Kauge tervitus

Kes on läinud, see on läinud, ütlesid mu lapsepõlves vanad inimesed.
Kuid see pole hoopiski nõnda.
Nägin, kuidas naised ärkasid teele koidikul, triigitud laiades seelikuis, kõrgkontsaliste, sametmustade kingadega ja mõni meeski astus üle me läve, olime kõik ärkvel.
Lahkuja pöördus veel kord meid vaatama
viipas kergelt ja kompsuke seljas läks päikese poole
mis taganttuule puukroonides istet oli võtnud.

Kes on läinud, see on läinud, ütles mu ema, ärge kunagi leinake taga rändavaid hingi
Kes on läinud, see on läinud, sõnasin minagi, kuid samal ajal sügavas sisimas tundsin, kes kord meil on olnud, see ei saa enam kunagi täielikult meist lahkuda.
Ma mäletan teda, ta laulis veel enne istudes vanal õlest toolil ja tool jäi siia.
Ma mäletan teda, kui ta räästa all tukkus
oma köhinaga üles ajas magava koera, sülitas maha
siis tuli kusagilt välja murelased
ja räästas jäi siia, magav koer ja meie söölad sipelgad jäid ka siia.
Lahkuv noorik vaatas naerdes isa
ja mu isa jäi siia.
Lahkuv noormees vaatas naerdes mu ema
ja mu ema jäi siia

Kes on läinud, see on läinud, ütlesid mu lapsepõlves vanad inimesed.
Ja see pole sugugi tõsi.
Paljud on minu juurest juba läinud, kuid keegi pole suutnud mind jäädavalt hüljata.
Nõnda ma seisan siin nagu see, kellel kedagi pole
ja mul on üks korv mille sees on nad kõik.

Lajos Kassàk