Reedel oli koolist vaba päev. Üheksandikud käisid sisseastumiskatsetel ja meie saime rõõmsameelselt kodus pikutada. Helistasin siis hommikul(12.30) Virgele ja küsisin, mis tema päev ette toob. Lõpuks sõitsime Mareti ja Virgega rongiga Kecskemèti. Meiega ühte kupeesse olid aga õnneks sattunud kolm kibestunud ungarlast. Kõigepealt häiris neid asjaolu, et me üldse ilmas eskisteerime ja julgeme eesti keeles suhelda, teiseks arutasid nad kõva häälega, et ei tea millises peatuses me küll maha läheme ja kolmandaks kütsid nad terve väikse ruumi kohutavalt soojaks. Meil oli lõbus, sest meie saime nende jutust aru, nemad meie omast mitte. Mingi hetk hakkasime lausa ajakatsetusi tegema. Mõtlesin endamisi, et kuskohast nende suhtumine tuli, sest kas see pole mitte normaalne, et inimesed rongis istudes omavahel suhtlevad ja seda terve tee , mitte esimesed 3 minutit ja viimased 2 ? Lõpuks jõudsid nemad siiski otsusele, et meie oleme hirmus ebaviisakad ja ebaintelligentsed tüdrukud. Kuid kindel on see, et viisakuse alla ei kuulu ühise kupee õhu kaotamine, jõllitamine ja tagarääkime ning milline intelligentne inimene viilib oma küüsi tund aega järjest võõraste juuresolekul.
Kecskemètis läksime Kareni klassikaaslastega piljardit mängima, me peaaegu omasime juba Maretiga kuni kordus järjekordne tõde, et ma ei ole osav neis pallimängudes, aga tore oli.
Hiljem olime ühes stiilses pubis, kus Kareni klassiõdedega suhtlesime, sellised armsad tüdrukud olid nad. Ja lõpuks jõudsime klubisse, kui ma vaid mäletaks mis õhtu seal oli. Äkki bling-bling, ei kujuta ette ka. Kuid kui nüüd järgi mõelda, siis ega me jõudsime vahepeal isegi pitsabaari, kus kõht vahvalt täis sai. Enne bussile minekut käisime Kareni, Virge ja Mareti "ühiste" sõprade juures, kuulasime eesti muusikat ja ajasime lihtsalt juttu. See oli nii vahva kuidas Kareni ema meist hommikul pilti tegi, kui väravast sisse tulime. Ta oli üldse nii armas ja tegi meile palju hääd sööki!
Laupäeval otsustasime jalgpalli vaatama minna, kuid kõigepealt käisime linnasüdamikus mingisugusel lastepäeval, kus ma karkudega kõndida sain. Suutsime Maretiga mõlemad endid vigastada - tema püksid lõhki kukkuda ja põlve valusaks ja mina peaga vastu tänavakive. Täiega valus oli! Aga eks see oligi lastele mõeldud.
Käisime Angelo nimelises kohvikus kuuma sokolaadi joomas ja naersime südamest oma küünla ja puldinaljade üle. Jalgpalli me kahjuks ei jõudnudki, aga kui juba üsna lähedal olime, nägin neid suuri tulesid, mis jalgpalli väljakutel on .
ja mis ta siis ütleb, et tal auto on ..
Viimane buss viis meid kenasti koju ja hirmus jahe oli tegelikult, aga mulle kohutavalt meeldis see hiigelsuur põld ja silmapiiril olev mets Kareni maja juures.
Vaatasime filmi ja igaüks jäi omal ajal magama, tähendab see oli kummaline, kuidas filmi ajal kõik magasid ja pärast filmi ärkasime meie Maretiga üles ja jutustasime üsna pikalt väga põnevatel teemadel :D
Ja tuligi pühapäev, kus rõõmsalt rongile tagasi suundusime. Karen rõõmustas mind oma tekiga ja mul ei olnudki külm.
Pesti jõudes oli nii kodune tunne ja läksime ema ja Lucaga "Alice Imedemaal" vaatama, mis kõigile täiega meeldis. Ja see oli järjekordselt ungari keeles, aga avastasin, et olen harjunud sellega juba ja mis siin vinguda olekski. Koduteel seletasin Juditile pikalt oma nädalavahetusest ja tema naeris ja rääkis Gèza tulekust (miku uus hüüdnimi) ja siis mulle jõudis kohale, et mu teine vend ongi juba Amsterdamis- küll läheb aeg ikka kiiresti.
Ja kolmapäeval tuleb juba Pablo ja neljapäeval Hanna loodetavasti koos Astridiga. Tundub, et ujumine on homseks lükatud .
Aga mu Karl laulis mulle täna laulu ja puha ülikonnas, uhke värk !
Täitsa unine olen järjekordselt, juba ootan kõike! Päike tundus ka soojem ja rõõmsam.