Ma kirjutan, sest arvan, et on vaja kirjutada. Mul on kaks kodu, kaks perekonda ja nüüd juba kolm õde-venda. Kui keegi oleks aasta algul öelnud, et tagasi Eestisse minek saab niivõrd raske olema, oleks ma noogutanud ega ilmselt pikemalt süvenenud.
Eile sõitis Pablo ära, homme mina ja ülehomme Hanna. Ja Gabby jääb siia ja mu väike õde ja ema ja isa ja vanem vend ja need kaks vahvat vanaema ja mu klass ja nii palju häid tuttavaid mälestusi. Ja ma ei kahetse mitte hetkeski, et siia tulin. Ja olen maailmakõige õnnelikum inimene, et just Judit ja Gyula mu vanemateks olid ja on mulle ka edaspidi olemas. Ja õnnetu olen ka.
Aga ikkagi õnnelik, et mul nii palju kalleid inimesi siin on ja Eestis ees ootab.
Höhöö, pakkima- paris kibe tunne .