Dummdedummdedumm.. Kool on raske ja siis jälle kerge ja mõistetamatu on kõik kontrolltööd ühele nädalale "toppida", teine nädal rahulikult olla. Lihtsalt otseses mõttes olla.
Tunne on , et ei ole nagu millestki rääkida- kirjutada enam, on vist õige. Niiet sinnapaika ta siis jääbki , vähemalt mõneks ajaks.

Täiesti uskumatu, kui lihtne on kedagi alt vedada. Ja nii raske on seda heastada või siis andeks anda või andeks paluda. Jah, on inimesi, kes ei palugi kunagi andeks.

Mis mul meelde tuli nüüd, on see, et sain märkuse, et räägin ikka veel aktsendiga ja kirjutasin kirjandis sõnad vales järjekorras, aga ma ei oska paremini. Praegu mitte.

Miks sisseelamine inimestel nii erinevalt toimub, aga ma olen nüüd sisseelanud. Ära harjunud, aru saanud, isegi naljad on peaaegu , et naljakad ja iroonia mõistetav.

Pläma..

Saaks see aasta juba läbi !

Olin täiesti veendunud, et jätan Tartu pildid sinna kust nad tulid, aga mõtlesin ümber siiski. Need pildid on midagi, mis jäävad nö kahe ajastu vahele, mälestusteks inimestest, kes nad kunagi olid ja kelleks enam ei saada. Aga ajad olid head ja tulevad paremad. Ja Tartus on nii palju kohti, millest ma midagi kuulnud pole. Tuule üle on hea meel!
Kui keegi teine ei märka tulla, siis tuleb oma ema ja ütleb kõik ära, mis mu enda hinge kripeldand. Vahel ongi just nii hea, niiet mul on ikka vedanud küll. Az ùj oldal az èlemben.

-10.september.. olen Türgis, tunnelis. Ümberringi mäed ja kõrged blokkmajad- igaüks isevärvi. Ja liiklus on segane, pöörane, imelik. Lahtijäetud uksed, trügivad autod- tuhanded või vähemalt sajad. Akendest välja pistetud pead ja sild, mis meenutab Erzsebeti. Teel Aasia poolele. Kõik on nii suur ja mina selles väike, aga õnnelik. Äraütlemata õnnelik. Mingisugune elevus on minusse tagasi puhutud. Tegi seda tuul, mis Istanbuli tänavatel toole lennutas või hoopis inimesed mu ümber. Lennukist välja astudes puperdas mu süda , näole langes naeratus- helge ja puhas. Buss on mugav... pesime käsi ja kohe tuleb magustoit. Ennekuulmatu. Pogàcsa on siin ja veel ungari moodi asju. Kõik majad lähevad kitsamast laiemaks või pilvedesse. Mulle meeldib siin, juba......-
Ühesõnaga Türgi oli palju andev ja põnev. Kindlasti üks järjekordne hea kogemus. Hea on avastada maailma, ise mõistes. Olenemata sellest, et 5 tundi Isatanbuli lennujaamas istusin, tutvusin väga huvitavate inimestega. Järgimõeldes, selliseid asju ei juhtu kuigi tihti. Kõigepealt oli kõik nii soe, inimesed, ilm, tunne. Ma ei ole vist kunagi päevajooksul nii palju teed joonud ja Vladi tähelepanek suure suhrku söömise kohapealt oli asjakohane. Mulle meeldib türklaste tervitus, kallistades nö mõlemat põske ja nende kummaline vajadus külalistele kõik välja teha. Ja ma saan täiesti aru ütlusest, et suitsetad nagu türklane. Eyvallah!

buss, mis soidab kiirteel.
tund lennukis, teised kolm teises ja nuud see busss, mis soidab labi magede ja ule orgude..
tahaks kohale juba. niinii tore on, kuidagi kodune ja sonad on veidi nagu olekski kodus, aga selles teises.
koht on tais, tuju on hea ja vlad on korval naerutamas.. mida muud elult tahta, eks.
maed on voimsad ja seal ulal udutab vihm.
mulle meeldib see tugev tuul, mis puhub toolid lendu ja purgid laualt.
onnelik tunne on.
kui vahva ikka moelda, et elu on taiesti muutunud.. ja tegelikult saan aeg ajalt vaid roomustada, et umberringi on maed, vesi ja majad pilvedesse korgumas voi paksuks kasvades.
koige monusam aga buss, kus noormees teed ja kooki pakub, namm!
praeguseks lopetan, kummaline on olla uleni hele ja blond.
ilm on nii soe nii soe nii soe!
tahaks kauemaks.
tervitused palavad!

Kõik, kõik on uus septembrikuus!
Gümnaasiumi 12. klass hakkas hooga peale. Maarja ja Tuuli pakkisid kotid ja lahkusid 7 tuule suunas ja nii ma siis olen koos kõigi uute inimeste ja emotsioonidega.
Tähendab ilm on ilus. Kool on teine, täitsa teine sellest hetkest kui ta maha sai jäetud. Tunne on uus või kas üldse.
Tähendab uusi asju on küllaga, näiteks meil on vahetusõpilane. Kas võib olla veel parem uudis!
Teatriõpetus kaotati ära, autokooli toodi tunniplaani ja ei maja on siiski külm ja kalk, vahel veidi kelder.
Õppimine, mida ma kaua oodanud olen, pakub põnevust. Tähendab ega keegi tõesti millestki aru ei saa. Nutta või naerda?
Täna seisin kurva fakti ees, et kuidas on siis vene keeles 90 ? Sest kilencven ta kindlasti olla ei saa. Ma annaks kõik, et selle ungari keele vastu vahetada. Üks jääb alati teist segama.
Ja uudis on see, et neljapäeval sõidan Türki! See on õigepea ülehomme, millest tuleb homme, millest täna. Hurraa? Ei, sest kõik oli teistpidi ära plaanitud ja midagi ei saa muuta. Samas võimalusest suve nautida ei ütleks küll ära!
Kui päris mõtlema hakata, siis nii ruttu tulevad juba jõulud!
Maarja tuba oli nii tühi temata, eh.
Mul puudub igasugune arusaam tuleva ees..