Siin ma istun .. seljas valge kleit, sassis juuksed säetud üles ja ootan parajat aega. Külm on veidi, väljas ilmselt rohkem, aga harjuma peab. Mitte ainult külma, vaid ka lehtede kadumise ja päikese nappusega. Aga kui kõik hästi läheb, saame jõuludeks sooja või varemgi veel.. äkki hoopis veidi hiljem. Täpsusel pole praegu tähtsust. Pehme päike paitab mind..
.. ning ise igal hetkel muutudes ma muuski tajun muudatust- maailm mu ümber soojeneb
Friday 30 October 2009
Asusin taaskord linna uudistama. Tühja sellest ühest tagasiöögist. Otsustasin kinno minna- nagu näha ei midagi riskantset. Ehkki kartsin kõigepealt selle koha üles otsimist, teadsin vaid, et selles hiigelsuures kaubanduskeskuses. Ja kui end kärmelt liigutada, siis jõuab ühest otsast teise 15 minutiga. Filmiga jäin rahule:)
Lõpuks otsustasin enda toas ka rohkem majandama hakata. Laamendasin mööblit lahti ja vedasin minu jaoks üleliigse minema. Homme kavatsen sellega veel jätkata- nii põnev :) Mulle ikka kohutavalt meeldib asju ringi tõsta. Kõige olulisem on see, et tundub nagu toas oleks palju rohkem ruumi ehkki mu hiigelsuur voodi okupeerib ikka veel pea terve platsi ja seda on täiesti võimatu kuskile liigutada. Tüütu, aga laiutada on mõnus vähemalt, mitte et ma seda nii väga teeksin. Pole harjumust lihtsalt, aga eks seegi tuleb.
Järgmisel nädalavahetusel on jälle minu kord süüa teha. Elevus, elevus.. Mida teha ? Ei tea, aga sel korral teen supi kaa- mulle on nii meeldima hakanud need supid enne pearooga :)
Und tahaks ja filmi vaadata veel enne seda kiiret asja, niiet las mu kirjutamata mõtted jääda homseks..
Varsti tuleb kolmas täiskuu !
Lõpuks otsustasin enda toas ka rohkem majandama hakata. Laamendasin mööblit lahti ja vedasin minu jaoks üleliigse minema. Homme kavatsen sellega veel jätkata- nii põnev :) Mulle ikka kohutavalt meeldib asju ringi tõsta. Kõige olulisem on see, et tundub nagu toas oleks palju rohkem ruumi ehkki mu hiigelsuur voodi okupeerib ikka veel pea terve platsi ja seda on täiesti võimatu kuskile liigutada. Tüütu, aga laiutada on mõnus vähemalt, mitte et ma seda nii väga teeksin. Pole harjumust lihtsalt, aga eks seegi tuleb.
Järgmisel nädalavahetusel on jälle minu kord süüa teha. Elevus, elevus.. Mida teha ? Ei tea, aga sel korral teen supi kaa- mulle on nii meeldima hakanud need supid enne pearooga :)
Und tahaks ja filmi vaadata veel enne seda kiiret asja, niiet las mu kirjutamata mõtted jääda homseks..
Varsti tuleb kolmas täiskuu !
Thursday 29 October 2009
Vihm lahmib igalpoolt alla sadada. Nukker sügis. Olen veidi laisaks lasnud end, kuid eile rongis sõites mõtlesin asjade peale järgi. Leidsin, et elu juhib mind, mitte mina teda. Pettusin- endas? Ei tea, aga pärast pikka ööd, leidsin, et ma ise olen ju vaid rumal olnud. Olen vist kartnud ohje enda kätte krabada, kuid praegu olen selleks täiesti valmis.
Tänasest hakkasin jälle õppima- rohkem ja julgemalt. Olin vist mingil hetkel selles suures argielus kaotanud sädemekese, mis mind edasi viis. Aitäh, Karl!
Nädal on aeglaselt veninud ja samas ka kiirelt. Midagi märkimisväärset pole siiski juhtunud. Eile otsisin Margiti saart- sõitsin siis tublisti üle silla ja otsisin pääsu saarele, aga see on segadusttekitav. Nimelt minu saabumishetkest alates parandavad nad Margiti silda ja saarele saab kusagilt silla keskelt. Tramm seal aga ei peata ja nii ma ei teadnudki, mida teha. Arvestasin, et kui Buda poolelt ujuma hakata, siis võtaks see umbes 10 minutit, aga kes siis sügisel ujub. Kõndisin siiski pikalt Buda poolel, sest ma ei satu sinna kuigi tihti. Mitte, et maa pikk oleks, aga Buda pool on kuidagi tühi. Muidugi vaade on kindlasti linnale parem, aga kuna ta mäekünka otsas asub, siis leidub seal meeletuskoguses elumaju - heh nagu Veresegyhàz veidi. Siis käisin söömas- muidugi pidin terve tee trammiga tagasi sõitma Pesti poolele, sest ma ei tea päris täpselt, mis kuskil asub sealpool Doonaud. Viies täistund oli. Tallusin ühe mehe jala peal ja mul oli niiiii piinlik, aga tema naeratas ja ütles, et pole midagi. Leidsin koha nimega Menza- mis ungari keeles koollilõunat tähendab, aga iseenesest on väga stiilne koht- 80ndate stiilis. Söök oli hää :) Laupäeval on kontsert! Muidugi pean ma täna veel interneti teel piletid tellima, aga muidu on kõik korraldatud. Väljaarvatud see, et ma ei tea ka seda, kuskohas see kontsert olema saab. Aga sellele mõtlen hiljem. Kàlmàn Olàh Sextet. Kuulame vaatame ja Virge lubas muga kaasa tulla, niiet hurraa! (:
Nii palju siis tänasest. Ilus vaheaeg saab otsa varsti ja mu sääsk ei kavatse ikka veel ära surra. Ükspäev sõi mu jalga- naljakas, kui sääsed sind oktoobri lõpus söövad.
Tänasest hakkasin jälle õppima- rohkem ja julgemalt. Olin vist mingil hetkel selles suures argielus kaotanud sädemekese, mis mind edasi viis. Aitäh, Karl!
Nädal on aeglaselt veninud ja samas ka kiirelt. Midagi märkimisväärset pole siiski juhtunud. Eile otsisin Margiti saart- sõitsin siis tublisti üle silla ja otsisin pääsu saarele, aga see on segadusttekitav. Nimelt minu saabumishetkest alates parandavad nad Margiti silda ja saarele saab kusagilt silla keskelt. Tramm seal aga ei peata ja nii ma ei teadnudki, mida teha. Arvestasin, et kui Buda poolelt ujuma hakata, siis võtaks see umbes 10 minutit, aga kes siis sügisel ujub. Kõndisin siiski pikalt Buda poolel, sest ma ei satu sinna kuigi tihti. Mitte, et maa pikk oleks, aga Buda pool on kuidagi tühi. Muidugi vaade on kindlasti linnale parem, aga kuna ta mäekünka otsas asub, siis leidub seal meeletuskoguses elumaju - heh nagu Veresegyhàz veidi. Siis käisin söömas- muidugi pidin terve tee trammiga tagasi sõitma Pesti poolele, sest ma ei tea päris täpselt, mis kuskil asub sealpool Doonaud. Viies täistund oli. Tallusin ühe mehe jala peal ja mul oli niiiii piinlik, aga tema naeratas ja ütles, et pole midagi. Leidsin koha nimega Menza- mis ungari keeles koollilõunat tähendab, aga iseenesest on väga stiilne koht- 80ndate stiilis. Söök oli hää :) Laupäeval on kontsert! Muidugi pean ma täna veel interneti teel piletid tellima, aga muidu on kõik korraldatud. Väljaarvatud see, et ma ei tea ka seda, kuskohas see kontsert olema saab. Aga sellele mõtlen hiljem. Kàlmàn Olàh Sextet. Kuulame vaatame ja Virge lubas muga kaasa tulla, niiet hurraa! (:
Nii palju siis tänasest. Ilus vaheaeg saab otsa varsti ja mu sääsk ei kavatse ikka veel ära surra. Ükspäev sõi mu jalga- naljakas, kui sääsed sind oktoobri lõpus söövad.
Monday 26 October 2009
Sunday 25 October 2009
Olen mitmeid päevi ehk isegi nädalaid üritanud enda mõtteid kirjutada. Sundimine pole olnud lahenduseks- nagu näha. Vahepeal on paljutki juhtunud, samas nagu argipäev...Leidsin posu lõpetamata mõtteid, millest alles jäi vaid paar..
2. oktoober
Ajad lähevad paremaks. Tegelikult läheb vist alati midagi paremaks, kui lõpetada liigne muretsemine. Samas ma ei olegi muretsenud, lihtsalt mõtlen omaette. Aga mu aju suudab ikka tõeliselt geniaalseid mõtteid välja genereerida. Teisest küljest, mis selles paha saab olla. Inimene peabki mõtlema...Ilus ilm oli täna, ostsin jäätist ja jalutasin Andrassy tänaval. Pärast viit tundi koolimajas on kuidagi mõnus lihtsalt jalutada ja ilma imetleda ...
Mu vaimustuse kontsert Szendedres ja langosit tahan jälle- ooh tule ilus laupäev ja ära luba mul jälle muhedalt sisse magada...
oktoober...
Künka otsas on tore elada. Siin pole kunagi liiga palju vihmavett ja teised künkad on muhedalt lähedal. Samas künka otsa ronimine on salapäraselt raske töö..Teepeal voolab kõik vesi jalgade pääle ja sukad saavad märjaks. Ainult tuju ei tohi sellepärast õnnetuks lasta, siis on vihmal jälle oma võlu ja hall taevas ei tundugi nii sünge.
20. oktoober
.....Rahutu olen viimasel ajal olnud. Aeg läheb kärmelt- see üllatab mind. Olen mitmeid kordi alustanud, aga alati tundub, et pole nagu midagi parajalt öelda. Sõnad takerduvad kõikjale kinni ja võimatu on alustada, veel vähem lõpetada. Samas ilmad on vihmased ja ajan kõik selle süüks.
Nädalavahetus oli tore. Nägin teisi ja hea oli- nautisin täiel rinnal. Jahtisime ööklubi ja tundsin rõõmu linnas seiklemisest. Tõsiselt- üle pika aja oli kohutavalt lõbus- lapselikult lausa.
Istusin 3 tundi immigratsioonis- voh sulle Euroopa Liidu elanikku. Lõpuks sain siiski kaardi, mis lubab mul elulõpuni Ungaris elada- põnev, ainult et nad tahavad seda aasta lõpus tagasi.
Ja uudisuudisuudis õues on 20 kraadi sooja- mõnus! Talvejaki ostmise mõtted on mõneks ajaks jälle minema pühitud. Kuigi enamuse ajast mõtlen siiski sellele, kuidas homme teel Viini mitte ära eksida....
Ja nüüd olengi siin täis järjekordseid kadunud mõtteid. Viin oli kodune, rahulik, lummav... Tegelikult , kui ma sinna saabusin olin kohutavalt segaduses- ungari keel, eesti keel, inglise keel, saksa keel.. kõikkõik segamini.. ja siis oli kõik äkitselt nii kodune ja rahulik.. Äkki Budapesti pärast, isegi mu vahetuisa sõidustiil ei sobinud keskkonda..
Nautisin kapjade plaginat, kui kaarikuga linnatänavatel sõitsime, vaimustusin Sissy muuseumist- ma ei teagi, kas temast endast või siis sellest atmosfäärist mis mind ümbritsest. Muidugi on mul kahju , et mu silm kaugemale pealinna piiridest ei ulatunud, kuid ühelt nädalavahetuselt rohkemat ei anna tegelikult tahta.. Ja ma ei tundnud end sugugi hirmsa turistina, kes paigast paika tammub ja ajagraafikust täpselt kinni peab.. Jalutasime just siis kui isu oli ja käisime just seal kus tahtmine tuli.. Ausalt, oleksin tahtnud isegi kauemaks jääda ja veider kurbus oli ära minnes...
Aga see on kindel, et mu rada viib veel sinna toredasse Austria riiki tagasi ja ma olen lihtsalt rõõmsameelselt vaimustuses sellest.
2. oktoober
Ajad lähevad paremaks. Tegelikult läheb vist alati midagi paremaks, kui lõpetada liigne muretsemine. Samas ma ei olegi muretsenud, lihtsalt mõtlen omaette. Aga mu aju suudab ikka tõeliselt geniaalseid mõtteid välja genereerida. Teisest küljest, mis selles paha saab olla. Inimene peabki mõtlema...Ilus ilm oli täna, ostsin jäätist ja jalutasin Andrassy tänaval. Pärast viit tundi koolimajas on kuidagi mõnus lihtsalt jalutada ja ilma imetleda ...
Mu vaimustuse kontsert Szendedres ja langosit tahan jälle- ooh tule ilus laupäev ja ära luba mul jälle muhedalt sisse magada...
oktoober...
Künka otsas on tore elada. Siin pole kunagi liiga palju vihmavett ja teised künkad on muhedalt lähedal. Samas künka otsa ronimine on salapäraselt raske töö..Teepeal voolab kõik vesi jalgade pääle ja sukad saavad märjaks. Ainult tuju ei tohi sellepärast õnnetuks lasta, siis on vihmal jälle oma võlu ja hall taevas ei tundugi nii sünge.
20. oktoober
.....Rahutu olen viimasel ajal olnud. Aeg läheb kärmelt- see üllatab mind. Olen mitmeid kordi alustanud, aga alati tundub, et pole nagu midagi parajalt öelda. Sõnad takerduvad kõikjale kinni ja võimatu on alustada, veel vähem lõpetada. Samas ilmad on vihmased ja ajan kõik selle süüks.
Nädalavahetus oli tore. Nägin teisi ja hea oli- nautisin täiel rinnal. Jahtisime ööklubi ja tundsin rõõmu linnas seiklemisest. Tõsiselt- üle pika aja oli kohutavalt lõbus- lapselikult lausa.
Istusin 3 tundi immigratsioonis- voh sulle Euroopa Liidu elanikku. Lõpuks sain siiski kaardi, mis lubab mul elulõpuni Ungaris elada- põnev, ainult et nad tahavad seda aasta lõpus tagasi.
Ja uudisuudisuudis õues on 20 kraadi sooja- mõnus! Talvejaki ostmise mõtted on mõneks ajaks jälle minema pühitud. Kuigi enamuse ajast mõtlen siiski sellele, kuidas homme teel Viini mitte ära eksida....
Ja nüüd olengi siin täis järjekordseid kadunud mõtteid. Viin oli kodune, rahulik, lummav... Tegelikult , kui ma sinna saabusin olin kohutavalt segaduses- ungari keel, eesti keel, inglise keel, saksa keel.. kõikkõik segamini.. ja siis oli kõik äkitselt nii kodune ja rahulik.. Äkki Budapesti pärast, isegi mu vahetuisa sõidustiil ei sobinud keskkonda..
Nautisin kapjade plaginat, kui kaarikuga linnatänavatel sõitsime, vaimustusin Sissy muuseumist- ma ei teagi, kas temast endast või siis sellest atmosfäärist mis mind ümbritsest. Muidugi on mul kahju , et mu silm kaugemale pealinna piiridest ei ulatunud, kuid ühelt nädalavahetuselt rohkemat ei anna tegelikult tahta.. Ja ma ei tundnud end sugugi hirmsa turistina, kes paigast paika tammub ja ajagraafikust täpselt kinni peab.. Jalutasime just siis kui isu oli ja käisime just seal kus tahtmine tuli.. Ausalt, oleksin tahtnud isegi kauemaks jääda ja veider kurbus oli ära minnes...
Aga see on kindel, et mu rada viib veel sinna toredasse Austria riiki tagasi ja ma olen lihtsalt rõõmsameelselt vaimustuses sellest.
Sunday 4 October 2009
Laupäev..
Üks suur uimane olen ikka küll- ärkasin kahe paiku, kõht oli tühi ja sõin küpsiseid nutellaga. Nii hea oli, aga siiski ei saa ma mõtlemata jätta sellele, kuidas hommikul unise peaga linna minekust keeldusin. Ja nüüd on mul veidi jahe ja igav. Eile oli üks naljakas päev- algas ta nõmeda üllatusega, et mul on kaks esimest tundi vabad. Seda sain teada alles koolis ja see mind kõige enam pahandaski. Tulin varem koju ka, sest järgmiseks üllatuseks oli Bia pidu, mis õhtul toimuma pidi. Ma ei saanud sinna ometi ilma fotoaparaadita minna ja koti tahtsin ka kergemaks saada. Õhtul linna tagasi minnes plaanisin rongis läpakast filmi vaadata, aga suures tuhinas jätsin kõrvaklapid koju ja näe, jälle oli häda. Otsustasin muusika kasuks, sest sellele saab natuke rohkem tähelepanu pöörata, kuid ma ei tahtnud teisi reisijaid häirida. Mulle endale ei meeldi kunagi rongiga sõites noorte valjuhäälset „tümpsu“ kuulata. Kuulasin vaikselt Jääärt ehkki enamuse ajast mõtlesin muudest asjadest ja ei saanudki aru, et seda tegelikult üldse kuulda ju polnud. Sellest polegi midagi. Aga pidu oli tore- kõigepealt sinna minek oli kaunis naljakas, sest see pubi, mille nimi mul kahjuks meelest on läinud, pidi oktogoni ja nyugati vahepeal asuma, kuid kõndisime igatpidi sinka vonka, et see tundus juba nii rumal. Kuid pärale me jõudsime.
Ootasime umbes tund aega Biat ja Komit ja mu klassikaaslased on üpris naljakad sedasorti väljas käimises. Bia läheb kolmapäeval neljaks kuuks Koreasse. Minu jaoks oli see väga veider tunne- ei teagi miks. Olen selle kõik ise läbi teinud ja neli kuud ei tundu sugugi nii palju, kuid siiski on tema mures kõiksuguste asjade päras, eelkõige oma noormehe. Ma mõistan teda päris hästi, kuid see ei ole ju päris sama ka. 
Minu jaoks on juba käes oktoober. Hakkan sügiseks valmistuma, sest ilmad lähevad jahedamaks ja ma ei tahaks enam haigeks jääda. Mulle ei meeldi sügis nii väga, sest tal pole kindlat olekut. Oma vahelduvate ilmadega mängib ta inimeste tujudega ja see on väsitav. Koolis on aga hoopiski mõnus. Mu inglise keele grupp on üks segarühm 11ndikest ja 12ndikest. Arvan ,et õpetaja suutis minu pärast haigeks jääda ja neljapäeval ajasime niisama juttu. Põnev oli. Uurisime mu ungari keele õpikut ja nad harjutasid selle abil enda inglise keelt. See on tore, kuidas kõik minuga sõbralikud on. Ma olen veidi äksi täis, sest mu toas pole ühtki soojendusaparaati ja kisub jahedaks. Vanemad üritavad küll väita, et õues on 25 kraadi sooja, aga tuul on nii jahe nii jahe, et ma ei usu sellesse termomeetrisse. Ja mu laadalt toodud roos sureb mingisugusel imelikul moel ära- arvan, et liigsesse vee hulka. Siiski on tore, et kohevarsti hakkab uus koolinädal ja ma pole veel akordionit harjutanud, mille peab kohe käsile võtma. Aga pole enam aega, mida kirjutamise peale raisata, sest õppimine, see püha tegevus, ootab mind kärsitult ees.
Üks suur uimane olen ikka küll- ärkasin kahe paiku, kõht oli tühi ja sõin küpsiseid nutellaga. Nii hea oli, aga siiski ei saa ma mõtlemata jätta sellele, kuidas hommikul unise peaga linna minekust keeldusin. Ja nüüd on mul veidi jahe ja igav. Eile oli üks naljakas päev- algas ta nõmeda üllatusega, et mul on kaks esimest tundi vabad. Seda sain teada alles koolis ja see mind kõige enam pahandaski. Tulin varem koju ka, sest järgmiseks üllatuseks oli Bia pidu, mis õhtul toimuma pidi. Ma ei saanud sinna ometi ilma fotoaparaadita minna ja koti tahtsin ka kergemaks saada. Õhtul linna tagasi minnes plaanisin rongis läpakast filmi vaadata, aga suures tuhinas jätsin kõrvaklapid koju ja näe, jälle oli häda. Otsustasin muusika kasuks, sest sellele saab natuke rohkem tähelepanu pöörata, kuid ma ei tahtnud teisi reisijaid häirida. Mulle endale ei meeldi kunagi rongiga sõites noorte valjuhäälset „tümpsu“ kuulata. Kuulasin vaikselt Jääärt ehkki enamuse ajast mõtlesin muudest asjadest ja ei saanudki aru, et seda tegelikult üldse kuulda ju polnud. Sellest polegi midagi. Aga pidu oli tore- kõigepealt sinna minek oli kaunis naljakas, sest see pubi, mille nimi mul kahjuks meelest on läinud, pidi oktogoni ja nyugati vahepeal asuma, kuid kõndisime igatpidi sinka vonka, et see tundus juba nii rumal. Kuid pärale me jõudsime.
Ootasime umbes tund aega Biat ja Komit ja mu klassikaaslased on üpris naljakad sedasorti väljas käimises. Bia läheb kolmapäeval neljaks kuuks Koreasse. Minu jaoks oli see väga veider tunne- ei teagi miks. Olen selle kõik ise läbi teinud ja neli kuud ei tundu sugugi nii palju, kuid siiski on tema mures kõiksuguste asjade päras, eelkõige oma noormehe. Ma mõistan teda päris hästi, kuid see ei ole ju päris sama ka. 
Minu jaoks on juba käes oktoober. Hakkan sügiseks valmistuma, sest ilmad lähevad jahedamaks ja ma ei tahaks enam haigeks jääda. Mulle ei meeldi sügis nii väga, sest tal pole kindlat olekut. Oma vahelduvate ilmadega mängib ta inimeste tujudega ja see on väsitav. Koolis on aga hoopiski mõnus. Mu inglise keele grupp on üks segarühm 11ndikest ja 12ndikest. Arvan ,et õpetaja suutis minu pärast haigeks jääda ja neljapäeval ajasime niisama juttu. Põnev oli. Uurisime mu ungari keele õpikut ja nad harjutasid selle abil enda inglise keelt. See on tore, kuidas kõik minuga sõbralikud on. Ma olen veidi äksi täis, sest mu toas pole ühtki soojendusaparaati ja kisub jahedaks. Vanemad üritavad küll väita, et õues on 25 kraadi sooja, aga tuul on nii jahe nii jahe, et ma ei usu sellesse termomeetrisse. Ja mu laadalt toodud roos sureb mingisugusel imelikul moel ära- arvan, et liigsesse vee hulka. Siiski on tore, et kohevarsti hakkab uus koolinädal ja ma pole veel akordionit harjutanud, mille peab kohe käsile võtma. Aga pole enam aega, mida kirjutamise peale raisata, sest õppimine, see püha tegevus, ootab mind kärsitult ees.
Subscribe to:
Posts (Atom)