Rongid teevad oma rutiinset streiki ja siis veel bussid ja trammid ja metrood.
Óues on udu ja lumest pole haisugi ehkki tundub, et igalpool mujal seda kuhjade viisi laotatud on.
Eksamile jáin vist ideeliselt hiljaks, táhendab kóigepealt jái rong, siis mina ja lópuks ka too ópilane, kes mulle vastu oleks pidanud tulema. Ega Gyula ka erilist vaimustust jaganud, et nii uimane olen ja isegi imestasin, et kuidas see vóimalikuks sai. Lópuks láksin siis trammi ja bussiga mustmiljon peatust ja nágin esimest korda enda muusikakooli. Ehitusplaan meenutas lasteaeda, kuid saal oli veidi nagu Jógeva muusikakoolil. Seal oli kaks eksaminanti peale minu. Kolm ópilast ja kolm ópetajat. Üritasin üsna pikalt ümbritsevat atsmosfáári jálgida, válja nuputada, et ons seal seda tarvidust nárvitseda vói ei, aga lópuks ei saanudki aru. Kóigepealt mángis Gergő, siis mina ja laulsin ja oligi eksam lábi. Nad isegi ei kummarda, ei sónakesti. Direktor kóndis mu juurde, patsutas seljale, naeratas ja lahkus.
Ei, ma ei ütle, et rahule ei jáánud, eiei vága vahva oli ja poisid imestasid, kuidas tüdruk akordionit mángib. Seda olen ma juba algusest peale palju kuulnud ja kindel ei, et ma nüüd kohutavalt meelitatud oleksin kóigist neist kordadest.
Párast sóitsime virksiga Szendentresse, jalutasime imepisikestel tánavatel, jálgisime Doonau voolamist, kuum sokolaad ja see maius torus, mille nimi koguaeg ununeb. Ilm oli keskmiselt soe, naersime vaatasime turistipoode ilma turistideta ja táitsa tore páev sai.
Tulin koju ja mingisugune klóks káis. Nimelt, ma ei ráági enam mitte üht sóna inglise keeles. Mitte pisematki. See otsus tuli nii ákitselt, kui rongiga koju sóites tervet páeva ungari keeles lábi hakkasin mótlema. Ja nii ta nüüd on, eks ta nii pea jáámagi.
oh oled Sa alles mees űhe pildi tihkad ka minust panna ja seal ma ka nagu idulane, aga jah muidu oled ikka páris armas vahest kui siin kirjutad ja vahest muidu ka:)
ReplyDeletepanin enda su followsritesse praegu ka nii, et vőid uhke sűdamega magama minna:)