Jó reggelt!
Täna- homme visatakse mind üksinda sellesse suurde Budapesti elukeerisesse. Naeratusega vaadatakse mu esimesi samme ja lahkutakse üpris kindlal meelel, sest elame ju tänapäevas kõiksuguste tehnikanikerdustega. Kuhu siis suunduda- väikestesse kõrvaltänavatesse? liikuda mööda hiigelsuuri turistide marsruute või hoopiski seista paigal ja oodata, et kätte jõuaks õhtu ? Ei, seista paigal oleks ehk liiga äärmuslik , kas või arvestades kõike seda päikest, mis lagipähe tikub. Pealegi oleksin ma liiga elevil, et vaid kaugustest uurida neid tundmatuid paiku. Mis must siis saab ..
Oma viimaste ööde unenägudes olen näinud pea kõike, mis vana ja tuttav, kuid palun siiralt vabandust - te kõik olite mutanteerunud. Jah, pean tõdema , et on olnud hetki, kus see mulle terveks päevaks naeru näole manab, kuid teinekord olen kaunis traumatsioonis. Avastasin, et olen nii mõnedki vajalikud asjad koju jätnud. Ühe eesti keelse raamatu oleks pidanud vähemalt kaasa võtma- suudan juba eesti keelt aktsendiga rääkida. Ilmselt te ei kujuta ettegi, kui ebameeldiv tunne see on, otsida emakeeles sõnu enese väljendamiseks. Suureks muretsemiseks pole siiski veel põhjust, sest ega ma seda asja nii ei jäta. Uue kooli sain ka jälle teada- kesklinnas ja hea mainega. Muusikakooli lähen siiski Budapestis, kuid siinkohal mainin, et ma jätsin viimse kui ühe noodi koju. Ühesõnaga ma olen sama asjalik edasi, kui seda kodus olin . Koolis ei pea jalanõusid vahetama- naljakas, aga oma kapi saan ka- vist. Väga põnev, või mis ?
Szia (: