Nädalavahetus oli mitmekülgne. Reedel käisin Gàbori ja Richyga Vereseghàzi kohalikus pubis, millest minul loomulikult varem aimugi polnud. Nii mõnus, et väljas kevad on ja õhtul õige pikalt värske õhu käes saab istuda. Jalutasime kolme kohaliku järve ääres ja leppisime kokku, et nii kui vesi ujutavalt soojaks läheb, lähme kohe ujuma. Kahjuks võib nendest kolmest järvest vaid ühes ujuda ja teised on mõeldud kalastamiseks. Tegin kohalikega tutvust ja poisid mõnistasid, et varem kordagi tollesse pubisse pole sattunud. Aga ma ei veeda aegagi ju Veresegyhàzis ! Tegelikult on niimoodi, et ma pole juba pikka aega niimoodi südamest saanud naerda ja pean tõdema, et mu sõbrad on veel suuremad hullud kui mina! Võib ette kujutada, kui särasilmselt väsinud mina laupäeva varahommikul olin, kui Lucaga Debreceni sõitsime. Õnneks viis Gyula meid aga Budapesti rongijaama, niiet me ei pidanud liiga vara väljuma ega kahe erineva rongiga mööda raudtee rööpaid loksuma. Arvan, et sõit võttis aega kb 3 tundi ja mida Debreceni poole me jõudsime, seda hullemaks tundus ka ilm minevat.
Lõpuks kohale jõudes sõitsime esimese ettejuhtuva trammiga, kesklinna ja lõpuks tuli välja, et see on ka ainus tramm, mis Debrecenis paikneb, ehkki Debrecen on Ungari suuruselt teine linn.
Kuid, et asjas ka rõõmsameelsust leida, siis Debrecenis oli miskisugune laat või festival. Ja esimest korda kuulsin ma mõnd ungari rahvamuusika ansamblit tund aega mängimas. See on täielik ime, et nad tunnikese järjest mängisid, sest tavaliselt on ikka nii, et mängivad kaks lugu ära, saavad oma hiigelsuure plaksutustekuhja ja lahvuvad lavalt. Laat oli hirmus vahva nagu laadad ikka. Laada fanatt nagu ma olen. Tahtsime mõlemad väga selle masinaga sõitma minna, mis nagu rodeo oleks, aga Lucal oli seelik ja minul kleit, niiet sinna too mõte jäigi.
Aga mis oli veel juba kihvt oli, oli Debreceni Reformàtus Nagytemplom. Ronisime siis sinna ikka kohe päris tipppu, mis võttis kohutavalt pikalt aega ja oli üsna hirmus kaa. Ehkki üldiselt ma kõrgust ei karda, aga see meenutas mulle, kuidas kodus kuivati treppe mööda üles turnisin, kui olemas oli vaid karkass. Ülevalt oli armas vaade ja ma olen täiesti kindel, et see oli Debreceni kõige kõrgem koht üldse. Saime kokku ka maailmaväsinud Pabloga ja käisime muuseumis, kus igasuguseid hiina ja jaapani kultuuri esemeid paiknes ja muumiad ja kõike-kõike võis leida. Pluss veel hiigelsuured maalid Jeesusest ja tema ristilöömisest ja huvitavaid erinevate ajastute relvi. Nii kahju, et meil pilti ei lubatud teha.
Ja ülejäänud nädalavahetuse olen ma lihtsalt vedelenud. Eriti eile, kui plaanisin kohe mitu tundi harjutada ja häästi asjalik olla. Nõmedad on need palju ette plaanitud targad asjad. Nüüd ootan homset Virge süntsi ja loodan, et tuleb maailmaäge ja siis ongi juba Praha reis. Jei!