Kui lapsed saaksid iga kahe nädala tagant nädalakese puhkust, oleks alati tunne, et on esimene september. Ma arvan nii või no vähemalt mõnda aega jääks siukse mulje kohe kindlasti. Või siis suudan ainult mina oma targa aruga siuke mõtte peale tulla. Viimasel ajal ajan end igal hommikul naerma, sest mu hääl on nagu suurel isakarul. Ma ei ole päris kindel, kas selle taga on köha või nohu või hoopis peavalu- äkki nad kõik korraga koos isegi. Kuid nüüd olen ma ometi päästetud, sest leidsin kohvrist ju issi ostetud suurepärase greipfruudi ekstrakti.
Koolilgi on jälle selline mõnus maik juures- naljakas, kui palju üks nädalake kodus olemist muuta võib. Enda üllatuseks avastasin, et olen nii mõnelegi inimesele juba päris tuttavaks saanud- no kas või see tüdruk seal tänaval. Ma olen jah teda aeg-ajalt ikka bioloogia tundides märganud, kuid ei iial sõnakestki vahetanud ja täna ta lehvitas nii rõõmsalt mulle. Otseloomulikult olin mul hea meel talle hõigata- Szia! Ja hilinesin muusika tundi kah. See oli mu esimene kord ja ilmselt läheb see kusagile minu isiklikesse rekorditesse, et hilinen pooleteise kuu jooksul ühe korra. Tavaliselt oli see ikka teistpidi mu õigeaegselt jõudmistega.
Mulle meeldivad inglise keele tunnid- missiis, et õpetajal on isu kõigi eraelu kohta pea kõik teada saada ja ta sellest iga päev rääkida võib, kuid vahepeal juhtub nii mõndagi vahvat. Tegelikult sain ma lihtsalt eesti keelt rääkida teistele-rääkisin kuidas nädalavahetusel kuhugi põhja lähen ja midagi veel.. Mu lause kõlas küll väga ebaloogiliselt- läksin natukene närvi, aga mis siis ega nad siis pahaks pannud,.. Pealegi sattusin hoogu ka ja siis rääkisin natuke rohkem, kui see tõlge oleks nõudnud, aga neile meeldis see nii väga, et pidin kohe mitu korda sama lauset kordama. Nii veidralt kõlab eesti keeles üksinda võõramaalaste seas ja eks ta tobe oli ju ka veidi. Kuidas sa räägid siis 15. inimesele on nädalavahetusest- kõigil silmad suured ja naerul näod, aga millestki aru ei saa. Aga tore on see ikkagi, kohe väga isegi.
Kui ma Eestis arvasin, et väikesed lapsed on nüüdisajal ikka lärmakad küll, siis oh vaadakem hoopis siinseid väikseid tirtse. Ma kannatasin pool tundi terrori all, sest nad avastasid, et on kuidagi tore, et üks üksik tüdruk istub koridoris ja ootab. Üks suur viga oli neile öelda, nem beszélni magyar, sest pärast seda ostustasid nad kõik korraga, küsida võimalikult palju küsimusi. Korraga, üheaegselt, erinevaid küsimusi- ei väiksed lapsed on toredad.
Head und!