Laager oli hea, isegi väga hea. Neljapäeva hommikul viis Gyula mind autoga otse rongijaama ja veetsin seal mõne helgema hetke. Mu kott oli suur, ei midagi üllatuslikku, sest teades mind võis seal leida kõike. Üritaksin nüüd seletada, et jõudsin esimesena kohale, aga pärast jäin ikka viimaseks. Jällegi minumoodi. Kõik olid nii rõõmsad, nii rõõmsad ja roosade põskede ja naerul silmadega. Hea tunne tekkis.
Esztergomi oli pikk tee. Vahel on kuidagi sedasi, et lood mingist asjast kindla arusaama seda proovimatagi ja sedasi on Eztergomiga. Olen koguaeg arvanud, et ta asub sama kaugel kui Veresegyhàz, et sõidan kolmveerand tundi ja olengi päral. Aga ohhei, veetsime rongis rõõmsameelsed poolteist tundi, mis hea seltskonnaga tegelikult linnulennul möödus. Õnneks oli Hanna pikemaks sõiduks ette valmistunud ja tema toiduvarudest oli kolmele küll. Teadagi, et hommikusöök on tähtsaim toitumiskord.
Olime siis Hanna ja Kareniga ühes toas ja vannituba oli ka meiega ühes toas. Ja oh seda rõõmu, kui esimene laps maja ees lumekihiga kaetud verandal libastus. Oh seda lund! Rääkisime ja mängisime, jutustasime ja plaanisime. Kui tore, kui tore. Õhtul käisime Hannaga jalutamas ja lõpuks jõudsime välja sillani peale mida tundus asjalik teiseltpoolt ringiga tagasi minna, aga sääl oli miski tiigike või sopaauk , kuhu Maretil järgmisel päeval kaelaauguni sisse õnnestus hüpata.
Jalamäng ja ungari keelne õudukas, mille üle kõik naersid, vähemalt mõnda aega.
Reedel saime Estergomi templomisse/basiilikumi minna. Kogu lugu selle väikse linnaga on siis säärane.. Nimelt, Esztergomis on ligikaudu 30 tuhat elanikku, mis on väike linn, aga oluline. Ta ühe külje peal paikneb Doonau ja üle silla kõndides jõuad otse Slovakkiasse välja.
Ungarlaste jaoks on ta tähtis kuna esimene kuningas sai seal ristitud ja nii nagu meile üritatati seletada on ta Ungari „Rooma“. Katoliku usu süda. Kogu linn on ehitatud basiilikumi ümber ja sedasi on mugav ka turistidel liigelda. Basiilikum oli üsna kõrge künka otsas, kust alla tulemiseks pidi kitsukesi kivitreppe kasutama. Keegi isegi kukkus seal ja teeskles maailmavalu, et poisid teda kannaksid. Oh, neid tüdrukuid. Millegipärast kutsuti toda tänavat kassitänavaks.
Lõpuks , kui me vanalinna ossa välja jõudsime, oli seal veel märgata jõululaada putkasid, millest üks isegi lahti. Läksime kambakesi kuuma sokolaadi jooma, et aega parajaks teha. Üldiselt väga suurt elu linnakeses ei keerle, aga ta on sümpaatne ja armas ja tekitab sinus hea tunde oma ilusate majadega. Ja kohalikud on sõbralikud ja abivalmid.
Nii, üks väga huvitav ja väga oluline tähelepanek.. Öösel või varahommikul, kui olime otsustanud Hannaga geniaalsele tubadekontrollile suunduda , leidsime nii mõnegi lapse enda voodist kadununa ja nii mõnegi ukse suletuna. Hirmus oli, sest just samal õhtul olime õudusfilmi vaadanud. Viimaks leidsime Kareni ja Virge koridoris magamas, mis oli armas. Kuid lõpuks ilmusid nad mõlemad meiega samasse tuppa ja pidime topeltvoodi valmistama neile kahele. Aga, reeglid. Reeglites oli rangelt kirjas, et igaüks magab enda voodis, eks teoreetiliselt magatigi.
Tegelikult ei olnud ma juba pikalt niimoodi südamest naernud ja ega muud me Hanna ja Astridiga koos ei teegi ja järelejäänud aasta plaanid on nii huvitavad ja siis veel see plaan, mis Hannaga meisterdatud sai.
Oleksingi võinud sinna jääda ja muideks, üle pika aja oma elus võitsin toolimängu- teab ju igaüks toolimängu, kus muusika saatel toolide ümber tammutakse ja oma silmadega kangestunult tooli sisse auke puuritakse. Kui palju naeru sellest tuli.
Ja kõigi meisterdatud kookidest maitses mulle kõige rohkem Agustina tehtud küpsised, mis olid imehead ja käisime Astridiga külmkapi kallal neid järgmine päevalgi söömas, nämm.
Muidugi olin ma ilgelt tore ja ei rääkinud ei sõnakestki ungari keelt. Miks? Ma ei tea.
Aga rääkisime Juditiga ja tegime järeldusi ja nüüd tuleb ainult oodata, mida vanematega laupäeval räägitakse :) Ja naesime kõhud kõveras, kui Jutkaga pilte vaatasime, mis tuletabki meelde, et mul on umbes 600 pildikest laagrist, mis on maailmapalju, aga rõõmus.
Suutsin pea ära unustada, et enne Esztergomi minekut lubati meile ka saunakasutas, mis ajendas kõiki käterätikuid suuremas koguses kaasa võtma. Sauna meid ei lastud, aga käterätikuid oli meil kolme peale 8 ja oh kui vahva kostüümi tegime :)
Aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas emmeleissile ei rääkinud enda laagriminekust, aga vahva oli, kui nad helistasid .
Ja nüüd oleme otsapidi pea veebruaris ja olen tunduvalt rahulikum ja mõtlesin jälle, et kuidas kodus oleks, mida ma teeks ja mida ei.. ja raske oleks.
Zora võiks Austrias tagasi juba olla, tahan näha teda ja ajaks seda ingli juttu.
Lund sajab palju ja tabasin ühe saladuse, mis hirmsasti nalja pakkus. Tahaksin oma vahvale kribule ja pinginaabrile ja bioloogia mängu ässale pai teha, õige mitu isegi teeks.
No comments:
Post a Comment