Aga ufukad said laupäeval kokku-umbestäpselt kell kaks parkisime oma auto Csomàdi teepervele ja olime viimased kohalejõudnud, et juua teed ja seletada oma perest, koolist, naljakatest juhtumistest. „I hate tea!“- oli Juditi esimene lause uksest sisse astudes. Üldiselt läks kõik siiski hästi. Probleeme oli mõnelgi ja tundus, et enamus vahetusõpilasi ei ela päris nii ekstreemset elu kui mina- tähendab nad ei rända ringi võõrastel tänavatel ega satu nendesse veidernaljakatesse situatsioonidesse. Ja neil on nii palju reegleid- ühel tüdrukul keelati kingade ostmine ära ja kellelgi oli isegi kindel aeg magama minekuks- ei võida väljas käia, pidudel käia, siuke keeruline värk. Nojah, minu ainukeseks reegliks on koridori uste kinni hoidmine ja see tekkis ka nüüd sügisel, et külm maja peale rändama ei kipuks. Aga mul oli hea meel, et Astrid ööseks meie jäi. Üritasime hommikul isegi ujuma minna, aga kõik magasid sisse ja selleks ajaks, kui kohale jõudsime oli trenn juba peal. Vaatasime siis veidi jalgpalli ja sõitsime koju tagasi. Ega ma olin veidi pettunud kaa- olin oma mõtetes basseinis sulberdamas juba.
uuuu.. me tegime küpsisemoodi asju!
Reedel sain traumatsiooni, sest rong ei sõitnud ja mul puudus igasugune võimalus telefoni kasutada. Tore- oli mu esimene mõte ja naersin. Kell oli 9 õhtul, rong ei liikunud, keegi ei helistanud. Küsisin roheliste triipudega jakiga mehelt, et mis lahti on ja imelikul põhjusel pidin Ùjpesti minema. Suurepärane- see on nagu geto ju. Viimane peatus sinise metrooga- pealegi samal päeval oli mul Nyugatis probleem ühe imeliku piletikontrolliga- ta tahtis mu kuupileti ära varastada ja kõik tundus imeliselt vahva, et ma sinna nüüd minema pidin. Tema vahetus oli läbi- tegelikult hakkasin isegi rahunema, sest mõte maa alt välja tulla ja rongile joosta tundus lihtne. Aga mida maapinnale jõudes polnud, oli rongijaam. Küsisin kohalikelt , et kuhu minema peaks. Suund tundus juba selge ja kästi sõita 3 peatust – kõige rohkem neli. Neljandas maha minnes oli ümberringi pilkane pimedus- isegi kõnniteed polnud näha. Trammis suutsin loomulikult oma käe maailmavalusalt ära lüüa, kui Virgele selga kukkusin . Kohalikud jõmmid madistasid naerda ja alles siis märkasin, kui jubedad inimesed mu ümber istusid. Tekkis hirm isegi veidi, aga kõik tundus rohkem halenaljakas ja seepärast suutsin järjekordselt naerma hakata. Lõpuks sõitsin kokku 6 peatust ja jooksin imekiiresti rongile kartuses, et see ära sõidab. Istusin terve tunni seal. Mingil hetkel hakkas üks tädi valjuhääldist rääkima- ees olevas pingis istuvad noormehed küsisid, et mida ta ütles ja kui vastasin, et ei räägi ungari keelt, olid nemad veendunud, et valetan ja üritasin mingit muljet avaldada vms. Sain pahaseks.
Loomulikult suutsin ühel päeval veel valesse kooli minna ja seal tund aega veeta. Arvates, et tegemist on katoliku usku muusikakooliga küsisin ühelt noormehelt, et mis instrumenti ta mängib, hiljem ka, et kas ta on usklik ja ma olen üpris veendunud, et ta peab mind veidraks või ehk miskit veel hullemat, kuid äkki on see algus hoopis sõprusel- kes teab. Tema suutis kõhutäie naerda ja kui selgitasime välja, et vales kohas olen, siis oli mu ikka piinlik küll, kuid seda vaid hetkeks.
Üldiselt võtan veel kaalust alla ega jaga sama mure, mida kõik teised vahetusõpilased kurdavad, et kaal muudkui tuleb ja tuleb. Kas nutta või rõõmustada, ei tea. Laupäeval lähen tantsukluppi jalga keerutama ja loodetavasti saan seal hiljemalt ka miskit muud tegutseda.
Mul tekkis Ungari vaimustus jälle tagasi- vaat sulle homesickness !
No comments:
Post a Comment