Jõulud on teistsugused, täitsa isemoodi. Jõuluhommikul päistis päike aknast sisse ja pugesin sügavamale teki alla. Vanaema tegi kohvi, jõin üsna kärmelt ja koperdasin maja peal ringi. Judit oli kõigi juures- küll kõditas mind, küll tiris Gergölt tekki pealt, küll raputas Lucat. Otustasin enda tuppa tagasi pageda, ometigi ei saanud ka siin kuigi kauaks rahu. Judit ja Luca olid ukse taga ja palusid mul voodisse pikali heita- kummaline palve mõtlesin mina. Aga niipea, kui pea padjale sain, hüppasid nad kahekesi mu voodisse ja alustasid suuremat sorti kõditamisega.
Pidime Lucaga koertega jalutama minema. Nii kui värav lahti sai, tõmbas Panna end kohe rõõmsa jooksuga minema ja meil ei jäänud üle muud, kui kõhutäis naerda. Kõrvaltvaatajad oleksid ilmselt taibanud, et koerad jalutasid tegelikult meiega mitte vastupidi, aga värkse õhk teeb rinnale head. Jõulukuuse ehitisime kahekesi ja panin valge ingli ka kuusele. Ilmselt jätangi siia ta, et kunagi hiljem meenutada üht valgepäist heledanahkset neidu.
Sättisime end kenasti riidesse ja kingad, mis minu jaoks veidi võõras. Laulsime kuuse ümber ja kõigil oli raske naeru kätte mitte lämbuda- viisitu laul.
Sõime kalaleent(suppi), pärast kala ja eelmisel päeval meisterdatud karulisalateid. Supp maitses täitsa halvasti, kuid see ei paistnud kellelegi meeldivat- tähendab mulle, Lucale ja Gergöle. Jagasime kingitusi ja kuulasime jõulumuusikat. Ajasime juttu ja õues oli 18 kraadi. Kaks päeva varem - 14. Kuidas on võimalik nii muutlik olla ?
Viimased kaks päeva oleme perega vanaemade juures lõunasöökidel käinud. Proovisin elus esimest korda mandariini vahtu. Huvitav ja hirmus magus oli.
Jube väsitavad on jõulud olnud- kummaline, varem pole sedasi arvanud.