Kavatsen täna kaunis unetu terve öö olla. Mida ma sellega saavutada tahan – ei tea, ilmselt midagi. Hommikul metrooga kooli poole sõites sattusin puhkusel olevate ameeriklastega vestlema. Pean tõdema, et olin üpris kohkunud nende varasest metroo kasutusest, mina isiklikult oleks küll veel muhedalt voodis vedelenud. Nad kuulsid, et ma olen Austraaliast ja see oli tubli minust seletada neile Eesti paiknemist, ma arvan. Õpetasin neile, kuidas hääldada bocsànat ja läksin edasi trammi peale. See on juba mu teine kohtumine turistidega ja õnneks olen nõnda edukas olnud.
Kool oli nagu kool ikka, inglise keeles mind vastama ei kutsutudki- mitte, et ma oleks seda kohutavalt tahtnud, teisalt miks mitte. Vaba tunni ajal käisin järjekordselt linna tänavaid uurimas ja leidsin ühe kohutavalt armsa poekese, kust toredaid väikseid asju osta saab. Uksel öeldi mulle järjekordselt – nem magyar.. ja polnudki probleemi. Hiljem toimus meil tuletõrjealarm. Võite mind ette kujutada, olin just mõned minutid kulutanud, et raamatut lugeda (juhuslikult oli veel mu vaba tund), käib alarm... oskasin ma kuhugi minna ? Aga loomulikult mitte, kavatsesin sisse põleda nagu Ümar seda kord tegi, kuid märkasin Ilit – enda klassikaaslast ja olin päästetud.
Mu pärastlõuna oli kohutavalt põnev – magasin neljast kaheksani, aga tunne on hea.. Pole und ega midagi- ei saagi nagu aru, et kell öös juba ammu on . Ja me väike aiatoigaste vahelt sisse roninud kutsikas on 20 paari sokke aia peale laiale loopinud- kui tore . Ühesõnaga meil on suur sokipuudus siin, aga nädalavahetusel ostame miljon sokki nagu ma aru sain. Ja koolitoit- see on selline roheline ja plögane nagu väikeste laste multikas .. maitse on midagi kõige õudsemat, mida ma vist eluilmaski rohkem proovida ei tahaks. Ja ma vist loobun sellest. Sain enda raamatu ka läbi täna- vahva!