-10.september.. olen Türgis, tunnelis. Ümberringi mäed ja kõrged blokkmajad- igaüks isevärvi. Ja liiklus on segane, pöörane, imelik. Lahtijäetud uksed, trügivad autod- tuhanded või vähemalt sajad. Akendest välja pistetud pead ja sild, mis meenutab Erzsebeti. Teel Aasia poolele. Kõik on nii suur ja mina selles väike, aga õnnelik. Äraütlemata õnnelik. Mingisugune elevus on minusse tagasi puhutud. Tegi seda tuul, mis Istanbuli tänavatel toole lennutas või hoopis inimesed mu ümber. Lennukist välja astudes puperdas mu süda , näole langes naeratus- helge ja puhas. Buss on mugav... pesime käsi ja kohe tuleb magustoit. Ennekuulmatu. Pogàcsa on siin ja veel ungari moodi asju. Kõik majad lähevad kitsamast laiemaks või pilvedesse. Mulle meeldib siin, juba......-
Ühesõnaga Türgi oli palju andev ja põnev. Kindlasti üks järjekordne hea kogemus. Hea on avastada maailma, ise mõistes. Olenemata sellest, et 5 tundi Isatanbuli lennujaamas istusin, tutvusin väga huvitavate inimestega. Järgimõeldes, selliseid asju ei juhtu kuigi tihti. Kõigepealt oli kõik nii soe, inimesed, ilm, tunne. Ma ei ole vist kunagi päevajooksul nii palju teed joonud ja Vladi tähelepanek suure suhrku söömise kohapealt oli asjakohane. Mulle meeldib türklaste tervitus, kallistades nö mõlemat põske ja nende kummaline vajadus külalistele kõik välja teha. Ja ma saan täiesti aru ütlusest, et suitsetad nagu türklane. Eyvallah!