Sõitsime siis Tsehhi. Ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Külm oli ja uni oli ja voodit polnud. Aga mis kõige toredam on sõita Tsehhi maanteid mööda ja nautida hüpiknuku tunnet. See on lihtsalt üks naljakamaid kogemusi, et kuidas terve "kiirtee" suudab selline lõputu batuut olla. Tsehhi jõudes käisime aga ühes lossis, mis järjekordselt kohutavalt külmaks osutus, aga see eest imeilus ja huvitav. Vihma sadas ja meil soovitati veel sealses hiigelpargis ringi jalutada. See jalutuskäik jäi küll lühikeseks. Pärast külastust jätkasime bussisõitu Praha poole, mis kestis u 6 tundi või äkki 2,5. Vot segadust.
Lõpuks õhtul u 7 paiku jõudsime Prahasse ja imetlesime kesklinna, mis meenutab midagi taolist nagu meil siin Vörösmarty tèr. Sõime restoranis tsehhi rahvustoitu, mis koosneb siis pehmetest äärteta saia viiludest ja sealiha tükist koos kastme ja kapsaga. Kohutavalt isuäratav ja maitsev!
Pärast anti meile veel vaba aega ja seetõttu otsustasime Hanna, Tina, Astridi ja Pabloga mõne hea pubi otsida, et seal kohalik õlle ära mekkida. Me ikka otsisime üsna pikalt, aga lõpuks otsustasime ikkagi Fridays`i minna, sest tühjalt aega raisata me ei tahtnud. Igaüks tellis endale siis kokteili ja leiutasime Astridiga kohutavalt geniaalse mängu, mis veel üsna nimetu on. Aga sealne Fridays nägi nii vinge välja- seinte peal kõigsugune huvitav vana kraam ja kogu atmosfäär oli mõnus- laulsime ja naersime.
Kuna meil oli lubatud omapäi vaid kella 11ni linnapeal käia, siis sõitsime metrooga tagasi oma Krizikova peatusesse ja see on täiesti uskumatu, kui segaduslikuks on Praha metroosüsteem loodud. Pluss kogu see süsteem, et sõidad metrooga ära ja siis alles pärast kontrollitakse, kas sul on pilet või ei- täiesti ristivastupidi Budapestile. 
Mina ja Hanna olime neljases toas kahe teise saksa tüdrukuga. Tuba oli umbes selline, et siin on üks rada, siin teine ja ülejäänu oli kõik voodite all. Seepärast pakuti meile järgmiseks päevaks võimalust kahesesse minna, mille ka ära kasutasime. Niiet edaspidi oli meil kolm voodit- üks mulle, üks Hannale ja üks meie asjadele.
Reedel kõndisime terve päeva linnas ringi- vaatasime erinevaid sildu, jalutasime teisel pool jõge, käisime keskväljakul ja juudi linnaosas olime, kus sünagooge ja surnuaeda imetlesime. Mulle nii kohutavalt meeldisid need väikesed sillad, mis tegelikult nii väikesed polegi, aga väiksemad kui Budapestis ja ainult jalakäijatele niiet igasugused tänavamuusikud mängivad ja erinevaid käsitöö asju saab osta. Linna keskväljakul oli selle aja jooksul, kui meie istusime ja teisi ootasime 2 pulma. Kujuta nüüd ette, et on hiigelsuuur väljak, kus on umbes 1000 turisti ja sa tuled välja oma abieluregistreerimiselt ja kõik nad hakkavad sulle plaksutama. Hästi kihvt. Keskväljaku ühel küljel asub üks hoone kahe torniga, mille nime ma olen unustanud, aga legend jäi meelde. Nimelt kaksikvennad ehitasid kogu selle maja, kui nii võib öelda. Üks tegi ühe torni ja teine teise ja nad olid ennemalt muidugi kokku leppinud, et kui laiad need tornid tulevad, aga üks vend tegi enda torni paksema kui teine ja seepärast lükkas esimene teise tornist alla. Prahas oli kohutavalt palju legende igasuguste inimeste kohta, kes akendest alla on lükatud.
Igaljuhul meie käisime veel õhtul laevaga sõitmas ja õhtustasime seal. See oli nii naljakas, kuidas Hanna ja Pablo üritasid minule ja Astridile selgeks teha, mispärast pidime me sõitma laevaga ühte kahe uksega ruumi ja mispärast pidi veetaset kõrgemaks tekitama , et saaksime edasi sõita, aga lõpuks saime mõlemad kogu põhimõttele pihta ja see ei olnudki nõnda keeruline nagu algselt tundus. Kahju oli ainult, et ilm kuidagi tuuline oli ja sellepärast oli õues tüütu istuda, aga ega see meid ometigi heidutanud. Kuulasime head muusikat ja sõime kooke, nämma.
Õhtul vaatasime igaljuhul CNNi- vääga kasulik. Kommenteerisime reporterite lipse, ,mis kõigil viltu olid ja kui ajuvabu reklaame on maailma ikka loodud. Igaljuhul Richard Quest on meie lemmik ja see kui vihaselt ta rõõmsaid asju suudab rääkida on lihtsalt parim!
Õhtul käisime viiekesi veel pubis ja leidsime mingisuguse päris muheda keldrikoha, kus normaalsed noored inimesed olid. Esimestest leidudest ma parem ei räägigi.
Aga laupäeval olime lossi ümbruses ja Praha on kohutavalt ilus ikka! Ehkki ma ei saa sugugi aru, et mis mingil pool jõge asub, ja kõige naljakam oli meie giid sest ta seletas koguaeg asju omaette ja ungari keeles ja vahel on nii keeruline midagi aru saada, kui su ümber suur mass inimesi on, kes samuti rääkida tahavad. Meil oli hästi palju vaba aega laupäeval niiet saime veidi poodides ringi vaadata, aga enamuse ajast istusime keskväljakul, kuulasime seal esinevaid artiste ja sõime jäätist. Noo ja mööda minevad saksa turistid viskasid meile ka veidi eurosente, niiet elu on ilus. Mingi hetk sõime iiri pubis veel nachosid ja seal oli igasugune avalik kära keelustatud- laulmine ja ilmslet ka rääkimine. Hommikul tegin Hannale super äratust oma voodi peal hüppamisega, mida ilmselt ka alumise toa rahvas tunda sai, aga tühja sellega. Pühapäeval alustasime tagasisõitu plaanitust varem, et kõik kaugemal elajad jõuksid ikka rongide peale ja käisime Tsehhi suuruselt teises linnas, kus külastasime üht muuseumi. Mulle ei meeldinud, sest väljapanekud olid surnud inimeste kehad ja kohe päriskehad oma ilmete ja kõigega. Peaaegu minestasin.
Tagasiteel üritasime Hannaga imelise "kiirtee" peal võileibu valmistada. Huvitav kogemus oli see kohe kindlasti. Igaljuhul täiesti kindlasti olen ma sadamiljon asja kuidagi ära unustanud, aga nii toretore reis oli meil. Ja Fred, Rambo, Rudolf, Hananabanana ja Charly on rõõmsalt tagasii :)
No comments:
Post a Comment