Olen mitmeid päevi ehk isegi nädalaid üritanud enda mõtteid kirjutada. Sundimine pole olnud lahenduseks- nagu näha. Vahepeal on paljutki juhtunud, samas nagu argipäev...Leidsin posu lõpetamata mõtteid, millest alles jäi vaid paar..
2. oktoober
 Ajad lähevad paremaks. Tegelikult läheb vist alati midagi paremaks, kui lõpetada liigne muretsemine. Samas ma ei olegi muretsenud, lihtsalt mõtlen omaette. Aga mu aju suudab ikka tõeliselt geniaalseid mõtteid välja genereerida. Teisest küljest, mis selles paha saab olla. Inimene peabki mõtlema...Ilus ilm oli täna, ostsin jäätist ja jalutasin Andrassy tänaval. Pärast viit tundi koolimajas on kuidagi mõnus lihtsalt jalutada ja ilma imetleda ...
Mu vaimustuse kontsert Szendedres ja langosit tahan jälle- ooh tule ilus laupäev ja ära luba mul jälle muhedalt sisse magada...
oktoober...
Künka otsas on tore elada. Siin pole kunagi liiga palju vihmavett ja teised künkad on muhedalt lähedal. Samas künka otsa ronimine on salapäraselt raske töö..Teepeal voolab kõik vesi jalgade pääle ja sukad saavad märjaks. Ainult tuju ei tohi sellepärast õnnetuks lasta, siis on vihmal jälle oma võlu ja hall taevas ei tundugi nii sünge.
20. oktoober
.....Rahutu olen viimasel ajal olnud. Aeg läheb kärmelt- see üllatab mind. Olen mitmeid kordi alustanud, aga alati tundub, et pole nagu midagi parajalt öelda. Sõnad takerduvad kõikjale kinni ja võimatu on alustada, veel vähem lõpetada. Samas ilmad on vihmased ja ajan kõik selle süüks.
Nädalavahetus oli tore. Nägin teisi ja hea oli- nautisin täiel rinnal. Jahtisime ööklubi ja tundsin rõõmu linnas seiklemisest. Tõsiselt- üle pika aja oli kohutavalt lõbus- lapselikult lausa.
Istusin 3 tundi immigratsioonis- voh sulle Euroopa Liidu elanikku. Lõpuks sain siiski kaardi, mis lubab mul elulõpuni Ungaris elada- põnev, ainult et nad tahavad seda aasta lõpus tagasi.
Ja uudisuudisuudis õues on 20 kraadi sooja- mõnus! Talvejaki ostmise mõtted on mõneks ajaks jälle minema pühitud. Kuigi enamuse ajast mõtlen siiski sellele, kuidas homme teel Viini mitte ära eksida....
Ja nüüd olengi siin täis järjekordseid kadunud mõtteid. Viin oli kodune, rahulik, lummav... Tegelikult , kui ma sinna saabusin olin kohutavalt segaduses- ungari keel, eesti keel, inglise keel, saksa keel.. kõikkõik segamini.. ja siis oli kõik äkitselt nii kodune ja rahulik.. Äkki Budapesti pärast, isegi mu vahetuisa sõidustiil ei sobinud keskkonda..

Nautisin kapjade plaginat, kui kaarikuga linnatänavatel sõitsime, vaimustusin Sissy muuseumist- ma ei teagi, kas temast endast või siis sellest atmosfäärist mis mind ümbritsest. Muidugi on mul kahju , et mu silm kaugemale pealinna piiridest ei ulatunud, kuid ühelt nädalavahetuselt rohkemat ei anna tegelikult tahta.. Ja ma ei tundnud end sugugi hirmsa turistina, kes paigast paika tammub ja ajagraafikust täpselt kinni peab.. Jalutasime just siis kui isu oli ja käisime just seal kus tahtmine tuli.. Ausalt, oleksin tahtnud isegi kauemaks jääda ja veider kurbus oli ära minnes...
Aga see on kindel, et mu rada viib veel sinna toredasse Austria riiki tagasi ja ma olen lihtsalt rõõmsameelselt vaimustuses sellest.