Tratarataraa... Esimene koolinädal ja jupike järgnevast on juba seljataga. Kool on siuke teistsugune ja tunnid polegi tunnid, vaid hoopis teised asjad. Vähemalt mulle- ma ei saa midagi veel aru ju. No bioloogiat tegelikult mõistan, sest kõik tundub samas järjekorras tulevat õpetaja suust, kui Eestis. Matemaatikast ei mäleta ma küll mitte miskit või ma ei teagi, see tundub küll jube võõras praegu- pidavat kümnendat klassi kordama ehk seepärast. Kõige suurepärasem on aga ilmselt see, kuidas ma esimesel täispikal koolipäeval pärast tunde jäin, sest hilinesin kehalise kasvatuse tundi. Pidin kolm korda rohkem trenni tegema, kui tunnis. Kehaline on üldse siuke najakas- tegeleme koguaeg korvpalliga. Kõige tähtamad on aga reeglid- tunnis peavad olema kooli logoga pluus, mustad dressipüksid, valged sokid ja enda vigastamisest hoidumaks andis õpetaja isegi lipiku, et igasugu reegleid meeles pidada. Ahsoo ja ehted on ka keelatud- igasugused. Klass on minuga endiselt väga sõbralik, kuid koolilõuna on jube. Täna suutsin selle isegi kogemata ära unustada. Muusika tund on kõige veidram, kus õpetaja ühe jala peal hüppab ja kana häälitsusi teeb. Tundides laulame tuntud muusikateoste peateemasid ja õpetaja jätab endast rumala mulje, kuid reedel lähen koori. Kuigi kõik pidid seda vihkama, pean ma siiski ju vaatama, mis tehakse ja kas tõesti asi nii hull on.
Nädalavahetusel käisin klassikaaslastega kusagil näitusel suuri reklaamplakateid vaatamas. Kõik suutsid iga plakati juures kõhutäie naerda ja ma olin ilmselt ainuke tõsine seltskonnas- võite olukorra kentsakust ette kujutada. Mu keeleoskus paraneb iga päevaga ja õnneks käsib mu pinginaaber mul koguaeg midagi õppida.
Minu ainukeks eeliseks teiste õpilaste ees- ma saan ka tundide ajal koolimajast välja, sest ukse tädi teab öelda mu kohta - nem magyar.. Tegelikult on sellest ju hea, sest mida ma enda kõigi vabade tundidega peale hakkaksin- raamatukogu pole ka koguaeg avatud. Kuigi raamatukogutädi on tore- aitas mul isegi mingisuguseid reegleid õppida, mis siiamaani on tõsiselt absurded tundunud mulle.
Ja muusikakool- ma olen pettunud selles, isegi pillirihmad on jamad. Pole midagi, ma tegelen sellega ja erilist arvamust mul õpetjast pole. Vähemalt tema oli minust vaimustuses. Tegelikult üritas ta nii püüdlikult minuga koguaeg saksa keelt rääkida- justnagu ma sellest rohkem aru saaksin kui ungari keelest. heeh, naljamees :)