Ja Pablo ja Astrid ja maailmanaljakas reede laupäev.
Reede hommikul jätsime siis Zoraga mõneks tunniks hüvasti- mina metroosse, tema autosse. Ùjpest on ikka imelik kant. Tõsi, mis tõsi ja metroo on kõige äratavam asi varastel hommikutundidel. Jumal tänatud, et autoga kooli käin. Kool möödus igatepidi koolipäevana- sellise keskpärasena, ilma erilise mälestuseta. Pärast lubasin Nyugatisse Karenile vastu minna. Väljas on külmaks läinud ja rongijaam läheb külmaga aina inetumaks. Käisime siis jõululaadalt läbi ja jäime konsultatsiooni hiljaks, aga sellest polnud mitte midagi hullu. Mina sinna konsultatsiooni küll enam kunagi minna ei taha..Mu feladatok on postkastide maailma eksinud, niiet pidin kõike peast tegema.. Hea harjutus ja ma olin niii tubli :) Ennast kiitmast ma ei väsi! Hahahaa. Ja mõtlesin järjekordselt, kuskohast need sakslaste häälepaelad tulevad.
Lõpuks saabus ka Hanna, mille üle mul kohutavalt hea meel oli ja rääkisime maailmaasjust ja Horvaatia reisist :) Nüüd on mul juba hulgim seltsilisi, jeii!
Jõulupidu oli nunnu ja mu pere oli vahva ja kõik tundsid end hästi :) Isegi Lucale meeldis ja Juditil oli hea meel ,et suutsin sedasi teda kõigile tutvustada. Ja siis vaimustusime kahekesi kitarri mängijast ja vau ! milline hääl ja milline falsett! Pärast pugisime piparkooke ja mõtlesime edasist õhtu plaani. Gergö, mina, Astrid ja Pablo otsustasime pubi kasuks nimega Trapèz. Muhe kvaliteetaeg. Poisid lõbustasid end minu kiusamisega, kuid sellepeale sai vaid naerda. Üks tunneb rõõmu, et on mu vanem vend ja teine, et saab mu vanema venna koristajast korterikaaslaseks minna. Naljakas oli ja väga. Rongisõit oli kuidagi pikk koju ja jalutuskäik külm. Aga Astrid nägi maailmanunnu välja selles Pablo hiiglase jopes. Öösel sõime veel hommikusööki ja vajusime magama.
Laupäeva hommik oli väga varajane! Kümme minutit enne 11. hakkasime Astridiga lõunat valmistama. Retsept oli ungari keeles ja otseloomulikult olin unustanud, et mida tegema peab. Kasutasime google translate veidi, aga need seletused olid liig kummalised. Tegime brokkoli püreesuppi 20. minuti asemel hoopis terve tunni. Rullbiskviit murdus pooleks, vahukoor sulas üles, moosipurk ei avanenud, kartulid keesid kas liiga kõvaks või puru ja mikser oli liiga lärmakas. Samas muusika oli hea ja ahjuplaadid tegid ilusad häält , kui nende otsa koperdada. Millegipärast oli Pablo võimeline terve me lärmaka meisterdamisaja magama! Kuidas see võimalik on? Köök nägi hirmus välja, kuid Astrid lohutas mind, et keegi ei tea ju, kuidas restoranide köögid välja näevad, meie näeme vaid tulemust. Tema julgustused viisid nii kaugele, et lõpptulemusena tekkis isegi idee oma saade tekitada, kus inimesed meie moodi asju valmistaks. Vaatajaskond piirduks vaatajaga üks ilmselt. Siiski pesi Pablo hiljem nõud. Jumal tänatud!
Uisutamisega jäid asjad nii nagu jäid, aga Judit pakkus juba vaheajaks välja plaani, et tulgu meile külla mitmeks päevaks ja saaskime uisutada ja talverõõme nautida!
Mu suurepärane vanem vend omastas mu YFU pusa.. esiteks sellepärast, et sinna on kirjutatud yfu ja teiseks, et sinna on kirjutatud eesti – eesti keeles. Vähemalt oli aus vahetuskaup mõneks ajaks, ehkki ta üritas kõigile väita, et andsin selle talle igavesest ajast igaveseks. No way, dude!
Laupäeval lugesin siis raamatut ja jäin jälle magama. Aga ööseks ärkasin üles. Heeh, vahva nädalavahetus.
Ja emme issi tegid ka mulle üllatuse, kui eile helistasid täiesti ootamatult- maailmaarmas :) Ja kui issi mu käest küsis, miks ma nii halvasti räägin, hakkasin naerma ja tuli meelde, kuidas üks saksa tüdruk teepeol rääkis, et oma vanematega oli skypes rääkinud ja kuidas ta isa talt küsis , miks ta nii trullakas välja näeb . Naljakas seosusetu võrdlus .