Reedel jõudsin parajaks ajaks koolimajja, algasid teatrietendused. Saal oli pime, rahvast palju, isegi paar poissi siltidega "guard". Irooniline bettide tunne valdas igat ihuliiget. Tegelikult kõige rohkem vist isegi Kolga, kus kambaga trepil istusime, valgus silmades ja kommentaare kuulasime. Seda tundsin, kui nägin neid esimest korda sääl. Ainult, et ei ühtki elevust ega närvipiiska. Gogol meie poolt, vaatasin ja mõtlesin, et jah nad tõesti armastavad komöödiat väga, aga jamasti on, kui see välja ei kuku. Vahepeal jõudsime Gabby juures veel söömas käia. Söök oli hää ja ta ütles nii vahvasti, et ta õde oleks nagu jalgpalli alla neelanud. Jõime värskelt pressitd apelsinimahla, hästi maitses.


Õhtul istusime kambakesi pubis, ja Pabloga sai kingi otsinguil käidud. Rääkisime vist liiga palju kõigest, mis ümberringi. Teisalt ei ole me võimelised kunagi ühtki juttu päriselt lõpetama, võin vaid oodata neid kümmet aastat, kui kortsuliselt taas maha istume ja heietame. Rong oli uus või vana, aga hingeõhust tekkis külm udu ja ma tahaksin, et ei peaks nii kaugel elama, vahel võiks ju lihtsalt sõita kolm peatust metrooga, sadada välja Blahas või Deak Ferencis või on sel tähtsust kus. Lihtsalt lähedal oleks hea.
Aga tunnen, et vedasin alt.
Käisime türgi restoranis eile, oletan, et ta seda oli. Mäletan, et käisime Gergöga aasta algul seal ja see on kohutavalt muhe. Kogu õhkkond ja olek ja oh..
Sünnipäevarõõmud, sünnipäevarõõmud, vaatasime parnassust, mõnusalt jahe oli. Suutsin oma vennaraasu keset ööd poodi koogi materjali ostma meelitada ja tegime siis seda kurikuulsat siilikooki, mis lõpuks prügikastis lõpetas, sest nii ta väljanägemine kui ka maitse olid alla igasuguse normaalsuse piirile. Kes sellise asja üldse välja mõtles?
Lõpuks otsustasin biskviiditaigna põhja küpsetada, sinna kaneeli jogurti segu ja kompoti virsikud lisada ning kõige lõpuks sulatatud sokolaadi valada. Ja täna mekkides maitses jubehästi. Ehkki biskviiditaigen ei tahtnud päris õigelt kerkida. Arvan, et kloppimise viga või jahuga läks veidi miskit untsu.(kõigest oletused) Lõpuks olime kahekesi kella neljani üleval. Ilmselgelt olin mina täna terve päeva surmväsinud pluss magasin lõunani. Need päris õiged plaanid jäid kuidagi tegemata ja olen segaduses. Neljapäevaks peab valmistuma. Kas teeks seda rasket rada pidi või kergelt?
Isegi teistsugusem, kui teistsugused- seda on raske mõista Aga nüüd ungari keelest rohkem aru saades mõtlen, et kui paljudest tarkadest juttudest enne ikka ilma jäin.
Aitäh, et vähemalt Beiruti mu ellu tõid ja ilmselt on sul õigus.