Proovides uut lähenemist. Nädalavahetus mõõdus heljudes. Vahepeal veidi vana inimene, teisalt jälle laps. Poodlesime ja ostsime hunniku sööki - enamasti külmutatud valmistoitu. Vaidlesime, et mitu kilekotti võtta ja lõpuks otsustas poemüüja minuga inglise keeles rääkida, mille peale kurjaks sain. Õhtul põrutasime rongiga linna ja kinno Farkasémberit ( Wolfman ) vaatama. Jõudsime juba varakult kohale ja seepärast kasutasime võimalust päikeseprille soetada. Hirmus pikk järjekord inimesi oli pileteid ostmas, aga laupäeval on puhkepäev. Tore!
Gödöllö külastus läks veidi aia taha ja üldsegi hirmus külm oli, aga vähemalt nägin ära, mida näha tahtsin ja soojade ilmade jõudes peab kindlasti uuesti minema.
Ei ole nagu päris see, kuidagi naljakas rõõmus kõlab. Mingisugust laksakat tahaks, mis sopid soppidest päästaks. Terve hunnik rõõmsaid juhtumisi on tagumises ajusopis ja näe nad ei kavatsegi välja hüpata veel.
Nii palju asju on kuidagi nägemata, et ei teagi, kas tahta pikendust, kas loota tagasijõudmist või rahuneda ja otsast alati. Ja näe, olekski nagu vastus öeldud.
Üks säärane värviline inimene võiks selja peale koputada ja öelda "Tsau!" no küll ma naeraks, aga mõttestki piisab ja rõõmus on, et päike paistab juba kaua ja lumi voolab ühest tänavanurgast teise.
Tee isu tuli kuidagi kärmelt.