatamistväärt paik. Teise maailmasõja ajal oli Pannonhalma Punase Risti kaitse all ja tänu sellele pääses ta pommitamistest ja võtab oma täies hiilguses vastu külalisi ka praegu.
Kogu hoonetekomplekt koosneb kirikust, kloostrist, koolist ja raamatukogust. Kloostris elab ka praegu 50 munka ja sealne kool on parim kogu Ungaris. Õpilased jäävad "ühikasse" ega tohi lahkuda kooliterritooriumilt. Kujutan ette, et eks ta range pea olema, kuid kooli lõpetanutel on vaba pääse ükskõik millisesse ülikooli.
Mis minu jaoks veel huvi pakkus oli asjaolu, et kirik oli kolmetasandiline- kõige kõrgemal altar, kus preester missat peab, siis paik laulmiseks ja munkade palvetamiseks, kusjuures nad teevad ka seda praegu igal hommikul ja õhtul ja kõige madalam osa pinkidele ja usklikele. Kontrastid tasandite vahel olid kordi suuremad võrreldes meie kirikutega.
Ka 1578ndal aastal tehti omamoodi graffitit, kus keegi kiriku külastaja kirjutas ukselävele "Mina olin siin... "
Kõige rohkem vaimustusin raamatukogust, mis oli lihtsalt hingemattev ja kohutavalt suur- suurim oma raamatute kogu poolest terves Ungaris. Kujutasin juba ette, kui huvitav oleks tunde nende raamatute seltsis veeta.
Tegime Juditiga kahepeale posu pilte ka :)

unekott..


kirik seest..

raamatukogu rõõmud ..


Ja lõpuks jõudsimegi Györi, peamiselt küll sellepärast, et me tühjad kõhud meid sinna viisid. Toit oli jubehea, jalutasime keskväljakul ja sõitsimegi koju, sest kuidas sa teed ungarlastele selgeks, et pluss kraadidega keset talve on ju täitsa korras värk.

Nüüd, kus neid "Tähelaeva" saateid sai vaadatud, olen ülelaaditud igasugustest ideedest ja plaanidest ja lootustest . Unistamine on vajalik tegevus ja kas üldse on võimalik üle või liiga palju unistada ?
Käisime kinos- mingisugune progress on siiski toimunud. Film oli üllatuseks ungari keeles. Ei oleks oodanud seda, aga nii kohutavalt huvitav oli. Ehkki mu mõistus ei võtta ikka veel, et mispärast see tarvilik on. Või tõesti on asi nii lihtne, et kõik peitub laiskuses, Szilvia kunagi väitis ka nii. Eks tema tea paremini.
Pangas oli veidi nagu narrimine.. Siin on su kaart, näed jah, aga me ei anna seda sulle. Lihtsalt ilma mingisuguse põhjuseta ei anna, punkt.
Testime mu kannatlikust kaks nädalat, kahjuks ei ole kunagi selles osav poiss olnud.
Siuke kummaline tunne on, et kevad algas. Ja ma unustasin ikka vana-aasta õhtuks plaanid teha.
Rahulolev.. jäin kaamel kaisus magama-naljamees.

teise tulemise rõõmud!

ohhoo, mis tore üllatus, et pangaautomaadid ikka kaarte ka söövad- vähemalt oli ilus tänav!

Õnn, see tabamatu õnn... Unistada ja mitte julgeda elada. "Ja siiski näis säilivat lootus, et me varsti, juba lähimal ajal, saame teada, miks me elasime. Ja et sellel on olnud mingi mõte."

Jõulud on teistsugused, täitsa isemoodi. Jõuluhommikul päistis päike aknast sisse ja pugesin sügavamale teki alla. Vanaema tegi kohvi, jõin üsna kärmelt ja koperdasin maja peal ringi. Judit oli kõigi juures- küll kõditas mind, küll tiris Gergölt tekki pealt, küll raputas Lucat. Otustasin enda tuppa tagasi pageda, ometigi ei saanud ka siin kuigi kauaks rahu. Judit ja Luca olid ukse taga ja palusid mul voodisse pikali heita- kummaline palve mõtlesin mina. Aga niipea, kui pea padjale sain, hüppasid nad kahekesi mu voodisse ja alustasid suuremat sorti kõditamisega.
Pidime Lucaga koertega jalutama minema. Nii kui värav lahti sai, tõmbas Panna end kohe rõõmsa jooksuga minema ja meil ei jäänud üle muud, kui kõhutäis naerda. Kõrvaltvaatajad oleksid ilmselt taibanud, et koerad jalutasid tegelikult meiega mitte vastupidi, aga värkse õhk teeb rinnale head. Jõulukuuse ehitisime kahekesi ja panin valge ingli ka kuusele. Ilmselt jätangi siia ta, et kunagi hiljem meenutada üht valgepäist heledanahkset neidu.
Sättisime end kenasti riidesse ja kingad, mis minu jaoks veidi võõras. Laulsime kuuse ümber ja kõigil oli raske naeru kätte mitte lämbuda- viisitu laul.
Sõime kalaleent(suppi), pärast kala ja eelmisel päeval meisterdatud karulisalateid. Supp maitses täitsa halvasti, kuid see ei paistnud kellelegi meeldivat- tähendab mulle, Lucale ja Gergöle. Jagasime kingitusi ja kuulasime jõulumuusikat. Ajasime juttu ja õues oli 18 kraadi. Kaks päeva varem - 14. Kuidas on võimalik nii muutlik olla ?
Viimased kaks päeva oleme perega vanaemade juures lõunasöökidel käinud. Proovisin elus esimest korda mandariini vahtu. Huvitav ja hirmus magus oli.
Jube väsitavad on jõulud olnud- kummaline, varem pole sedasi arvanud.

tips, tips, tips- suured suvevihma piisad ja õues müristab sest vanapagan sööb silku. nämm.

Kui ma enda filosoofia õpiku avasin, olin entusiastlik. Kummaline, kas pole. Teinekord, kui mõnd raamatut pikka aega riiulilt jälgin, mõtlen seal peituvatele teadmistele, mõtetele.. See võib kesta terve igaviku või vähemalt tunduda sedasi, kuid lõpuks neid rabedaid lehti sirvitsedes, võib-olla peatudes mõnel ka pikemalt, näen, et ei, veel pole päris õige. Seesama juhtus minuga ka 8 aastaselt, kui "Anna Karenina" raamaturiiulilt haarasin. Selles hetkes pidi midagi olulist olema, sest mäletan selgelt südame tuksumist, tumbale ronimist ja emme ütlust, et liiga vara on veel. Ilmselgelt ma ei kuulanud. Möödunud aastal lõpetasin mõlemad osad, vist üsna väheste seas enda klassis, kuid tean, et emmel oli õigus.
Igatsen eestikeelseid raamatuid ja Gailitit- teda vist enim.
Arukus, eelkõige arukus. Kui lõpetasin "Junky" lugemise ei olnudki ma teab, mis häiritud kõigist üksikasjalikest kirjeldustest, kuidas või mis on narkomaani jaoks parim viis manustada mõnuaineid. Pigem mõistsin aina rohkem asja tõsidust, et andes kuradile sõrme, võetakse tõepoolest terve käsi ja tagasitee puudub. See on hullem kui kinnisidee või kõik ahvatlused kokku. Hirmus.
Lõpuks parandasime ka mu akent või tähendab Gyula tuli siia, ronis pingile, madistas aknaraamidega ja väitis, et midagi pole nagu viga olnudki. Muidugi kui välja jätta asjaolu, et magan kahe tekiga ja kuulen hiljaõhtuti tuule vingumist. Ehkki see hääl meenutab jubedalt koduhoovi ja värava kriuksumist ja hiigelsuuri puid, mis koduümbrust ääristavad. Süda on soe.
Mamuska tuli täna meile, hakkas kohe köögis asjatama ja mul meenusid need ameerika komöödiad, kus emadele ikka ja alati tundub, et lapsed enda eluga kuidagi hakkama ei saa. Tegime kahtesorti kartulisalatit. Esimene on äädikaleemes ulpivad kartulid sibulatega ja teine majoneesis kartul ja tomat- huvitav ja lihtne. Lõpetasime jõulukingituste pakkimise ja Gyula koos Gergöga tõid jõulukuuse- homme ehime vahvasti ära ilmselt. Ilm tegi vingerpussi, oh sa vahva ilmataat :)
Kõik on valmis, et väike Jeesus ikka kenasti tulla võiks homnepäev.
Miskipärast on kõht koguaeg tühi viimasel ajal. Äkki tahab lihtsalt talveks sooja saamiseks mingisugust rasvakihti peale koguda. No see oleks küll jubeimelik viis, naljatilk.
kui rõõmustav võib üks muusika olla
kui võimatult hästi võivad ühed küünlad lõhnata
kui külmaks läheb üks tuba ilma ahjuta..

"Kust mujalt küll ammutaksin oma loominguks inspiratsiooni, ideid ja elamusi? Ega siit leia midagi, nendel külmadel kividel, korrastatud parkides sagivailt inimesilt? Põhjamaalane peab üha järjest tundma oma maa hingamist, peab nägema sealset kevadist kirglikku õitsmist, haistma vinguvaid tuuli, kui nad tulevad traavides üle mere. Siin elades on meil vaid üks kasu: hakkame järjest rohkem mõistma ja hindama oma maad"

A.Gailit

kuidas ma edutult oma päeva sisustada üritasin..
üsna sobilik pealkiri tänasele
kõigepealt süütasin küünlad- kokku kolm. Ühel neist pesitseb armas juusteta päkapikk ja ta teeb mu tuju heaks.
Algne plaan oli lugeda palju, minna Ikeasse ja õppida. Tegelikkuses olen voodis vedelenud, üritanud kolme raamatuga algust teha, külmetanud selle rumala akna pärast
Homme hakkan asjalikuks, läen õue ja meisterdan teistega hó emberi, just!
Me sööme kalasuppi jõulude ajal- ee...huvitav :)
Ja kui ma enam loogiliselt sõnu ritta ei sea, masendun. Tahan seda head luuleraamatut, jõuluvana.
Hakkan vist vanaks jääma ja siis mul tuli geniaalne plaan ja issake kui positiivsust täis ma koguaeg olen. Võiks väikeste kapslite sisse panna ja laostada.
Gyula peitis Juditi jõulukingi minu tuppa- loogiline .

ei jõua ära oodata, millal mu uut toitumissüsteemi näete..

Enne jõule.. Viimasel ajal on palju küsitud, kas lähen jõuluks koju. Vist liiga palju, sest kui mõni sarnane kommentaar veel kelle suust paiskuks, muutuksin ilmselt kurvaks või siis kurjaks.. Samas eks ta kummaline tundu kah teistele, jõulud on ikka aeg kodus pere keskis olemiseks.
Eile tegin kõik suuremad koristamistuurid ära. Kuna terve pere kokku tuleb, siis on magamisruumidega väikesed muudatused- ei mäleta enam täpselt millised.
Meeled vajavad uusi muusikaavastusi. Vahel olen isegi enda jaoks liig rutakas. Kuid olen täitsa rahul , et kõik paigas on.
Mu tuba on jahe ja otsustasin, et nüüdsest magan kahe tekiga. Millegipärast tuleb akna vahelt koguaeg külma õhku. Pidingi seda mainima, aga ununeb, kui võimalus on. Mis tähendab loomulikult, et mäletan probleemi vähem kui võiks.
See kõlab halvasti, kui loen. Vigadega- koguaeg vigadega või häälikud jäävad vahele või.. tead, see ei ole ilus.
Eilne sünnipäevapidu oli tore.. Mõtlen , et jah tõesti , ei midagi erilist. Samas ma tunnen end vist alati hästi, sest ikka on inimesi, kelle juurde minna ja rääkida või kes ise tulevad ja räägivad ja mul on maailmavahvaim vend pealekauba. Tegelikult kaks, teine on aga kodus ja omastab mu asju :) Huvitav, kas see lill tuli mu pükste pealt maha ?
Ma olen ikka väga rahul oma Ungari eluga, läeks mu ungari keel ka veel paremaks, oleksin rukkilill kesk viljapõldu .

Ma ei maga palju, aga need kollased kardinad läbi päikese meenutavad küülavalgust, vahvaid oranze seinu ja kuuma ahju prõksumist.
Küünlad, oskamatus, parim lauakatja, saladus :)

Karge põhjamaisus. Viimasel ajal olen palju uudistanud. Vägevaid leide on- Mehhiko jõulumuusika.. Jõuluvaheag hakkas täitsa peale- käisime mootori poes ja postitasin kirjakesi. Maitsesin nagu liimipulk pärast- päh. Eile jõime Virge ja Bencega lumes jalutades sooja glögi. Ja ta määris oma valged kindad just siis ära, kui ütlesin, et ole ettevaatlik! Istenem :) Ma tahaks üks suur lauluingel olla ja hõljuda. Koolinädal oli väga vahva. Kõik klassid jagavad kõigile õpetajatele kommikarpe ja omavahel sokolaade. Miks meil küll selliseid kombeid pole, mh. Eile õpetasin oma inglise keele rühmale eesti laule ja rääkisin lõputult pikalt jõulutraditsioonidest. Ei tundunud üldse kuidagi, et nii palju rääkinud oleksin, aga aega jäi ikka väheks. Ma räägin vist liiga kiiresti, aga informatsioon on ometigi hiiglaslik. Tõepoolest on. Vaheaja tunnet pole üldse, aga jõulutunne küll. Vaheaeg saab kindlasti vinge olema :) Tean juba nii palju asju, mida kellegagi koos plaanis on teha. Ja kui Astrid, Pablo minu juurde mõneks päevaks tulevad, lähme kindlasti uisutama! Nii väga tahan uisuväljal tiirelda. Mõltesin filosoofiat õppida ka muidugi. Oojaa nagu see mul kindlasti õnnestub but hope is the last thing... Ja täna hakkas sadama- sadas nõnda, et kõik mu kiharad olid paksu valget lund täis ja rongijaamas oli Veresegyhàz ainuke paik, kuhu ei sõideta. Küll mul ikka vedas, et Gyula Gergöga Ikeas oli. Mis must saanud oleks? Vaene lapsuke :D Judit oli külalistele imehead kanavormi ja kooki küpsetand- niiet pugisime kolmekesi vahvalt. Tore, et lund paksult on ja külalised siia ei pääse. Ja hea mehhiko muusikat, mida Juditi plaadikogust leidsime..

lumi tuli maha ja valgeks läks maa! ühistranport tsuksib ja õues on vahva külm :) põhjamaine!
mahalia jackson - christmas carols :)
head pehmet patja ja jõulukuuske tahaks..
ilus pehme lumi.

Beirut

Hirmus jahe on õues. Tõmbasin palju head muusikat, mis rõõmustab. Päike on ka õues ja jõulude ajal saab nii palju rahvast kodus olema. Vanaemad ja võib öelda, et nüüd on mul juba kolm venda!
Tahan oma olematu kitarri peal sõrmedega mõne duuri libistada. Peakski laulma hakkama.. Isver, millal see küll viimati juhtus, kas oskangi. Vast ikka..
Kui naljakas, et laupäeval kool on. Kui vahva, et bassein terveks saab. Väike Jeesus tuleb toob jõulukingid ja siis laulame. Jõulupidu on neljapäeval- väike tagasihoidlik sündmus saab olema. Ei midagi ilusti riietumise kohta või kontserdi.
Tuli meelde, et nii ilusalt mängis see kitarripoiss seal jõulupeol ikka.
Alllallaalaaa life is wonderful..
Vana aasta õhtu plaanid tuleb ka ära otsustada. Vahel on halb, kui valikuid hästi palju on. Enamasti ikka on, sest kui just võiks sedapidi olla, et neid oleks , siis pole kunagi. Lume sisse tahaks hüpata, jahhoi! Möödunud aastal said nii ilusad lumeinglid kooli sisehoovile tehtud, kes mäletab ?
Naljakaim kõige juures on see, et täna on 15 detsember, mis jätab mulle umbes täpselt vähem kui kuu, et ungari keel puhtalt suhu saada. Tundes ennast, tean et saan hakkama. Laiskus, laiskus, lase mind lahti!
Ja siis tahaks endale hästi palju trummipulke miskipärast ja isiklikku kitarrimängijat, milleks saaksin vaid ise olla. Teised ei tunneta mind niimoodi, aga see saab nii palju aega jälle võtma, et harjutada midagi uut sisse. Samas kui ma kunagi suureks saan, siis teen bändi! Vot, olgu olla! Ja laulan end hingetuks. Hahahaaaa.
Ja ma tean, et on palju inimesi, kes ootaks, kuidas räägiksin oma päevast üksipulgi, aga ma ei oska. Päriselus võin surnuks rääkida oma päevategemistest ja teen seda siiingi- ungaris, aga niimoodi kirjutada ei saa kuidagi.
Aga mul on üks vahva sõber, üks jube vahva sõber. Ja ta joob hommikukohvi minuga ja kirjutab unejutte.
Liiga palju vaba aega on mulle vist kätte antud.
Jõulud on käes, isegi kirikuõpetaja lausus sedasi. Paluks rõdule ikka sel aastal ka kuuske!
Mõte tulevast eksamist teeb rõõmu- tegevus.
Juurdlen ja ei mõista, kas tõesti.. olen siis nõnda lapsemeelne?

Ja Pablo ja Astrid ja maailmanaljakas reede laupäev.
Reede hommikul jätsime siis Zoraga mõneks tunniks hüvasti- mina metroosse, tema autosse. Ùjpest on ikka imelik kant. Tõsi, mis tõsi ja metroo on kõige äratavam asi varastel hommikutundidel. Jumal tänatud, et autoga kooli käin. Kool möödus igatepidi koolipäevana- sellise keskpärasena, ilma erilise mälestuseta. Pärast lubasin Nyugatisse Karenile vastu minna. Väljas on külmaks läinud ja rongijaam läheb külmaga aina inetumaks. Käisime siis jõululaadalt läbi ja jäime konsultatsiooni hiljaks, aga sellest polnud mitte midagi hullu. Mina sinna konsultatsiooni küll enam kunagi minna ei taha..Mu feladatok on postkastide maailma eksinud, niiet pidin kõike peast tegema.. Hea harjutus ja ma olin niii tubli :) Ennast kiitmast ma ei väsi! Hahahaa. Ja mõtlesin järjekordselt, kuskohast need sakslaste häälepaelad tulevad.
Lõpuks saabus ka Hanna, mille üle mul kohutavalt hea meel oli ja rääkisime maailmaasjust ja Horvaatia reisist :) Nüüd on mul juba hulgim seltsilisi, jeii!
Jõulupidu oli nunnu ja mu pere oli vahva ja kõik tundsid end hästi :) Isegi Lucale meeldis ja Juditil oli hea meel ,et suutsin sedasi teda kõigile tutvustada. Ja siis vaimustusime kahekesi kitarri mängijast ja vau ! milline hääl ja milline falsett! Pärast pugisime piparkooke ja mõtlesime edasist õhtu plaani. Gergö, mina, Astrid ja Pablo otsustasime pubi kasuks nimega Trapèz. Muhe kvaliteetaeg. Poisid lõbustasid end minu kiusamisega, kuid sellepeale sai vaid naerda. Üks tunneb rõõmu, et on mu vanem vend ja teine, et saab mu vanema venna koristajast korterikaaslaseks minna. Naljakas oli ja väga. Rongisõit oli kuidagi pikk koju ja jalutuskäik külm. Aga Astrid nägi maailmanunnu välja selles Pablo hiiglase jopes. Öösel sõime veel hommikusööki ja vajusime magama.
Laupäeva hommik oli väga varajane! Kümme minutit enne 11. hakkasime Astridiga lõunat valmistama. Retsept oli ungari keeles ja otseloomulikult olin unustanud, et mida tegema peab. Kasutasime google translate veidi, aga need seletused olid liig kummalised. Tegime brokkoli püreesuppi 20. minuti asemel hoopis terve tunni. Rullbiskviit murdus pooleks, vahukoor sulas üles, moosipurk ei avanenud, kartulid keesid kas liiga kõvaks või puru ja mikser oli liiga lärmakas. Samas muusika oli hea ja ahjuplaadid tegid ilusad häält , kui nende otsa koperdada. Millegipärast oli Pablo võimeline terve me lärmaka meisterdamisaja magama! Kuidas see võimalik on? Köök nägi hirmus välja, kuid Astrid lohutas mind, et keegi ei tea ju, kuidas restoranide köögid välja näevad, meie näeme vaid tulemust. Tema julgustused viisid nii kaugele, et lõpptulemusena tekkis isegi idee oma saade tekitada, kus inimesed meie moodi asju valmistaks. Vaatajaskond piirduks vaatajaga üks ilmselt. Siiski pesi Pablo hiljem nõud. Jumal tänatud!
Uisutamisega jäid asjad nii nagu jäid, aga Judit pakkus juba vaheajaks välja plaani, et tulgu meile külla mitmeks päevaks ja saaskime uisutada ja talverõõme nautida!
Mu suurepärane vanem vend omastas mu YFU pusa.. esiteks sellepärast, et sinna on kirjutatud yfu ja teiseks, et sinna on kirjutatud eesti – eesti keeles. Vähemalt oli aus vahetuskaup mõneks ajaks, ehkki ta üritas kõigile väita, et andsin selle talle igavesest ajast igaveseks. No way, dude!
Laupäeval lugesin siis raamatut ja jäin jälle magama. Aga ööseks ärkasin üles. Heeh, vahva nädalavahetus.
Ja emme issi tegid ka mulle üllatuse, kui eile helistasid täiesti ootamatult- maailmaarmas :) Ja kui issi mu käest küsis, miks ma nii halvasti räägin, hakkasin naerma ja tuli meelde, kuidas üks saksa tüdruk teepeol rääkis, et oma vanematega oli skypes rääkinud ja kuidas ta isa talt küsis , miks ta nii trullakas välja näeb . Naljakas seosusetu võrdlus .

Karl Sakrits- su sünnipäev on imedepäev- Ungaris sajab lund!

Hei lumelaps, imeilus sünnipäev on sul. Kaeme õue lumme, jookseme hingetuks ja teeme lumeingleid .
Unejuttude maailm algab nüüd ! Ja lumeaeg, mitte küll mul, kuid ausõna nägin mõnd lumehelvest taevalaotuses ekslemas, kui hommikul silmad lahti plõksusid.
Soojad üllatused on ilusad.. Ja kunagi ei saa olla ometigi teisejärguline, tobedus!
Elu on müsteerium.. see vahva keeruline elu!
Tõuse üles ja naerata ja oota 11- mõlemat :)

Äraminekud, kohalolekud, siinolemine ja sealolemine, kaugel, lähedal.
Soojas. Soojas südame lähedal, kaselehtede keskel ja sauna lõhn, mis üheaegselt uimastab ja värskendab.
Talvel on alati külm ja möödunud aastal ka lumi. Õhuke kirme või hunnikute kaupa sulavaid helbeid- ei mäleta.
Vati sees kantud lapsed. Apsud- igasugused. Suured, väiksed, karedad. Veeremine, hüpped. Mulle meeldivad hüpekad ja soe pai ja suured sinised silmad.
Kohutavalt soe, kari õnnelikke segaseid liblikaid. Ja kui silmad ära peita, tugevalt kinni suruda, on üks salajane paik ja imetore kindel rõõm. Imedemaa.
Aitäh !

Kes oli see tark inimene ja leiuts, et interneti kasutust võiks igal võimalikul juhul piirata. Kasumihullus!
Naljaks on kui oled kuskil firma peol ja siis täiesti tühjast kohast haaratakse kraadiklaas ja kontrollitakse temperatuuri. Ma pole pikalt niimoodi südamest naernud.
Tere Tuuli , juhtumisi mainin sind siin.. Täiesti juhuslikult :) Ja olen täiega uimane. Kiired liigutused. Kiire elu- ei aega on , aega tuleb võtta.
Jõulupidu tuleb ja ma ei jõua ära oodata.. ja kui õhtul loed, siis palinkat viskan kindlasti ühe pitsi su auks !  ja pilte tahaks näha ja kindlasti saab jube vahva olema :)Oh, ilusat sünnipäeva tuulidemaa tultsik! puszi :)

Homme hakkan jäjekordselt kokkama- astridile ja pablole ja ei kujuta ette, kuidas või mis saab..

Rühkisin mäest üles ja kõik see vesi voolas mu saabastes ja mütsis ja mantlis. Ühesõnaga olin üsna pahane ja vandusin omaette eesti keeles. Gyula oli kodus, mis oli eriti rumal, sest oleksin võinud ju helistada, et ta mulle vastu tuleks. Aga ta ei ole kunagi nii vara kodus. Tegi mulle siis sooja teed kuni kuuma dusi all olin ja kõik paksud riided, mis kapist leidsin, selga olin toppinud. Pärast üritasin õppida, aga kuidagi ei õnnestunud.
Jehuu, Gyula võitis Bartok raadioga! Igal hommikul kui koos kooli juhtume minema, kuulame klassika raadiot (Bartok raadio) ja osaleme hommiku mängus. Ja nüüd ta siis võitis lõpuks kaks piletit homseks kontserdiks. Niiet homme olen üksi kodus ja söödan koeri, sest Luca läheb ka ööseks kellegi poole või ei tea jäi veidi selgusetuks. Mingi jalgpalli mäng on ka homme minu klassi ja 12nda vahel. Saab vist põnev olema- nõnda nad väidavad. Muhe! Nad kõik ikka muretsevad mu pärast ja hea tunne on nõnda , heeh !

kui leiad sõbra ja ta lahkub teise maailma otsa, kas piisab vaid teadmisest, et seal kuskil on sõber ?

Ühesõnaga laupäev segastega.. Jõudes täpselt kell pool kaheksa baross utcale oli peatus tühi. Ootasin üsna kannatlikult oma 10 minutit, kuid pärast seda hakkasin ajuvabu mõtteid pähe toppima, et ilmselt oli see loll nali minu kulul, äkki nad muutsid aega, võibolla ajasin peatuse sassi.. Sõitsin kaks peatust Blaha Luijza téri ja küsisin ühelt kohalikult neiult telefoni laenata hetkeks. Nad oli macis burgsi söömas- mh mismõttes, mõtlesin mina.
Pubi nägi üllatavalt inimlik välja ehkki meie liikusime just kõige suitsusemasse ossa, kuhu laud broneeritud. Hiljem tundsin, et isegi mu silmad hakkasid vett jooksma. Vahetusõpilastest olid siis- mina, Tina, Pablo, Virge ja loomulikult Veronika ise. Kummaline tagasimõeldes, et meid tõesti nii vähe oli. Samas ka mõned Veronika klassikaaslased ja YFU Ungari inimesi..Üsna ebamugav, sest inimesi oli nii mitmest grupist, et polnud ühist jututeemat. See on vastik kui nii juhtub, kuid teised ei lasnud end vist häirida. Mingil hetkel hakati hajuma. See on ikka nii, kui esimene läheb, tundub ka teistele, et on kuidagi jube hilja.
Mina pidin nagunii ööseks jääma, niiet sellega polnud probleemi. Otsustasime neljakesi siis Alkatreszi minna(virge,veronika,pablo,mina). Põhjus oli üsna lihtne, kui Veronika juba nädala pärast ära läheb, siis peab ta vähemalt korragi kuskil tantsutrallil ära käima. Missiis, et ta jalaluu murtud.
Kohalejõudes tuli Pablol muidugi meelde, et unustas oma läpaka pubisse. Teades, milline rahmeldis ta on, otsustasin kaasa minna. Teised ootsaid seni Alkatreszis, kus 40 aastased teesklesid endid 20 aastat nooremad olevat.
See oli üsna õnnestunud mõte mul kaasa minna, sest Pablo jooksiski juba vales peatuses maha.
Kott käes tundsime nälga ja ostsime gyorsi. See ei olnud just hea, kuid ajas asja üsna edukalt ära. Igaljuhul minu meelest on mehhiklased üsna naljakad. Neil on aega maa ja ilm ja see on kindel, et nad elavad alati hetkes. Sellepärast teised meid vist oma pool tundi ootasidki. Hüppasime bussile ja sõitsime kesklinna, lootuses, et seal teine buss Kangelaste väljakule läheb. Näe ei läinud, niiet pidime peaaegu terve Andrassy util kõndima. Veronical on jalg murtud- jätkuvalt. Aga vähemalt oli meil valuvaigistit. Üritasime suunduda mingisugusesse teise kohta, mille nimi mu meeles mitte mingisugust mälestust pole jätnud, kuid kohale saime . Suure ringiga. Vahepeal tulid saatana kummardajad, kes Pablole peksa soovisid anda, kuid see oli kummaline- ta on ju nii hiigelsuur. Pärast oli tuju jälle hea, kuigi Pablo oli kindel, et peaks tülinorija sõrmed murdma. Hmm, veider- veider..
Virgele pidu ei meeldinud, teistele aga küll. Veronika oma ühe jalaga sai tähelepanu üsna palju- tegelikult vahva. Pole pikalt nii tantsinud- viimati vist Maarjaga ja nüüd elan kaela -ja seljavalus. Ei, vahva oli. Muusika voolas läbi, naljakas polnudki palju teda.. Pigem rütm- bass, mis sees tuksus. Pärast läksime koju. No Gergö tegi mulle küll väikse viguri, kuid sellest polnud miskit. Üllatuslik õhtu.
Olen Juditi ja Gyula üle jälle rõõmus- see on hea, kuidas mind cheerida üritavad kui rõõmsameelselt käki kokku keeran.
Reedel on ball ja unustasin jälle ära..

Täiesti lõpp, kui lahe.. lugesin Juditile just ilmatuma pika ungari keelse artikli ette.. Ungari keeles, jah .. ungari keeles :) hää
Talvejäätist toodi koju :)

Ma unustan ära.. õppisin palju- liiga palju ja väsimus oli.. Imelik on mõelda, et keegi, kes on neli kuud minuga sama rada tallund jätab järele ja läheb kahe päeva pärast koju. Allaandja? Samas mina ei lähe ja mul polegi millegipärast alla anda, nii kummaline kui see ka pole. Sunnin end palju- rääkima ja õhtul olen töiselt unine. Ainult hea, polegi pikalt olnud. Tee tööd, siis tuleb armastus nagu nad kipuvad ütlema, aga mõlemad on korraga. Töö ja lõbu käsikäes? Naljakas.
Nädalalõpud tulevad liig kiiresti. Kuud vahetuvad.
Mammutis oli pomm !? Evakueerusime- rahulikult. Hea, et just siis kinos polnud, oleks pettumus või kuri tuju tulnd. Kiallitas- ma ei tea, mis see Eesti keeles on. Kunagi õppisime koolis ja oli võõrsõna ja nüüd ei mäleta eesti keelt, mh. See on rumal, kui nii juhtub.
Neljapäeval jõime teed ja lahendasime ülesandeid. Pärast vaatasime veel apple poodi ja nägime seal Gabby sõpra, kes teda õnnetuks teeb- mittetahtlikult. Vahva oli ja palav, aga õiget teesärki ei leidnud. Oli vist otsas juba.
Reede oli tõhus, kiire.. Bence õpetas reegleid ja mõistis, et ei tea isegi neid. Läksin jälle pingesse, seda juhtub vahepeal. Mitte keegi ei tea, miks nii öeldakse või miks naa. Ja siis ütlevad, et pole reeglit ja YFU saadab jälle kahe nädala pärast ülesannete kaustiku, kus jälle on reeglid ja ungarlased loevad ja imestavad ise kah :D Segadusttekitav.
Tegin impro ja kuulasin rongis seda- liiga kõvasti vist, aga sain hilja aru. Heeh :)
Vaatasime Zombilandi- see oli täiega rõve. Komöödiaõudus- täiesti ajuvaba. Samas, mitte nii hull. Ei teagi. Vahepealne, hmm, kuid rohkem halb.
Karupoeg Puhhi jõulukalendrid sokolaadidega saime täna. Armas on tegelikult, Lucale ei vaimustunud aga :D Laupäev ja õhtul pidu- ärasaatmispidu, kahju on. Kohe päris tõsiselt kahju..

Magasin siis sisse- lootusetult. Aga hommikukohv läbi skype oli uus ja huvitav. Miks ma endale rongis koguaeg mingeid tuttavaid leian ? Üks mees otsustas metrooni välja jälitada, no kuule. Aga akordion oli äraütlemata hea. Algul olin täiega tuim ja mängisin terve loo ette - puhtalt. Imelik, sest tavaliselt ei tee seda. Pärast oleks pidanud ikka jubeuhke olema enda üle, aga näe polnud, sest mis kasu on täpsusel emotsioonita. Õpetaja mõnitas mu lõõtsatõmmet natuke ja hakkasime täiega naerma. Minoorne labajalg tekitas mus impro tuju ja sellest võib midagi saada. Midagi pidi selles olema- köitis õpetaja tähelepanu ka. Andis mulle Piazolla "Libertango" ja valsi täis kolmkõlasid- niiet tere taas heliredel. Igatahes tahan juba mängima hakata neid kahte. Õues oli ka imelik soe jälle, telefon jäi koju ja miljon kõne oli salapäraselt ilmund. Imelik..

ähöö-ühõõ- su nimi on põhh.

Käisime jõululaata piilumas.. Jõin sooja hõõgveini ning kuulasime head muusikat. Õues oli pime, tulukesed särasid ja kuused olid hiigelsuured. Ja siis mul tuli meelde, kuidas emme igal aastal advendiks lauale lilleseade teeb ja kuidas me kahekesi kirikus kontserti kuulamas käime. Issi loeb alati seda ühte ja sama luuletust "särab kuusk ja särab tuba... " Nii palju lihtsaid rõõmsaid asju. Meil on ikka nii ilusad jõulud olnud ja naljakad jõuluvanad. Ja ei saa lihtsat teisiti, kui südamel hakkab soe, et varsti on jälle see aeg käes.

kõik, mis juhtub, juhtub väga äkki...

strawberry swing..

Pühapäeva hiline hommik uduvihmas. Jalutan mööda tänavaid märkamatult mäest üles ja millegipärast püsib suur lopergune naeratus mu näol. Ilmselt võiks ju paha olla sellest suurest keerutamisest tantsuklubis, aga ei. Koduuks on lukus ja keegi ei vasta telefonile. Ometigi tõuseb Judit täpselt kaks minutit pärast mu saabumist. Ta magas kaksteist tundi- uskumatu ! Tema puhul tõesti. Kas ma tahan omletti seentega? Aga loomulikult tahan! Aias on lehed riisumata, juba õige mitu nädalat. Aga just nüüd, kus me kolmekesi hilist hommikusöögi omletti pugime, läheb jutt lehtedele. Miks mitte minna õue ja neid riisuda. Puiklemisest polegi kasu ja nii me müttame seal hallis pimeduses terve tunni ja värske õhk teeb imesid..
Hea nädalavahetus oli, kui piirduda ühesõnaliselt. Ometi ei ole sellest kunagi piisavalt, kui palju ikka üht ja sama korrutada. Ma ärkasin laupäeval täiesti keset päeva.(jõudsin üsna hilja õhtul- film oli jura) Vanaema oli meil ja tegi rohelist suppi, mis imehää mekib. Ehkki pearoog oli jube kartuli asi, polnudki päris kartul. Päev läheb nii kiirelt käest ja lõpuks oli kell 3, istusime kolmekesi laua taga ja õppisime ungari keelt- mina õppisin, judit küsis ja vanaema sosistas vahepeal ette. Paluti ka eesti keeles mõned laused vuristada ja nii rääkisin vaavanamast ja kinnastest, mustritest ja luuletustest- ilus rütm on eesti keelel. Kui vanaema koju läks, sain autoga linna- mul on tõsiselt igasugune vaimustus rongide vastu kadunud. Tantsukluppi oli teada tee, ainult pastlad jäid koju. Seda on raske seletada- ungari tantsud on meeste tantsud või esmamulje on selline. Mees juhib- tantsib. Sina astud samme ja keerled ja keerled , kuidagi lõpmatult keerled. Ja tunned end kohmakalt- eestlaslikult veidi tuimana. Aga küll see asi tulema hakkab- arvan. Iga asjaga on nii. Ja muusika on sama keerlev kui kogu see tants. Meestel on tugev haare- eestis on neid vähe. Nii hea oli jälle muusika keskel olla- kodune, hubane.
Vastikult sügis on ja lehed on otsas- kõik maa peal ja meie muudkui riisume ja pole ei otsa ega äärt. Ja miks kõik inimesed ühe korraga helistama peavad ja ühe korraga samaaegseid plaane peavad- miks ma siis alati magan? Aga palju sai tehtud ja Virgel on loomaaed kodus, aga nunnu mullivann, kus lillepotid peal elavad :) Ei teagi vist kedagi, kel nii suur tuba oleks...
Nüüd olen veel ka päiksekiir ja liblikate pärast on ka hea meel ja Hebe oli tubli olnud . Nii hea on tulla koju , kui oled heas tujus ja siis äkitselt läheb veel paremaks. Neid päevi võiks rohkem olla ja vestlen ungari keeles- endalgi suu lahti !

Ohja näe juba Alveri luulepäevad. Mina ei tea, mõtlesin, et teeks oma Bettid. Naljakas :) Aga see on täitsa võimatu mul. Ma hoian nii väga teile pöialt ja süda teeb tuks-tuks koguaeg. Hea tunne on ja kurb natuke, aga järgmine aasta on vastupidi- võibolla. Ja nüüd on päriselt üks aeg jälle otsas.


Rääkisime Norbiga täna, me ei ole seda niimoodi varem teinud, aga ta jäi rongist maha ja ei jõudnudki tundi. Täiega huvitav oli- rääkis kuidas inglise keele õpetaja teda kauboiks kutsus kunagi, aga nüüd ilmselt vihkab, sest ta on nii laisk. Mina küll tundides pole seda märganud. Ei tea, pigem naisõpetajate värk.
Kuidagi kõhe hakkas kui kuulsin, et juba kolm vahetusõpilast naasevad koju tagasi- USAkas, Uus-Meremaa ja Saksa poiss, kes igatseb ema. Elisabeth ja Veronika teevad järgmisel nädalal lahkumispeo ka- mul on kahju tegelikult, sest nad olid nii toredad. Kõik on kuidagi õnnelikumad, et keel paremini tuleb mul. Eks ma isegi. Hea, et kinno ikka lähen varsti, polegi palju jäänud. Varsti kompsud kokku ja teele. Ma ei oska otsustada jälle, et millal minema hakata. Ei ole kunagi päris kindel, kui kaua üks või teine transport kuhugi läheb. Tädi tänaval üritas mulle mingisuguseid raamatuid maha ärida. No tore.
Liigume positiivse lainetusega..
There she goes again- Bob Marley

Linnamelu on ilus. Õhus oli värske jõuluhõng. Kummaliselt võõras tunne oli seda oma ninasõõrmetes tunda, ilma karge eestimaise külmata. Samas meeldiv ja jõulutunne tuli- ehitud kuusekeste ja jõululaadaga. Nagu peaproov päris jõulude jaoks, aga parem. Ja mu ungari keel on liikuma hakanud nagu keegi oleks jala eest ära võtnud ja ei komistagi enam. Nägin bettidest und ja sellest, kuidas tulin korraks tagasi. Kedagi ei huvitanud ja olin jalus. Huvitav kui see ka päriselt nii oleks- koomiline, õnnetu. Siiski olin hommikul ärgates ergas, lausa rõõmus. Vuristasin Gyulaga jutustada- küll raadiotest, muusikast, raamatutest ja koolist. Täitsa hea meel oli sellest, paistis et temalgi. Lõunaajal ostsin posu pabereid ja kirjutasin. Nii ilus ilm oli lihtsalt- päike ja soe, isegi jope võis seljast ära võtta.
Nägin jälle inimest selle suukorviga, mida haiglaarstid kannavad- korv ta küll pole tõesti, kuid see hirmutab. Algul oli veidi naljakas, kuid praegu on asi siiski naljast kaugel.
Koolist nii palju, et sain häälduse pärast jälle kiita- aga see on vaid hea, viib edasi, sunnib rohkemaks. Rääkisime Juditiga ka ungari keelest ja reisimisest. Ja mina ütlesin, et olen ikka nii vana- tema naeris. Aga tõesti olen, vähemalt pole hilja mõista. „väike vanainimene“ nagu emme vahel ütleb meie kohta. Üks asi on mul selge, et pean rohkem nägema- palju, palju rohkem. Ainult kuidas? Eks näis, ega ma päris puupea ka ole.
Niisiis, mu pinginaaber on Gabby. Ta mängib iga päev bowlingut ja on väga hea selles. Nädalavahetusel on enamasti turniirid. Jah ta „abiellus“ ju täna, aga kihlus on järgmisel nädalavahetusel Pariisis, kus toimub turniir. Peale bowlingu pole tal suurt millekski aega ja seepärast ka see „abielu“. Aga ta on maailmavahva- kohe tõsiselt. Õpetab mulle ungari keelt ja on nii kannatlik. Kõige naljakam on meie plaan minna Buda lossi, mis saab toimuma jõulude ajal, sest enne on aeg otsas. Vahva, et see meelde tuli.

Improvisatsiooni puudus on kuidagi. Koolis muudkui süstitakse kõiki ja viis kooli on suletud kusagil, aga tundub veidi üle puhutud.
Oma ideaalses maailmas elamine on tegelikult tore ja ründav sõdur on rumal olla.
Avastasin jälle reggae muusika ja selle trummikäigu, millega Vasemägi aeg-ajalt mind rõõmustab. Teatrisse tahaks minna. Ja ma ei suuda, pean oma kontserdist siiski rääkima, sest ma lihtsalt armastasin seda. Imelised bassikäigud olid all ja improd olid lihtsalt nii sobilikud. Kirjutasin luuletuse täitsa ise- päris vahva. Siuke isamaine tuli teine. Eile oli üldse tähtis päev- kõigil olid intervjuud igalpool, kõige tähtsamat kuuleme aga täna ja ma ei jõua ära oodata, sest see puudutab ka mind. Vastik udu on õues, aga mu klassikaaslased on nunnud. Õigus, vampiirifilmi kaeme kah sel nädalal :)
Ja terrorimuuseum - ootasin rohkem terrorit vist, aga kelder oli tõesti hirmus- kõik need kongid ja karts. Mind häiris veidi, et mul ei olnud võimalust piisavalt palju informatsiooni kätte saada huvitaval teel. Kes tahaks minna muuseumi ja lugeda valgelt paberilehelt pikka raamatust võetud teksti. Üldsegi, miks Austria she on ? See ajas mind naerma, kuid seal peab natuke rahulikumalt ringi käima ja giidiga oleks vist parem- tundus sedasorti muuseum. Arvan, et see jäi mulle üsna segaseks, ehkki mul on teadmisi kommunismi ja natsismi kohapealt, kuid nähes oma õde sain aru, et asi oleks võinud veel hullem olla. Aga samas oli põnev näha asju Ungari poolepealt. Ja kogu muuseum nägi iseenesest vinge välja. Kui rahulikumalt aega on, siis lähen korra veel kindalsti tagasi.
Üks asi jälle rohkem nähtud:)

Oho laupäevlaupäevlaupäev. Kaeme terrorimuuseumit, mida ma juba nii ammu teha olen tahtnud ja siis tantsutrall. Miski jube hea lõunasöök oli :) Olen mingisuguse naljaka ümisemise kombe majja toonud. Ja kräsupea väsitas mu eile ära, aga ta näeb ilus välja, loodan et maitseb sama. Avastasin, et kui midagi teha plaanin, siis tulevad ikka kõik asjad alati samal ajal. Ja sellepärast ongi mul miljon asja nädalavahetusel ees. Judit norskab vahvasti ja peangi asju kokku panema:)

Muudkui loed ja loed ja viimaks avastad, et inimesed räägivad teineteisest ikka nii mööda. Või loovad kujutelma millestki, mida neil pole.. ehk loodavad rääkismise abil seda saada. Iseenesest pole unistused pahad. Aga luua maailm, mis ei eksisteeri ja siis see teistele ette sööta- kõlab egoistlikult, isegi õelalt. Ja siis mõnikord hakkadki nii uskuma, aga pärast – tagasi reaalsuses tunned suurt kahetsust, pettumust. Jah, aga vahel peabki nii juhtuma, sest see kukkumine aitab järgi mõelda, tagasi vaadata.


Istun kohvikus- millegi pärast vahetuvad sooja hood külmaga ja ma ei jaga suurt vaimsustust sellest. Tegime näidendi proovi või tähendab teised tegid- tundus katastroof. Tuli meelde, kuidas jõulude ajal aula põrandal roomasime ja taskulampidega välgutasime.„... kes siin käivad, kes siin käivad.....“ Ei see ei tähenda sugugi, et katastroofi võrdusmärgi nende kahe vahele tõmban. Otse vastupidi, hoopis huvitav on, kuidas meie kordi kiiremini ja tõhusamalt tööga toime tuleme.
Inglise keele õpetaja oli täna üllatavalt normaalne- suutis vaid mõned loetavad korrad oma keelega vehkida ja toolilt püsti hüpata.
Üldiselt lugesin raamatut enamuse ajast. Plaanisin ka kirju kirjutada, aga siis ei leidnud paberit enda kotist ja sinna ta jäigi. Üllatav, et juba neljapäev on, isegi november on üllatav.
But I really don´t mind..
Ja aeg-ajalt on kergem inglise keeles mõelda- mitte, et mulle see meeldiks küll. Laupäev tundub paljulubav, vähemalt veidi- muhe :)
Ja vabal ajal plaanin ma Horvaatiasse minna.

Kraanist tuli pruuni vett. Ehmatasin ära ja jätsin tomati pesemata. Igaljuhl on nüüd gripiga jube jama ja mina ei tea ka, mis see siis kõige parem oleks. Üheltpoolt on ühed vanemad täiesti veendunud, et see teeb head ja teised vanemad nii vastu. Võta sa nüüd kinni, kus see õige asi siis on. Ja kui ma ootama jään, siis jäängi ja sain uue reegli - 20 sõna päevas. Great! (:

Vaheldus missugune- ilm on tõesti kõikvõimas. Eilne imesoe päike vahetus sooja vihma ja sombuste pilvedega. Niiskus on kõigis mu riietes, mütsis ja isegi juustes. Tore, mida paremat tahtagi. Koristaja tädi heietast vihmast minuga- ilmselt midagi selle muutlikuse kohta. Ei, tegelikult on ta muhe, väljaarvatud see, et tooli mu voodilinade peale paneb.
Ma olen praegu nii pettunud, et akordioni nii palju ei saanud harjutada, kui oleks tahtnud, loodan, et õpetajaga pettuma ei pea. Sonatiinidest on väike tüdimus küll juba. 3 kuud mängida sonatiine- liig, mis liig.
Peaksin isale kingituse leidma ja muudki ostud tahavad ostmist- see ajab nüüd naerma , teadagi minu asjalikud ostud. Üritan kräsupead ka meisterdada. Ainult, ma ei tea, kuidas seda teha või mida vajan . Eks näis, olen kokamees natuke vahepeal.
I feel the music in you...
Vasemägi tekitas mus Adiemuse vaimustuse ja nüüd ma kuulan neid lugusid koguaeg.
Kõik mu kotis lõhnab küüslaugu järele, kuna ostsime ükspäev mingisugust imehead küüslaugu kukilt, mille ema kooli kaasa pakkis.
Kui ma süsti saan- rõhutan, kui saan, siis hakkan nagunii nutma, parem ei mõtlegi sellest. Vähemalt ei võta nad verd- öäk , kondinõrkus tuleb selle peale lausa. Olen rongiga jälle getos- tähendab pole palju jäänud enam.
Splendid- sain oma tujuka sonatiini.
Ja sain kingi ja kampsuni ja hea tuju, et jõuludest rääkisime. Osssa juba 6ndal detsembril jagame kinke ja siis veel hiljem ja terve kingikuu! Naljakas veidi..

Mängisime kutsudega ja ronisin teed mööda mäkke. Värske oli - neil on lehed seal üleval kuidagi rohelisemad. Nagu soe kevad ja päike oli säravam täna.



... mõtlesin juba et sul hakkavad äkki kortsud tulema ja siis mängid seal nendega-Karl

but i would walk 500 miles
and i would walk 500 more..

Näe, sööngi juba lõunat ehkki on hommik – pole kaksteistki veel. Eile rääkis Judit mulle mu aasta kava „..well after three months you´ll get homesick, then get better, then find real friends and after that you are gonna be a real hungarian girl- great!“ sellise entusiasmiga nagu ta seda alati teeb. Mina ei osanud midagi muud teha, kui purskusin naerma. Purustasime kolmekesi pähkleid ja vaatasime filmi- tõeline tüdrukute õhtu- Gyula on Horvaatias.
Aga ufukad said laupäeval kokku-umbestäpselt kell kaks parkisime oma auto Csomàdi teepervele ja olime viimased kohalejõudnud, et juua teed ja seletada oma perest, koolist, naljakatest juhtumistest. „I hate tea!“- oli Juditi esimene lause uksest sisse astudes. Üldiselt läks kõik siiski hästi. Probleeme oli mõnelgi ja tundus, et enamus vahetusõpilasi ei ela päris nii ekstreemset elu kui mina- tähendab nad ei rända ringi võõrastel tänavatel ega satu nendesse veidernaljakatesse situatsioonidesse. Ja neil on nii palju reegleid- ühel tüdrukul keelati kingade ostmine ära ja kellelgi oli isegi kindel aeg magama minekuks- ei võida väljas käia, pidudel käia, siuke keeruline värk. Nojah, minu ainukeseks reegliks on koridori uste kinni hoidmine ja see tekkis ka nüüd sügisel, et külm maja peale rändama ei kipuks. Aga mul oli hea meel, et Astrid ööseks meie jäi. Üritasime hommikul isegi ujuma minna, aga kõik magasid sisse ja selleks ajaks, kui kohale jõudsime oli trenn juba peal. Vaatasime siis veidi jalgpalli ja sõitsime koju tagasi. Ega ma olin veidi pettunud kaa- olin oma mõtetes basseinis sulberdamas juba.
uuuu.. me tegime küpsisemoodi asju!
Reedel sain traumatsiooni, sest rong ei sõitnud ja mul puudus igasugune võimalus telefoni kasutada. Tore- oli mu esimene mõte ja naersin. Kell oli 9 õhtul, rong ei liikunud, keegi ei helistanud. Küsisin roheliste triipudega jakiga mehelt, et mis lahti on ja imelikul põhjusel pidin Ùjpesti minema. Suurepärane- see on nagu geto ju. Viimane peatus sinise metrooga- pealegi samal päeval oli mul Nyugatis probleem ühe imeliku piletikontrolliga- ta tahtis mu kuupileti ära varastada ja kõik tundus imeliselt vahva, et ma sinna nüüd minema pidin. Tema vahetus oli läbi- tegelikult hakkasin isegi rahunema, sest mõte maa alt välja tulla ja rongile joosta tundus lihtne. Aga mida maapinnale jõudes polnud, oli rongijaam. Küsisin kohalikelt , et kuhu minema peaks. Suund tundus juba selge ja kästi sõita 3 peatust – kõige rohkem neli. Neljandas maha minnes oli ümberringi pilkane pimedus- isegi kõnniteed polnud näha. Trammis suutsin loomulikult oma käe maailmavalusalt ära lüüa, kui Virgele selga kukkusin . Kohalikud jõmmid madistasid naerda ja alles siis märkasin, kui jubedad inimesed mu ümber istusid. Tekkis hirm isegi veidi, aga kõik tundus rohkem halenaljakas ja seepärast suutsin järjekordselt naerma hakata. Lõpuks sõitsin kokku 6 peatust ja jooksin imekiiresti rongile kartuses, et see ära sõidab. Istusin terve tunni seal. Mingil hetkel hakkas üks tädi valjuhääldist rääkima- ees olevas pingis istuvad noormehed küsisid, et mida ta ütles ja kui vastasin, et ei räägi ungari keelt, olid nemad veendunud, et valetan ja üritasin mingit muljet avaldada vms. Sain pahaseks.
Loomulikult suutsin ühel päeval veel valesse kooli minna ja seal tund aega veeta. Arvates, et tegemist on katoliku usku muusikakooliga küsisin ühelt noormehelt, et mis instrumenti ta mängib, hiljem ka, et kas ta on usklik ja ma olen üpris veendunud, et ta peab mind veidraks või ehk miskit veel hullemat, kuid äkki on see algus hoopis sõprusel- kes teab. Tema suutis kõhutäie naerda ja kui selgitasime välja, et vales kohas olen, siis oli mu ikka piinlik küll, kuid seda vaid hetkeks.
Üldiselt võtan veel kaalust alla ega jaga sama mure, mida kõik teised vahetusõpilased kurdavad, et kaal muudkui tuleb ja tuleb. Kas nutta või rõõmustada, ei tea. Laupäeval lähen tantsukluppi jalga keerutama ja loodetavasti saan seal hiljemalt ka miskit muud tegutseda.

Mul tekkis Ungari vaimustus jälle tagasi- vaat sulle homesickness !

Siin ma istun .. seljas valge kleit, sassis juuksed säetud üles ja ootan parajat aega. Külm on veidi, väljas ilmselt rohkem, aga harjuma peab. Mitte ainult külma, vaid ka lehtede kadumise ja päikese nappusega. Aga kui kõik hästi läheb, saame jõuludeks sooja või varemgi veel.. äkki hoopis veidi hiljem. Täpsusel pole praegu tähtsust. Pehme päike paitab mind..
.. ning ise igal hetkel muutudes ma muuski tajun muudatust- maailm mu ümber soojeneb

Asusin taaskord linna uudistama. Tühja sellest ühest tagasiöögist. Otsustasin kinno minna- nagu näha ei midagi riskantset. Ehkki kartsin kõigepealt selle koha üles otsimist, teadsin vaid, et selles hiigelsuures kaubanduskeskuses. Ja kui end kärmelt liigutada, siis jõuab ühest otsast teise 15 minutiga. Filmiga jäin rahule:)
Lõpuks otsustasin enda toas ka rohkem majandama hakata. Laamendasin mööblit lahti ja vedasin minu jaoks üleliigse minema. Homme kavatsen sellega veel jätkata- nii põnev :) Mulle ikka kohutavalt meeldib asju ringi tõsta. Kõige olulisem on see, et tundub nagu toas oleks palju rohkem ruumi ehkki mu hiigelsuur voodi okupeerib ikka veel pea terve platsi ja seda on täiesti võimatu kuskile liigutada. Tüütu, aga laiutada on mõnus vähemalt, mitte et ma seda nii väga teeksin. Pole harjumust lihtsalt, aga eks seegi tuleb.
Järgmisel nädalavahetusel on jälle minu kord süüa teha. Elevus, elevus.. Mida teha ? Ei tea, aga sel korral teen supi kaa- mulle on nii meeldima hakanud need supid enne pearooga :)
Und tahaks ja filmi vaadata veel enne seda kiiret asja, niiet las mu kirjutamata mõtted jääda homseks..
Varsti tuleb kolmas täiskuu !

Vihm lahmib igalpoolt alla sadada. Nukker sügis. Olen veidi laisaks lasnud end, kuid eile rongis sõites mõtlesin asjade peale järgi. Leidsin, et elu juhib mind, mitte mina teda. Pettusin- endas? Ei tea, aga pärast pikka ööd, leidsin, et ma ise olen ju vaid rumal olnud. Olen vist kartnud ohje enda kätte krabada, kuid praegu olen selleks täiesti valmis.
Tänasest hakkasin jälle õppima- rohkem ja julgemalt. Olin vist mingil hetkel selles suures argielus kaotanud sädemekese, mis mind edasi viis. Aitäh, Karl!
Nädal on aeglaselt veninud ja samas ka kiirelt. Midagi märkimisväärset pole siiski juhtunud. Eile otsisin Margiti saart- sõitsin siis tublisti üle silla ja otsisin pääsu saarele, aga see on segadusttekitav. Nimelt minu saabumishetkest alates parandavad nad Margiti silda ja saarele saab kusagilt silla keskelt. Tramm seal aga ei peata ja nii ma ei teadnudki, mida teha. Arvestasin, et kui Buda poolelt ujuma hakata, siis võtaks see umbes 10 minutit, aga kes siis sügisel ujub. Kõndisin siiski pikalt Buda poolel, sest ma ei satu sinna kuigi tihti. Mitte, et maa pikk oleks, aga Buda pool on kuidagi tühi. Muidugi vaade on kindlasti linnale parem, aga kuna ta mäekünka otsas asub, siis leidub seal meeletuskoguses elumaju - heh nagu Veresegyhàz veidi. Siis käisin söömas- muidugi pidin terve tee trammiga tagasi sõitma Pesti poolele, sest ma ei tea päris täpselt, mis kuskil asub sealpool Doonaud. Viies täistund oli. Tallusin ühe mehe jala peal ja mul oli niiiii piinlik, aga tema naeratas ja ütles, et pole midagi. Leidsin koha nimega Menza- mis ungari keeles koollilõunat tähendab, aga iseenesest on väga stiilne koht- 80ndate stiilis. Söök oli hää :) Laupäeval on kontsert! Muidugi pean ma täna veel interneti teel piletid tellima, aga muidu on kõik korraldatud. Väljaarvatud see, et ma ei tea ka seda, kuskohas see kontsert olema saab. Aga sellele mõtlen hiljem. Kàlmàn Olàh Sextet. Kuulame vaatame ja Virge lubas muga kaasa tulla, niiet hurraa! (:
Nii palju siis tänasest. Ilus vaheaeg saab otsa varsti ja mu sääsk ei kavatse ikka veel ära surra. Ükspäev sõi mu jalga- naljakas, kui sääsed sind oktoobri lõpus söövad.

"I am a seagull, of no land,
I call no shore my home,
I am bound to no place,
I fly from wave to wave."

Olen mitmeid päevi ehk isegi nädalaid üritanud enda mõtteid kirjutada. Sundimine pole olnud lahenduseks- nagu näha. Vahepeal on paljutki juhtunud, samas nagu argipäev...Leidsin posu lõpetamata mõtteid, millest alles jäi vaid paar..
2. oktoober
 Ajad lähevad paremaks. Tegelikult läheb vist alati midagi paremaks, kui lõpetada liigne muretsemine. Samas ma ei olegi muretsenud, lihtsalt mõtlen omaette. Aga mu aju suudab ikka tõeliselt geniaalseid mõtteid välja genereerida. Teisest küljest, mis selles paha saab olla. Inimene peabki mõtlema...Ilus ilm oli täna, ostsin jäätist ja jalutasin Andrassy tänaval. Pärast viit tundi koolimajas on kuidagi mõnus lihtsalt jalutada ja ilma imetleda ...
Mu vaimustuse kontsert Szendedres ja langosit tahan jälle- ooh tule ilus laupäev ja ära luba mul jälle muhedalt sisse magada...
oktoober...
Künka otsas on tore elada. Siin pole kunagi liiga palju vihmavett ja teised künkad on muhedalt lähedal. Samas künka otsa ronimine on salapäraselt raske töö..Teepeal voolab kõik vesi jalgade pääle ja sukad saavad märjaks. Ainult tuju ei tohi sellepärast õnnetuks lasta, siis on vihmal jälle oma võlu ja hall taevas ei tundugi nii sünge.
20. oktoober
.....Rahutu olen viimasel ajal olnud. Aeg läheb kärmelt- see üllatab mind. Olen mitmeid kordi alustanud, aga alati tundub, et pole nagu midagi parajalt öelda. Sõnad takerduvad kõikjale kinni ja võimatu on alustada, veel vähem lõpetada. Samas ilmad on vihmased ja ajan kõik selle süüks.
Nädalavahetus oli tore. Nägin teisi ja hea oli- nautisin täiel rinnal. Jahtisime ööklubi ja tundsin rõõmu linnas seiklemisest. Tõsiselt- üle pika aja oli kohutavalt lõbus- lapselikult lausa.
Istusin 3 tundi immigratsioonis- voh sulle Euroopa Liidu elanikku. Lõpuks sain siiski kaardi, mis lubab mul elulõpuni Ungaris elada- põnev, ainult et nad tahavad seda aasta lõpus tagasi.
Ja uudisuudisuudis õues on 20 kraadi sooja- mõnus! Talvejaki ostmise mõtted on mõneks ajaks jälle minema pühitud. Kuigi enamuse ajast mõtlen siiski sellele, kuidas homme teel Viini mitte ära eksida....
Ja nüüd olengi siin täis järjekordseid kadunud mõtteid. Viin oli kodune, rahulik, lummav... Tegelikult , kui ma sinna saabusin olin kohutavalt segaduses- ungari keel, eesti keel, inglise keel, saksa keel.. kõikkõik segamini.. ja siis oli kõik äkitselt nii kodune ja rahulik.. Äkki Budapesti pärast, isegi mu vahetuisa sõidustiil ei sobinud keskkonda..

Nautisin kapjade plaginat, kui kaarikuga linnatänavatel sõitsime, vaimustusin Sissy muuseumist- ma ei teagi, kas temast endast või siis sellest atmosfäärist mis mind ümbritsest. Muidugi on mul kahju , et mu silm kaugemale pealinna piiridest ei ulatunud, kuid ühelt nädalavahetuselt rohkemat ei anna tegelikult tahta.. Ja ma ei tundnud end sugugi hirmsa turistina, kes paigast paika tammub ja ajagraafikust täpselt kinni peab.. Jalutasime just siis kui isu oli ja käisime just seal kus tahtmine tuli.. Ausalt, oleksin tahtnud isegi kauemaks jääda ja veider kurbus oli ära minnes...
Aga see on kindel, et mu rada viib veel sinna toredasse Austria riiki tagasi ja ma olen lihtsalt rõõmsameelselt vaimustuses sellest.

Laupäev..
Üks suur uimane olen ikka küll- ärkasin kahe paiku, kõht oli tühi ja sõin küpsiseid nutellaga. Nii hea oli, aga siiski ei saa ma mõtlemata jätta sellele, kuidas hommikul unise peaga linna minekust keeldusin. Ja nüüd on mul veidi jahe ja igav. Eile oli üks naljakas päev- algas ta nõmeda üllatusega, et mul on kaks esimest tundi vabad. Seda sain teada alles koolis ja see mind kõige enam pahandaski. Tulin varem koju ka, sest järgmiseks üllatuseks oli Bia pidu, mis õhtul toimuma pidi. Ma ei saanud sinna ometi ilma fotoaparaadita minna ja koti tahtsin ka kergemaks saada. Õhtul linna tagasi minnes plaanisin rongis läpakast filmi vaadata, aga suures tuhinas jätsin kõrvaklapid koju ja näe, jälle oli häda. Otsustasin muusika kasuks, sest sellele saab natuke rohkem tähelepanu pöörata, kuid ma ei tahtnud teisi reisijaid häirida. Mulle endale ei meeldi kunagi rongiga sõites noorte valjuhäälset „tümpsu“ kuulata. Kuulasin vaikselt Jääärt ehkki enamuse ajast mõtlesin muudest asjadest ja ei saanudki aru, et seda tegelikult üldse kuulda ju polnud. Sellest polegi midagi. Aga pidu oli tore- kõigepealt sinna minek oli kaunis naljakas, sest see pubi, mille nimi mul kahjuks meelest on läinud, pidi oktogoni ja nyugati vahepeal asuma, kuid kõndisime igatpidi sinka vonka, et see tundus juba nii rumal. Kuid pärale me jõudsime. Ootasime umbes tund aega Biat ja Komit ja mu klassikaaslased on üpris naljakad sedasorti väljas käimises. Bia läheb kolmapäeval neljaks kuuks Koreasse. Minu jaoks oli see väga veider tunne- ei teagi miks. Olen selle kõik ise läbi teinud ja neli kuud ei tundu sugugi nii palju, kuid siiski on tema mures kõiksuguste asjade päras, eelkõige oma noormehe. Ma mõistan teda päris hästi, kuid see ei ole ju päris sama ka.
Minu jaoks on juba käes oktoober. Hakkan sügiseks valmistuma, sest ilmad lähevad jahedamaks ja ma ei tahaks enam haigeks jääda. Mulle ei meeldi sügis nii väga, sest tal pole kindlat olekut. Oma vahelduvate ilmadega mängib ta inimeste tujudega ja see on väsitav. Koolis on aga hoopiski mõnus. Mu inglise keele grupp on üks segarühm 11ndikest ja 12ndikest. Arvan ,et õpetaja suutis minu pärast haigeks jääda ja neljapäeval ajasime niisama juttu. Põnev oli. Uurisime mu ungari keele õpikut ja nad harjutasid selle abil enda inglise keelt. See on tore, kuidas kõik minuga sõbralikud on. Ma olen veidi äksi täis, sest mu toas pole ühtki soojendusaparaati ja kisub jahedaks. Vanemad üritavad küll väita, et õues on 25 kraadi sooja, aga tuul on nii jahe nii jahe, et ma ei usu sellesse termomeetrisse. Ja mu laadalt toodud roos sureb mingisugusel imelikul moel ära- arvan, et liigsesse vee hulka. Siiski on tore, et kohevarsti hakkab uus koolinädal ja ma pole veel akordionit harjutanud, mille peab kohe käsile võtma. Aga pole enam aega, mida kirjutamise peale raisata, sest õppimine, see püha tegevus, ootab mind kärsitult ees.

Kui lapsed saaksid iga kahe nädala tagant nädalakese puhkust, oleks alati tunne, et on esimene september. Ma arvan nii või no vähemalt mõnda aega jääks siukse mulje kohe kindlasti. Või siis suudan ainult mina oma targa aruga siuke mõtte peale tulla. Viimasel ajal ajan end igal hommikul naerma, sest mu hääl on nagu suurel isakarul. Ma ei ole päris kindel, kas selle taga on köha või nohu või hoopis peavalu- äkki nad kõik korraga koos isegi. Kuid nüüd olen ma ometi päästetud, sest leidsin kohvrist ju issi ostetud suurepärase greipfruudi ekstrakti.
Koolilgi on jälle selline mõnus maik juures- naljakas, kui palju üks nädalake kodus olemist muuta võib. Enda üllatuseks avastasin, et olen nii mõnelegi inimesele juba päris tuttavaks saanud- no kas või see tüdruk seal tänaval. Ma olen jah teda aeg-ajalt ikka bioloogia tundides märganud, kuid ei iial sõnakestki vahetanud ja täna ta lehvitas nii rõõmsalt mulle. Otseloomulikult olin mul hea meel talle hõigata- Szia! Ja hilinesin muusika tundi kah. See oli mu esimene kord ja ilmselt läheb see kusagile minu isiklikesse rekorditesse, et hilinen pooleteise kuu jooksul ühe korra. Tavaliselt oli see ikka teistpidi mu õigeaegselt jõudmistega.
Mulle meeldivad inglise keele tunnid- missiis, et õpetajal on isu kõigi eraelu kohta pea kõik teada saada ja ta sellest iga päev rääkida võib, kuid vahepeal juhtub nii mõndagi vahvat. Tegelikult sain ma lihtsalt eesti keelt rääkida teistele-rääkisin kuidas nädalavahetusel kuhugi põhja lähen ja midagi veel.. Mu lause kõlas küll väga ebaloogiliselt- läksin natukene närvi, aga mis siis ega nad siis pahaks pannud,.. Pealegi sattusin hoogu ka ja siis rääkisin natuke rohkem, kui see tõlge oleks nõudnud, aga neile meeldis see nii väga, et pidin kohe mitu korda sama lauset kordama. Nii veidralt kõlab eesti keeles üksinda võõramaalaste seas ja eks ta tobe oli ju ka veidi. Kuidas sa räägid siis 15. inimesele on nädalavahetusest- kõigil silmad suured ja naerul näod, aga millestki aru ei saa. Aga tore on see ikkagi, kohe väga isegi.
Kui ma Eestis arvasin, et väikesed lapsed on nüüdisajal ikka lärmakad küll, siis oh vaadakem hoopis siinseid väikseid tirtse. Ma kannatasin pool tundi terrori all, sest nad avastasid, et on kuidagi tore, et üks üksik tüdruk istub koridoris ja ootab. Üks suur viga oli neile öelda, nem beszélni magyar, sest pärast seda ostustasid nad kõik korraga, küsida võimalikult palju küsimusi. Korraga, üheaegselt, erinevaid küsimusi- ei väiksed lapsed on toredad.
Head und!

Suveilmad saavad varsti otsa. Imelikul moel polegi sellest niiväga kahju. Avastasin, et vihm suudad inimesi väga edukalt rõõmsaks teha. Kas või see üks päev, kui pärast kooli trammi ootasin. Täiesti ootamatult hakkasid pisikesed piisad alla sadama, aina tihedamalt ja tihedamalt. Esimene tramm oli pilgeni täis ja ma olin valmis järgmist ootama, kuid silmitsedes teisi, märkasin kohutavat tunglemist- suurt tahet mahtuda sellesse liikuvasse aparaati, et vaid pääseda neist vahvatest vihmapiisakestest. Üks noormees, kes hiljem minuga ka vestlust tegi, üritas näiteks kätega enda püstiaetud tukka päästa. See vihm oli nii tore, nii tore.. ja nüüd olen ma nädal aega kodus haige olnud. Jah, et mis mul siis viga on. Kõigest gripp ja sel pole mingit seost vihmaga, pole ju olemas vihmagrippi. Ja kui olekski, oleks see kindlasi üks tobedamaid haigusi..
Kodus saab aga igasugu vahvaid asju teha. Näiteks magada hästi palju ja pärast ungari keelt õppida. Ungari keel- mu suurim pähkel, kuid ka mu rõõm. See on hea tunne, kui kuuled inimesi rääkimas ja saad päriselt aru, mida nad ütlevad. Vahel õpin ka selliseid mõtetuid sõnu nagu ablaktörlö- klaasipuhastuvahend, aga miks ka mitte. Teisalt ei hakka ma väitmagi, et see ainult lihtne oleks, kuid õnnelikuks teeb küll. Ma tahaks juba kuulda, kuidas kahe kuu pärast räägin..

Nädalavahetusel käisin oma haige peaga lillelaadal või näitusel- vot ei teagi, kuidas seda nimetada. Tõime ühe ilusa orantsi roosi mulle koju, mis mu tuba nüüdsest ehib. Jah, vahvad on need laadad. Olen nii elevil, sest täna saan lõpuks ometi linna minna ja mul on isegi tore plaan välja mõeldud, mida teha. Iseasi loomulikult, kas ta ka nii töötab nagu minul mõttes on.

Tere!
Olles veendunud, et mul tõesti millestki rääkida on, muljetan oma tegemistest vähe. Kõigepealt palju õnne mulle, täna on see suurepärane päev, mil esimest korda ära eksisin ja kohalike käest abi küsisin. Muusika - tõeline rõõmutund- laulsime Verdi „Rigolettost“ teemasid ja üht reekviemi. Poisid said järjekordselt pahandada ja tüdrukud itsitasid ülejäänud aja- üpris hariv. Järgnevaks- mul oli mu esimene akordionitund ja see oli täitsa muhe- õpetaja on vahva, mängis minu lugusid – täitsa valesti ka, aga ta suutis täna asjalikke asju mulle õpetada ja ma annan talle andeks kõik . Nädalavahetusel käisin laadal- nägin kohalikku rahvatantsu ja armusin neisse seelikutesse- seal 30 kihti alusseelikut – no siis kui abiellud, aga muidu on neid ka omajagu ja see on üliväga vahva asi. Tahan endale ka siukest .
Üks tore onu tegi puutokkitest lilli ja ta oli üldse siuke tore vana onuke. Sõin teist korda guljašši ja jõin imehead veini kõrvale. Pean mainima, et mu esimene kokkupuude guljaššiga oli jubehirmus, kohe ausõna. Ohoh ja eile suutis üks mu klassiõdedest jälle nutma hakata- seda on nüüd juba kolm korda juhtunud. Kavatsen arvet hakata pidama. Seekord oli põhjuseks miski, mida füüsika õpetaja ütles, aga see oli nii naljakalt tobe- ma ausõna olen üritanud neid pisaraid igakord mõista.
Nii, miski mis mind täna naerma ajas... Kuna me akordioniõpetajaga ei mõista teineteist eriti, siis räägib ta minuga ungari- saksa ja mõned sõnad ka inglise keeles. Tunni lõpus küsisin temalt, kas ma peaksin järgmiseks korraks miskit harjutama ka ja tema vastas – nem tudom (ei tea), kuigi ta sai aru ja siis ma sugugi ei mõista nüüd, mis mu kodutöö olema peaks. Tulen oma väsimusega rohkem toime- palju paremini.. Täna oli maailma kõige naljakam päev, sest kõik inimesed tänaval naeratsid mulle – see oli tore . Ja nägin jälle turiste- seekord küsisid nad sadamate kohta. Ma polnud just parim abiline, kuid suuna suutsin neile kätte näidata . Koolis küsisin kõigilt, kas võin enne magamaminekut tassi piima saada ja kõigil oli tuju hea, juhei!

Kavatsen täna kaunis unetu terve öö olla. Mida ma sellega saavutada tahan – ei tea, ilmselt midagi. Hommikul metrooga kooli poole sõites sattusin puhkusel olevate ameeriklastega vestlema. Pean tõdema, et olin üpris kohkunud nende varasest metroo kasutusest, mina isiklikult oleks küll veel muhedalt voodis vedelenud. Nad kuulsid, et ma olen Austraaliast ja see oli tubli minust seletada neile Eesti paiknemist, ma arvan. Õpetasin neile, kuidas hääldada bocsànat ja läksin edasi trammi peale. See on juba mu teine kohtumine turistidega ja õnneks olen nõnda edukas olnud.
Kool oli nagu kool ikka, inglise keeles mind vastama ei kutsutudki- mitte, et ma oleks seda kohutavalt tahtnud, teisalt miks mitte. Vaba tunni ajal käisin järjekordselt linna tänavaid uurimas ja leidsin ühe kohutavalt armsa poekese, kust toredaid väikseid asju osta saab. Uksel öeldi mulle järjekordselt – nem magyar.. ja polnudki probleemi. Hiljem toimus meil tuletõrjealarm. Võite mind ette kujutada, olin just mõned minutid kulutanud, et raamatut lugeda (juhuslikult oli veel mu vaba tund), käib alarm... oskasin ma kuhugi minna ? Aga loomulikult mitte, kavatsesin sisse põleda nagu Ümar seda kord tegi, kuid märkasin Ilit – enda klassikaaslast ja olin päästetud.
Mu pärastlõuna oli kohutavalt põnev – magasin neljast kaheksani, aga tunne on hea.. Pole und ega midagi- ei saagi nagu aru, et kell öös juba ammu on . Ja me väike aiatoigaste vahelt sisse roninud kutsikas on 20 paari sokke aia peale laiale loopinud- kui tore . Ühesõnaga meil on suur sokipuudus siin, aga nädalavahetusel ostame miljon sokki nagu ma aru sain. Ja koolitoit- see on selline roheline ja plögane nagu väikeste laste multikas .. maitse on midagi kõige õudsemat, mida ma vist eluilmaski rohkem proovida ei tahaks. Ja ma vist loobun sellest. Sain enda raamatu ka läbi täna- vahva!

Tratarataraa... Esimene koolinädal ja jupike järgnevast on juba seljataga. Kool on siuke teistsugune ja tunnid polegi tunnid, vaid hoopis teised asjad. Vähemalt mulle- ma ei saa midagi veel aru ju. No bioloogiat tegelikult mõistan, sest kõik tundub samas järjekorras tulevat õpetaja suust, kui Eestis. Matemaatikast ei mäleta ma küll mitte miskit või ma ei teagi, see tundub küll jube võõras praegu- pidavat kümnendat klassi kordama ehk seepärast. Kõige suurepärasem on aga ilmselt see, kuidas ma esimesel täispikal koolipäeval pärast tunde jäin, sest hilinesin kehalise kasvatuse tundi. Pidin kolm korda rohkem trenni tegema, kui tunnis. Kehaline on üldse siuke najakas- tegeleme koguaeg korvpalliga. Kõige tähtamad on aga reeglid- tunnis peavad olema kooli logoga pluus, mustad dressipüksid, valged sokid ja enda vigastamisest hoidumaks andis õpetaja isegi lipiku, et igasugu reegleid meeles pidada. Ahsoo ja ehted on ka keelatud- igasugused. Klass on minuga endiselt väga sõbralik, kuid koolilõuna on jube. Täna suutsin selle isegi kogemata ära unustada. Muusika tund on kõige veidram, kus õpetaja ühe jala peal hüppab ja kana häälitsusi teeb. Tundides laulame tuntud muusikateoste peateemasid ja õpetaja jätab endast rumala mulje, kuid reedel lähen koori. Kuigi kõik pidid seda vihkama, pean ma siiski ju vaatama, mis tehakse ja kas tõesti asi nii hull on.
Nädalavahetusel käisin klassikaaslastega kusagil näitusel suuri reklaamplakateid vaatamas. Kõik suutsid iga plakati juures kõhutäie naerda ja ma olin ilmselt ainuke tõsine seltskonnas- võite olukorra kentsakust ette kujutada. Mu keeleoskus paraneb iga päevaga ja õnneks käsib mu pinginaaber mul koguaeg midagi õppida.
Minu ainukeks eeliseks teiste õpilaste ees- ma saan ka tundide ajal koolimajast välja, sest ukse tädi teab öelda mu kohta - nem magyar.. Tegelikult on sellest ju hea, sest mida ma enda kõigi vabade tundidega peale hakkaksin- raamatukogu pole ka koguaeg avatud. Kuigi raamatukogutädi on tore- aitas mul isegi mingisuguseid reegleid õppida, mis siiamaani on tõsiselt absurded tundunud mulle.
Ja muusikakool- ma olen pettunud selles, isegi pillirihmad on jamad. Pole midagi, ma tegelen sellega ja erilist arvamust mul õpetjast pole. Vähemalt tema oli minust vaimustuses. Tegelikult üritas ta nii püüdlikult minuga koguaeg saksa keelt rääkida- justnagu ma sellest rohkem aru saaksin kui ungari keelest. heeh, naljamees :)

Teree!
Ma olen linnas päris osav, ei eksi ära ega miskit. Oooh, aeglaseks ja laisaks olen muutunud oma kirjutamisega. Juba võtan kokku ennast. Linnas käisin üksi ära- ma olin edukas, vou. Suutsin Pesti poolelt Buda poolele seigelda kõiksuguste metroo ja trammi värkidega. Igaksjuhuks hoian aga kõigil kohtadel silma peal- ei või eales teada. Nädalavahetusel käisin Gergöga peol . Illegal grill party nagu nemad seda kutsusid. Muusika oli kohutav- ei seda ei saagi muusikaks nimetada, see oli midagi palju veidramat, mingisugune rütm – üks ja sama rütm ja sellest vaimustuses olev DJ moodi tüüp. See-eest seltskond oli väga muhe. Aga kõigepealt siis kohast- omamoodi eriline paiknemine Doonau kaldal tunneli kohal künka otsas. Maailmailusa vaatega loomulikult. Tõepoolest olin heatujuline ja mu vend on päris lahe.
Nüüd siis esimesest septembrist. Mul on pidupäeva vorm siin. Madrusepluus ja must seelik. Madrusepluusi leidmisega oli omajagu tegemist, pidin laupäeval pea et nälga jääma, kuna läksime seda spetsiaalselt enne sööki linnast otsima poodi, mis muide oli avatud vaid tunniks ajaks. Kätte sain ta siiski. Ja koolist siis- Madach Imre Gymnasium on selle täpne nimi. Uhke värk.. 11 a klass , mis on keelteklassiks.. Iga õpilane valib aine, mis on nende faculty, valisin inglise keeles- tundus kõige loogilisem. 11. klassist siis.. Matemaatika on täpselt sama mis eelmisel kooliaastal, inglise keelt saan 8 tundi nädalas, saksa keelt 5, muusikat ainult 1 – no kuulge see ei ole küll tore- pealegi pidi kooridirigent jube jama mees ka olema, ühesõnaga pean endale linna pealt veel koori ka otsima hakkama, kui miskit tarka sellest välja ei tule. See- eest drama club pidi hea olema- vaatan , ilmselt proovin ära. Ja ooh , naljakas, mul on siuke tund nagu zero lesson , kui mu päev hakkab hommikul pool kaheksa!! Ja siis on veel takka otsa 7 tundi, mis kokku teeb kaheksa, aga nemad nimetavad seda seitsmeks, justnagu enda lollitamine. Ja ülehomme on üldse esimesed kaks tundi vabad ja siis neli koolihariduseks. Pole elusees ka nii rumalat tunniplaani näinud- au meie õppealajuhatajale- tõesti. Oh jah, täna pidi mul olema kolm tundi pärast tseremooniat, mis polnudki nagu tseremoonia, vaid rohkem värske õhu hingamine, kuid lõpuks tekkis sellest viis tundi ja viimases rääkis kehalise kasvatuse õpetaja, kuidas ennast võimeldes mitte ära mõrvata. Mingi hetk tekkis kahel tüdrukul veel draama ja suur pisarate meri, kuna nende inglise keele õpetaja oli vahetunud. Hiljem saabus klassi endine kehalise kasvatuse õpetaja, kes ka pisardas ja kõigiga hüvasti jättis. Muideks õpilased hindavad õpetajaid siin aasta lõpus ja see pisarais õpetaja oli kõige vähem punkte saanud mu uuelt klassilt. Enamusest koolitundidest ei saanud ma midagi aru- tegelikult olin lausa kõiksuguse lootuse kaotanud, kõik olid nii väiksed ja kuidagi rumalad tundusid nad mulle. No ja siis istu ja tee ilusat nägu, kõik tahavad sind igaksjuhuks mitu korda vaadata-kaos. Õnneks on mu klass siiski tore, hakkasin nendega rohkem suhtlema ja pärast kutsusid nad mu vizipipa`le. Ajasime juttu ja nad õpetasid mulle sõnu, tegime plaane nädalavahetuseks ning tore oli. Uskumatu , aga tõesti. Lubasid mulle terve aasta programme korraldada, heh .Ja ma lähen homme kohe kindlama südamega kooli- ainult et kella poole kaheksaks- kui tore! Ooh jah, ma olen tubli , ausõna üritan ! Ükspäev suutsin jälle neli tundi magada- keset päeva, aga muidu võitlen oma väsimusega! Ooh, ilusat esimest septembrit teile, mu abituriendid!

Jó reggelt!
Täna- homme visatakse mind üksinda sellesse suurde Budapesti elukeerisesse. Naeratusega vaadatakse mu esimesi samme ja lahkutakse üpris kindlal meelel, sest elame ju tänapäevas kõiksuguste tehnikanikerdustega. Kuhu siis suunduda- väikestesse kõrvaltänavatesse? liikuda mööda hiigelsuuri turistide marsruute või hoopiski seista paigal ja oodata, et kätte jõuaks õhtu ? Ei, seista paigal oleks ehk liiga äärmuslik , kas või arvestades kõike seda päikest, mis lagipähe tikub. Pealegi oleksin ma liiga elevil, et vaid kaugustest uurida neid tundmatuid paiku. Mis must siis saab ..
Oma viimaste ööde unenägudes olen näinud pea kõike, mis vana ja tuttav, kuid palun siiralt vabandust - te kõik olite mutanteerunud. Jah, pean tõdema , et on olnud hetki, kus see mulle terveks päevaks naeru näole manab, kuid teinekord olen kaunis traumatsioonis. Avastasin, et olen nii mõnedki vajalikud asjad koju jätnud. Ühe eesti keelse raamatu oleks pidanud vähemalt kaasa võtma- suudan juba eesti keelt aktsendiga rääkida. Ilmselt te ei kujuta ettegi, kui ebameeldiv tunne see on, otsida emakeeles sõnu enese väljendamiseks. Suureks muretsemiseks pole siiski veel põhjust, sest ega ma seda asja nii ei jäta. Uue kooli sain ka jälle teada- kesklinnas ja hea mainega. Muusikakooli lähen siiski Budapestis, kuid siinkohal mainin, et ma jätsin viimse kui ühe noodi koju. Ühesõnaga ma olen sama asjalik edasi, kui seda kodus olin . Koolis ei pea jalanõusid vahetama- naljakas, aga oma kapi saan ka- vist. Väga põnev, või mis ?
Szia (:

Möödunud nädalavahetus oli väga muhe, oma nelja puhkepäevaga suutsin palju näha ja korda saata. Kõigest siis järgemööda.. 20.august on meile , eestlastele taasiseseisvuspäev, Ungaris tähistasime hoopiski St Stepheni päeva Red Bull Air Race´i ja hiigelsuure ilutulestikuga. Ausalt öeldes air race jäi meil tegelikult vahele seepärast, et mõned päevad enne harjutasid igasugused lennukiässad Chain Bridge´i all ja nii oli igasugune liiklus kõikide sildade peal peatatud - ohutus eelkõige. Loomulikul oli Gyula just sel päeval otsutanud mulle Chain Bridge´i näidata, aga pole lugu, ilmselt õnnestub mul seda hiljemgi näha veel. Ilutulestik oli aga ilus, jah väga ilus. Eriti siis, kui oled kuhugi maailmakõrgele roninud, et seda vaadata .. St Stepheni päev on pühendatud Ungari riigi tekkimisele. Järgmised kolm päeva veetsin hoopiski Balatoni äärses külas- Köveskal, kus kõik aiad olla tehtud valgest kivist. Vesi oli muhedalt soe ja ma sain tohutus koguses päikest, mis mulle endale küll rõõmu valmistas :) Maitsesin järjekordset ungari rooga- lambosi, kuid siiamaani on mul mulje jäänud, et toiduportsjonid on koguaeg liiga suured. Kuna Gyula on ekskursioonide fänn ,aga Judit vastupidiselt rannas peesitaja, pidime leidma kompromissi. Tegelikult olid meie ekskursioonid ju ka väga toredad. Külastasime „kivimerd” , mis kunagisest Pannoonia merest sinna jäänud oli. See kujutab endast hunnikus kive-lihtsalt öeldes.
Kivimeri on ta ka vist seepärast, et vihmaperioodil tekivad kõikjale kividesse väikesed lombikesed, kus linnud suplemas käivad. Kõige veidram oli, et seal oli hiigelsuur kivi, millel oli kolm hargnemist, ja üks neist kõikus ja kõikus ja see ei tule kunagi vist lahti sealt ja kõik inimesed käivad ja kõiguvad selle peal, kuigi see on kohutavalt kõrgel ja hirmus, aga mina kõikusin ikkagi kaaa! Nii, tegelikult enne seda käisime hiiglase hammustuse mäe otsas, mis kaugelt vaadates just täpselt siuke välja nägi :) Sealt võis kõike näha- Balatoni järve, Musta metsa, Köveskali, viinamarjaistandusi ja loomulikult kõiki ümberkaudseid mägesid. Muidugi pean ma mainima, et reis sinna imelisse viinamarjaparadiisi Köveskali kestis oma kolm tundi, sest kõik inimesed Ungaris ju teavad, et see oli viimane soe nädalavahetus (35-30 kraadine) . Jah tõesti liiklus oli segane ja me võtsime veel hääletaja peale- ta magas terve tee. Aga ma jäin väga rahule ja eile sain endale suure riidekapi ka tuppa, mis mind veel enam rõõmustas - saan enda asju kenasti paigutada nüüd. Elu on ikkagi lill, mitte muruniiduk.