Kohal Ungaris, elus ja terve ja nűűdseks ka válja puhanud. Eile ootasin pea poolteist tundi Praha lennujaamas, kúll lennujaama kohal tiirutades, ooteruumis istudes ja hiljem teise lennukiga muudkui hoogu sissevottes, aga igakord jálle seismajáádes. Lopuks sain kohale, sűda sees húppas ehmatusest, kui lennukirattad maad puudutasid. Judit ja Gyula olid vastas ja ráákisid mulle kőikkőik, mis váhegi viimasel ajal on juhtunud. Sain kiita, et mu ungari keel on vága hea, niiet harjutamisest on siiski kasu olnud, pika aja peale láks endalgi see puisus úle. Káisime sőőmas ja soitsimegi koju. Samu on niiii armas, tápselt nagu Ődőn, aga kolm korda váiksem veel. Otsustasin úlemisel korrusel magada, sest siin on soojem ja őősel árkasin kolm korda úles, tahtmisega úles árgata, aga alati oli kuidagi vara. Hea tunne on kodus olla ja peangi kooli minema, et mitte rongist maha jááda, loodan, et pilet vahepeal miljon korda tőusnud pole, sest mul pole ju sularaha peaaegu uldse.
Uuuu háppi taim ja isegi uuh, uuh, uuh, uuh , kertu , ei tule enam meelde. Heh :)
Budapest , here i come!