but i would walk 500 miles
and i would walk 500 more..

Näe, sööngi juba lõunat ehkki on hommik – pole kaksteistki veel. Eile rääkis Judit mulle mu aasta kava „..well after three months you´ll get homesick, then get better, then find real friends and after that you are gonna be a real hungarian girl- great!“ sellise entusiasmiga nagu ta seda alati teeb. Mina ei osanud midagi muud teha, kui purskusin naerma. Purustasime kolmekesi pähkleid ja vaatasime filmi- tõeline tüdrukute õhtu- Gyula on Horvaatias.
Aga ufukad said laupäeval kokku-umbestäpselt kell kaks parkisime oma auto Csomàdi teepervele ja olime viimased kohalejõudnud, et juua teed ja seletada oma perest, koolist, naljakatest juhtumistest. „I hate tea!“- oli Juditi esimene lause uksest sisse astudes. Üldiselt läks kõik siiski hästi. Probleeme oli mõnelgi ja tundus, et enamus vahetusõpilasi ei ela päris nii ekstreemset elu kui mina- tähendab nad ei rända ringi võõrastel tänavatel ega satu nendesse veidernaljakatesse situatsioonidesse. Ja neil on nii palju reegleid- ühel tüdrukul keelati kingade ostmine ära ja kellelgi oli isegi kindel aeg magama minekuks- ei võida väljas käia, pidudel käia, siuke keeruline värk. Nojah, minu ainukeseks reegliks on koridori uste kinni hoidmine ja see tekkis ka nüüd sügisel, et külm maja peale rändama ei kipuks. Aga mul oli hea meel, et Astrid ööseks meie jäi. Üritasime hommikul isegi ujuma minna, aga kõik magasid sisse ja selleks ajaks, kui kohale jõudsime oli trenn juba peal. Vaatasime siis veidi jalgpalli ja sõitsime koju tagasi. Ega ma olin veidi pettunud kaa- olin oma mõtetes basseinis sulberdamas juba.
uuuu.. me tegime küpsisemoodi asju!
Reedel sain traumatsiooni, sest rong ei sõitnud ja mul puudus igasugune võimalus telefoni kasutada. Tore- oli mu esimene mõte ja naersin. Kell oli 9 õhtul, rong ei liikunud, keegi ei helistanud. Küsisin roheliste triipudega jakiga mehelt, et mis lahti on ja imelikul põhjusel pidin Ùjpesti minema. Suurepärane- see on nagu geto ju. Viimane peatus sinise metrooga- pealegi samal päeval oli mul Nyugatis probleem ühe imeliku piletikontrolliga- ta tahtis mu kuupileti ära varastada ja kõik tundus imeliselt vahva, et ma sinna nüüd minema pidin. Tema vahetus oli läbi- tegelikult hakkasin isegi rahunema, sest mõte maa alt välja tulla ja rongile joosta tundus lihtne. Aga mida maapinnale jõudes polnud, oli rongijaam. Küsisin kohalikelt , et kuhu minema peaks. Suund tundus juba selge ja kästi sõita 3 peatust – kõige rohkem neli. Neljandas maha minnes oli ümberringi pilkane pimedus- isegi kõnniteed polnud näha. Trammis suutsin loomulikult oma käe maailmavalusalt ära lüüa, kui Virgele selga kukkusin . Kohalikud jõmmid madistasid naerda ja alles siis märkasin, kui jubedad inimesed mu ümber istusid. Tekkis hirm isegi veidi, aga kõik tundus rohkem halenaljakas ja seepärast suutsin järjekordselt naerma hakata. Lõpuks sõitsin kokku 6 peatust ja jooksin imekiiresti rongile kartuses, et see ära sõidab. Istusin terve tunni seal. Mingil hetkel hakkas üks tädi valjuhääldist rääkima- ees olevas pingis istuvad noormehed küsisid, et mida ta ütles ja kui vastasin, et ei räägi ungari keelt, olid nemad veendunud, et valetan ja üritasin mingit muljet avaldada vms. Sain pahaseks.
Loomulikult suutsin ühel päeval veel valesse kooli minna ja seal tund aega veeta. Arvates, et tegemist on katoliku usku muusikakooliga küsisin ühelt noormehelt, et mis instrumenti ta mängib, hiljem ka, et kas ta on usklik ja ma olen üpris veendunud, et ta peab mind veidraks või ehk miskit veel hullemat, kuid äkki on see algus hoopis sõprusel- kes teab. Tema suutis kõhutäie naerda ja kui selgitasime välja, et vales kohas olen, siis oli mu ikka piinlik küll, kuid seda vaid hetkeks.
Üldiselt võtan veel kaalust alla ega jaga sama mure, mida kõik teised vahetusõpilased kurdavad, et kaal muudkui tuleb ja tuleb. Kas nutta või rõõmustada, ei tea. Laupäeval lähen tantsukluppi jalga keerutama ja loodetavasti saan seal hiljemalt ka miskit muud tegutseda.

Mul tekkis Ungari vaimustus jälle tagasi- vaat sulle homesickness !

Siin ma istun .. seljas valge kleit, sassis juuksed säetud üles ja ootan parajat aega. Külm on veidi, väljas ilmselt rohkem, aga harjuma peab. Mitte ainult külma, vaid ka lehtede kadumise ja päikese nappusega. Aga kui kõik hästi läheb, saame jõuludeks sooja või varemgi veel.. äkki hoopis veidi hiljem. Täpsusel pole praegu tähtsust. Pehme päike paitab mind..
.. ning ise igal hetkel muutudes ma muuski tajun muudatust- maailm mu ümber soojeneb

Asusin taaskord linna uudistama. Tühja sellest ühest tagasiöögist. Otsustasin kinno minna- nagu näha ei midagi riskantset. Ehkki kartsin kõigepealt selle koha üles otsimist, teadsin vaid, et selles hiigelsuures kaubanduskeskuses. Ja kui end kärmelt liigutada, siis jõuab ühest otsast teise 15 minutiga. Filmiga jäin rahule:)
Lõpuks otsustasin enda toas ka rohkem majandama hakata. Laamendasin mööblit lahti ja vedasin minu jaoks üleliigse minema. Homme kavatsen sellega veel jätkata- nii põnev :) Mulle ikka kohutavalt meeldib asju ringi tõsta. Kõige olulisem on see, et tundub nagu toas oleks palju rohkem ruumi ehkki mu hiigelsuur voodi okupeerib ikka veel pea terve platsi ja seda on täiesti võimatu kuskile liigutada. Tüütu, aga laiutada on mõnus vähemalt, mitte et ma seda nii väga teeksin. Pole harjumust lihtsalt, aga eks seegi tuleb.
Järgmisel nädalavahetusel on jälle minu kord süüa teha. Elevus, elevus.. Mida teha ? Ei tea, aga sel korral teen supi kaa- mulle on nii meeldima hakanud need supid enne pearooga :)
Und tahaks ja filmi vaadata veel enne seda kiiret asja, niiet las mu kirjutamata mõtted jääda homseks..
Varsti tuleb kolmas täiskuu !

Vihm lahmib igalpoolt alla sadada. Nukker sügis. Olen veidi laisaks lasnud end, kuid eile rongis sõites mõtlesin asjade peale järgi. Leidsin, et elu juhib mind, mitte mina teda. Pettusin- endas? Ei tea, aga pärast pikka ööd, leidsin, et ma ise olen ju vaid rumal olnud. Olen vist kartnud ohje enda kätte krabada, kuid praegu olen selleks täiesti valmis.
Tänasest hakkasin jälle õppima- rohkem ja julgemalt. Olin vist mingil hetkel selles suures argielus kaotanud sädemekese, mis mind edasi viis. Aitäh, Karl!
Nädal on aeglaselt veninud ja samas ka kiirelt. Midagi märkimisväärset pole siiski juhtunud. Eile otsisin Margiti saart- sõitsin siis tublisti üle silla ja otsisin pääsu saarele, aga see on segadusttekitav. Nimelt minu saabumishetkest alates parandavad nad Margiti silda ja saarele saab kusagilt silla keskelt. Tramm seal aga ei peata ja nii ma ei teadnudki, mida teha. Arvestasin, et kui Buda poolelt ujuma hakata, siis võtaks see umbes 10 minutit, aga kes siis sügisel ujub. Kõndisin siiski pikalt Buda poolel, sest ma ei satu sinna kuigi tihti. Mitte, et maa pikk oleks, aga Buda pool on kuidagi tühi. Muidugi vaade on kindlasti linnale parem, aga kuna ta mäekünka otsas asub, siis leidub seal meeletuskoguses elumaju - heh nagu Veresegyhàz veidi. Siis käisin söömas- muidugi pidin terve tee trammiga tagasi sõitma Pesti poolele, sest ma ei tea päris täpselt, mis kuskil asub sealpool Doonaud. Viies täistund oli. Tallusin ühe mehe jala peal ja mul oli niiiii piinlik, aga tema naeratas ja ütles, et pole midagi. Leidsin koha nimega Menza- mis ungari keeles koollilõunat tähendab, aga iseenesest on väga stiilne koht- 80ndate stiilis. Söök oli hää :) Laupäeval on kontsert! Muidugi pean ma täna veel interneti teel piletid tellima, aga muidu on kõik korraldatud. Väljaarvatud see, et ma ei tea ka seda, kuskohas see kontsert olema saab. Aga sellele mõtlen hiljem. Kàlmàn Olàh Sextet. Kuulame vaatame ja Virge lubas muga kaasa tulla, niiet hurraa! (:
Nii palju siis tänasest. Ilus vaheaeg saab otsa varsti ja mu sääsk ei kavatse ikka veel ära surra. Ükspäev sõi mu jalga- naljakas, kui sääsed sind oktoobri lõpus söövad.

"I am a seagull, of no land,
I call no shore my home,
I am bound to no place,
I fly from wave to wave."

Olen mitmeid päevi ehk isegi nädalaid üritanud enda mõtteid kirjutada. Sundimine pole olnud lahenduseks- nagu näha. Vahepeal on paljutki juhtunud, samas nagu argipäev...Leidsin posu lõpetamata mõtteid, millest alles jäi vaid paar..
2. oktoober
 Ajad lähevad paremaks. Tegelikult läheb vist alati midagi paremaks, kui lõpetada liigne muretsemine. Samas ma ei olegi muretsenud, lihtsalt mõtlen omaette. Aga mu aju suudab ikka tõeliselt geniaalseid mõtteid välja genereerida. Teisest küljest, mis selles paha saab olla. Inimene peabki mõtlema...Ilus ilm oli täna, ostsin jäätist ja jalutasin Andrassy tänaval. Pärast viit tundi koolimajas on kuidagi mõnus lihtsalt jalutada ja ilma imetleda ...
Mu vaimustuse kontsert Szendedres ja langosit tahan jälle- ooh tule ilus laupäev ja ära luba mul jälle muhedalt sisse magada...
oktoober...
Künka otsas on tore elada. Siin pole kunagi liiga palju vihmavett ja teised künkad on muhedalt lähedal. Samas künka otsa ronimine on salapäraselt raske töö..Teepeal voolab kõik vesi jalgade pääle ja sukad saavad märjaks. Ainult tuju ei tohi sellepärast õnnetuks lasta, siis on vihmal jälle oma võlu ja hall taevas ei tundugi nii sünge.
20. oktoober
.....Rahutu olen viimasel ajal olnud. Aeg läheb kärmelt- see üllatab mind. Olen mitmeid kordi alustanud, aga alati tundub, et pole nagu midagi parajalt öelda. Sõnad takerduvad kõikjale kinni ja võimatu on alustada, veel vähem lõpetada. Samas ilmad on vihmased ja ajan kõik selle süüks.
Nädalavahetus oli tore. Nägin teisi ja hea oli- nautisin täiel rinnal. Jahtisime ööklubi ja tundsin rõõmu linnas seiklemisest. Tõsiselt- üle pika aja oli kohutavalt lõbus- lapselikult lausa.
Istusin 3 tundi immigratsioonis- voh sulle Euroopa Liidu elanikku. Lõpuks sain siiski kaardi, mis lubab mul elulõpuni Ungaris elada- põnev, ainult et nad tahavad seda aasta lõpus tagasi.
Ja uudisuudisuudis õues on 20 kraadi sooja- mõnus! Talvejaki ostmise mõtted on mõneks ajaks jälle minema pühitud. Kuigi enamuse ajast mõtlen siiski sellele, kuidas homme teel Viini mitte ära eksida....
Ja nüüd olengi siin täis järjekordseid kadunud mõtteid. Viin oli kodune, rahulik, lummav... Tegelikult , kui ma sinna saabusin olin kohutavalt segaduses- ungari keel, eesti keel, inglise keel, saksa keel.. kõikkõik segamini.. ja siis oli kõik äkitselt nii kodune ja rahulik.. Äkki Budapesti pärast, isegi mu vahetuisa sõidustiil ei sobinud keskkonda..

Nautisin kapjade plaginat, kui kaarikuga linnatänavatel sõitsime, vaimustusin Sissy muuseumist- ma ei teagi, kas temast endast või siis sellest atmosfäärist mis mind ümbritsest. Muidugi on mul kahju , et mu silm kaugemale pealinna piiridest ei ulatunud, kuid ühelt nädalavahetuselt rohkemat ei anna tegelikult tahta.. Ja ma ei tundnud end sugugi hirmsa turistina, kes paigast paika tammub ja ajagraafikust täpselt kinni peab.. Jalutasime just siis kui isu oli ja käisime just seal kus tahtmine tuli.. Ausalt, oleksin tahtnud isegi kauemaks jääda ja veider kurbus oli ära minnes...
Aga see on kindel, et mu rada viib veel sinna toredasse Austria riiki tagasi ja ma olen lihtsalt rõõmsameelselt vaimustuses sellest.