Ühesõnaga laupäev segastega.. Jõudes täpselt kell pool kaheksa baross utcale oli peatus tühi. Ootasin üsna kannatlikult oma 10 minutit, kuid pärast seda hakkasin ajuvabu mõtteid pähe toppima, et ilmselt oli see loll nali minu kulul, äkki nad muutsid aega, võibolla ajasin peatuse sassi.. Sõitsin kaks peatust Blaha Luijza téri ja küsisin ühelt kohalikult neiult telefoni laenata hetkeks. Nad oli macis burgsi söömas- mh mismõttes, mõtlesin mina.
Pubi nägi üllatavalt inimlik välja ehkki meie liikusime just kõige suitsusemasse ossa, kuhu laud broneeritud. Hiljem tundsin, et isegi mu silmad hakkasid vett jooksma. Vahetusõpilastest olid siis- mina, Tina, Pablo, Virge ja loomulikult Veronika ise. Kummaline tagasimõeldes, et meid tõesti nii vähe oli. Samas ka mõned Veronika klassikaaslased ja YFU Ungari inimesi..Üsna ebamugav, sest inimesi oli nii mitmest grupist, et polnud ühist jututeemat. See on vastik kui nii juhtub, kuid teised ei lasnud end vist häirida. Mingil hetkel hakati hajuma. See on ikka nii, kui esimene läheb, tundub ka teistele, et on kuidagi jube hilja.
Mina pidin nagunii ööseks jääma, niiet sellega polnud probleemi. Otsustasime neljakesi siis Alkatreszi minna(virge,veronika,pablo,mina). Põhjus oli üsna lihtne, kui Veronika juba nädala pärast ära läheb, siis peab ta vähemalt korragi kuskil tantsutrallil ära käima. Missiis, et ta jalaluu murtud.
Kohalejõudes tuli Pablol muidugi meelde, et unustas oma läpaka pubisse. Teades, milline rahmeldis ta on, otsustasin kaasa minna. Teised ootsaid seni Alkatreszis, kus 40 aastased teesklesid endid 20 aastat nooremad olevat.
See oli üsna õnnestunud mõte mul kaasa minna, sest Pablo jooksiski juba vales peatuses maha.
Kott käes tundsime nälga ja ostsime gyorsi. See ei olnud just hea, kuid ajas asja üsna edukalt ära. Igaljuhul minu meelest on mehhiklased üsna naljakad. Neil on aega maa ja ilm ja see on kindel, et nad elavad alati hetkes. Sellepärast teised meid vist oma pool tundi ootasidki. Hüppasime bussile ja sõitsime kesklinna, lootuses, et seal teine buss Kangelaste väljakule läheb. Näe ei läinud, niiet pidime peaaegu terve Andrassy util kõndima. Veronical on jalg murtud- jätkuvalt. Aga vähemalt oli meil valuvaigistit. Üritasime suunduda mingisugusesse teise kohta, mille nimi mu meeles mitte mingisugust mälestust pole jätnud, kuid kohale saime . Suure ringiga. Vahepeal tulid saatana kummardajad, kes Pablole peksa soovisid anda, kuid see oli kummaline- ta on ju nii hiigelsuur. Pärast oli tuju jälle hea, kuigi Pablo oli kindel, et peaks tülinorija sõrmed murdma. Hmm, veider- veider..
Virgele pidu ei meeldinud, teistele aga küll. Veronika oma ühe jalaga sai tähelepanu üsna palju- tegelikult vahva. Pole pikalt nii tantsinud- viimati vist Maarjaga ja nüüd elan kaela -ja seljavalus. Ei, vahva oli. Muusika voolas läbi, naljakas polnudki palju teda.. Pigem rütm- bass, mis sees tuksus. Pärast läksime koju. No Gergö tegi mulle küll väikse viguri, kuid sellest polnud miskit. Üllatuslik õhtu.
Olen Juditi ja Gyula üle jälle rõõmus- see on hea, kuidas mind cheerida üritavad kui rõõmsameelselt käki kokku keeran.
Reedel on ball ja unustasin jälle ära..