Niii... istun rahulikult, mõtlen, et mis saanud on lõpuks. Pole ju midagi.
Millegi eelistamine teisele tundub kasutu, sest lõpuks on kõik need loobumised selgunud paremaks, kui jäetud.
Vahepeal tundub, et elu ise on võidurelvastumine. Kes viskab tugevama või priskema pilke.
Ja paratamatult tundub, et enam polegi ju millestki rääkida, sest mis mõte on rääkida elust, kui see tiirleb kooli ja pingete ümber. Ehkki üht paneb kool mind siiski imestama, et kuidas me tegelikult, mitte alati teadlikult, muutumegi nendeks küünilisteks täiskasvanuteks.
Avastasin alles hiljuti, et ma ei ole vist kunagi "Pipi Pikksukka" täielikult läbi lugenud, pisikesena tundus vist, et filmist oli piisavalt ja "Karupoeg Puhhi" lugesin alles möödunud aastal Ungaris ungari keeles. Hol van a gyerek?
Ja kui me esseesid kirjutasime, kirjutasin minu Eestist ja jälle tekkis see kahe dimensiooni vaheline tunne, et kus sa oled kahe pere laps. No ja inimeste noogutused.
Mu valikud on kindlad, aga see, et ma aastaga nooreks sain. Milline kergendus mõnest kortsukirmest lahti saada!
Mõnikord, kui mõnd asja vaadata, siis mul tekib tunne, et ei tea, kas mina tahaksingi, sest lõpuks, kui sa lõpetad vaatamise ja proovid, hakkad samamoodi käituma ja tuleb järgmine, kes vaatab ja jälle mõtleb, et hirmus.
Viimasel ajal on tunne, et põrutaks Aafrikasse. Miks? Lihtsalt, et midagi jälle oleks, midagi, mis oleks lihtne ja püsiv.
Aga ma mõtlen, et saaks juba läbi.
Ja päriselus tuleks tekst pähe õppida.
Igasugu imelikke pilte hüppab silme ette, ma juba tahan oma Ungarit.
Ja mul läheb lihtsalt süda pahaks mõttest, et eelmisel aastal samal ajal käisin ma teesärgiväel väljas päikese käes peesitamas.
Aga samas on mul ju ka vedanud, et noh, vedanud jah :)
Ja ma ei hakkagi mõtlema kummalistele kommentaaridele, mis mitte inimese seest ei saa ometi tulla.
No comments:
Post a Comment