buss, mis soidab kiirteel.
tund lennukis, teised kolm teises ja nuud see busss, mis soidab labi magede ja ule orgude..
tahaks kohale juba. niinii tore on, kuidagi kodune ja sonad on veidi nagu olekski kodus, aga selles teises.
koht on tais, tuju on hea ja vlad on korval naerutamas.. mida muud elult tahta, eks.
maed on voimsad ja seal ulal udutab vihm.
mulle meeldib see tugev tuul, mis puhub toolid lendu ja purgid laualt.
onnelik tunne on.
kui vahva ikka moelda, et elu on taiesti muutunud.. ja tegelikult saan aeg ajalt vaid roomustada, et umberringi on maed, vesi ja majad pilvedesse korgumas voi paksuks kasvades.
koige monusam aga buss, kus noormees teed ja kooki pakub, namm!
praeguseks lopetan, kummaline on olla uleni hele ja blond.
ilm on nii soe nii soe nii soe!
tahaks kauemaks.
tervitused palavad!