lambad on siin ja lambad on sääl.. vagurat häält, vagurat häält..
Mõtlen nädal tagasi või ehk isegi kaks. Kui hirmus rõõmsameelne olin, et näe varsti tulevad kõik vahetusõpilaste programmid jälle ja otse kiuste tõusis teisipäeva öösel palavik puha lakke. Lisaks kõigele otsustas lumi uuesti taevast langema hakata ja lõppu vist ei tulegi. Istun, söön röstsaia mädarõikaga ja ootan, et Hanna rong ükskord väljuks. Selgus, et rong hilineb, aga nii kui lumetörtsukesi nägin, teadsin, et plaanitud ajaks ei saa ta ealeski jõuda. Nii need transpordid meil siin käivad.
Eile otsustasid ema ja Pablo mu ungari keelt niivõrd kiita, et tahtsin lahustuda ja laua alla voolata.
Aga vähemalt saan hunnikus teed juua ja puuvilju süüa- nämma :)Teisipäeval käisime linnas jalutamas, leidsime parlamendi lähedal ühe vahva pargi, kus istusime, ajasime juttu ja otsustasime ka pilte teha. Akordioni õpetaja ütles mu lugude kohta super, mida mina kindlasti öelnud poleks ja ilma palavikuta olekski kõik nagu õnnestunud olnud. Ja ma nii täpselt mäletan, kuidas Maret ütles, et sa võid küll haigeks jääda. Tere-tore!
Parlamenti ei jäta ma mingil juhul aga minemata ja mu kodureeglid siin on nii samasugused Eestis olnutega, eriti emade omad. Naljakas veidi.
Aga olen nüüd haige edasi ja magan, et pimedas ärgata ja avastada, et näe päev on möödas ja nii tore, et varsti Hanna tuleb !
Ja feilerid Maret ja Kertu pidid lõpuks lihtsalt hüpet imiteerima, mitte et me alla oleksime andnud!
No comments:
Post a Comment