Suveilmad saavad varsti otsa. Imelikul moel polegi sellest niiväga kahju. Avastasin, et vihm suudad inimesi väga edukalt rõõmsaks teha. Kas või see üks päev, kui pärast kooli trammi ootasin. Täiesti ootamatult hakkasid pisikesed piisad alla sadama, aina tihedamalt ja tihedamalt. Esimene tramm oli pilgeni täis ja ma olin valmis järgmist ootama, kuid silmitsedes teisi, märkasin kohutavat tunglemist- suurt tahet mahtuda sellesse liikuvasse aparaati, et vaid pääseda neist vahvatest vihmapiisakestest. Üks noormees, kes hiljem minuga ka vestlust tegi, üritas näiteks kätega enda püstiaetud tukka päästa. See vihm oli nii tore, nii tore.. ja nüüd olen ma nädal aega kodus haige olnud. Jah, et mis mul siis viga on. Kõigest gripp ja sel pole mingit seost vihmaga, pole ju olemas vihmagrippi. Ja kui olekski, oleks see kindlasi üks tobedamaid haigusi..
Kodus saab aga igasugu vahvaid asju teha. Näiteks magada hästi palju ja pärast ungari keelt õppida. Ungari keel- mu suurim pähkel, kuid ka mu rõõm. See on hea tunne, kui kuuled inimesi rääkimas ja saad päriselt aru, mida nad ütlevad. Vahel õpin ka selliseid mõtetuid sõnu nagu ablaktörlö- klaasipuhastuvahend, aga miks ka mitte. Teisalt ei hakka ma väitmagi, et see ainult lihtne oleks, kuid õnnelikuks teeb küll. Ma tahaks juba kuulda, kuidas kahe kuu pärast räägin..

Nädalavahetusel käisin oma haige peaga lillelaadal või näitusel- vot ei teagi, kuidas seda nimetada. Tõime ühe ilusa orantsi roosi mulle koju, mis mu tuba nüüdsest ehib. Jah, vahvad on need laadad. Olen nii elevil, sest täna saan lõpuks ometi linna minna ja mul on isegi tore plaan välja mõeldud, mida teha. Iseasi loomulikult, kas ta ka nii töötab nagu minul mõttes on.