Laupäev..
Üks suur uimane olen ikka küll- ärkasin kahe paiku, kõht oli tühi ja sõin küpsiseid nutellaga. Nii hea oli, aga siiski ei saa ma mõtlemata jätta sellele, kuidas hommikul unise peaga linna minekust keeldusin. Ja nüüd on mul veidi jahe ja igav. Eile oli üks naljakas päev- algas ta nõmeda üllatusega, et mul on kaks esimest tundi vabad. Seda sain teada alles koolis ja see mind kõige enam pahandaski. Tulin varem koju ka, sest järgmiseks üllatuseks oli Bia pidu, mis õhtul toimuma pidi. Ma ei saanud sinna ometi ilma fotoaparaadita minna ja koti tahtsin ka kergemaks saada. Õhtul linna tagasi minnes plaanisin rongis läpakast filmi vaadata, aga suures tuhinas jätsin kõrvaklapid koju ja näe, jälle oli häda. Otsustasin muusika kasuks, sest sellele saab natuke rohkem tähelepanu pöörata, kuid ma ei tahtnud teisi reisijaid häirida. Mulle endale ei meeldi kunagi rongiga sõites noorte valjuhäälset „tümpsu“ kuulata. Kuulasin vaikselt Jääärt ehkki enamuse ajast mõtlesin muudest asjadest ja ei saanudki aru, et seda tegelikult üldse kuulda ju polnud. Sellest polegi midagi. Aga pidu oli tore- kõigepealt sinna minek oli kaunis naljakas, sest see pubi, mille nimi mul kahjuks meelest on läinud, pidi oktogoni ja nyugati vahepeal asuma, kuid kõndisime igatpidi sinka vonka, et see tundus juba nii rumal. Kuid pärale me jõudsime. Ootasime umbes tund aega Biat ja Komit ja mu klassikaaslased on üpris naljakad sedasorti väljas käimises. Bia läheb kolmapäeval neljaks kuuks Koreasse. Minu jaoks oli see väga veider tunne- ei teagi miks. Olen selle kõik ise läbi teinud ja neli kuud ei tundu sugugi nii palju, kuid siiski on tema mures kõiksuguste asjade päras, eelkõige oma noormehe. Ma mõistan teda päris hästi, kuid see ei ole ju päris sama ka.
Minu jaoks on juba käes oktoober. Hakkan sügiseks valmistuma, sest ilmad lähevad jahedamaks ja ma ei tahaks enam haigeks jääda. Mulle ei meeldi sügis nii väga, sest tal pole kindlat olekut. Oma vahelduvate ilmadega mängib ta inimeste tujudega ja see on väsitav. Koolis on aga hoopiski mõnus. Mu inglise keele grupp on üks segarühm 11ndikest ja 12ndikest. Arvan ,et õpetaja suutis minu pärast haigeks jääda ja neljapäeval ajasime niisama juttu. Põnev oli. Uurisime mu ungari keele õpikut ja nad harjutasid selle abil enda inglise keelt. See on tore, kuidas kõik minuga sõbralikud on. Ma olen veidi äksi täis, sest mu toas pole ühtki soojendusaparaati ja kisub jahedaks. Vanemad üritavad küll väita, et õues on 25 kraadi sooja, aga tuul on nii jahe nii jahe, et ma ei usu sellesse termomeetrisse. Ja mu laadalt toodud roos sureb mingisugusel imelikul moel ära- arvan, et liigsesse vee hulka. Siiski on tore, et kohevarsti hakkab uus koolinädal ja ma pole veel akordionit harjutanud, mille peab kohe käsile võtma. Aga pole enam aega, mida kirjutamise peale raisata, sest õppimine, see püha tegevus, ootab mind kärsitult ees.