Linnamelu on ilus. Õhus oli värske jõuluhõng. Kummaliselt võõras tunne oli seda oma ninasõõrmetes tunda, ilma karge eestimaise külmata. Samas meeldiv ja jõulutunne tuli- ehitud kuusekeste ja jõululaadaga. Nagu peaproov päris jõulude jaoks, aga parem. Ja mu ungari keel on liikuma hakanud nagu keegi oleks jala eest ära võtnud ja ei komistagi enam. Nägin bettidest und ja sellest, kuidas tulin korraks tagasi. Kedagi ei huvitanud ja olin jalus. Huvitav kui see ka päriselt nii oleks- koomiline, õnnetu. Siiski olin hommikul ärgates ergas, lausa rõõmus. Vuristasin Gyulaga jutustada- küll raadiotest, muusikast, raamatutest ja koolist. Täitsa hea meel oli sellest, paistis et temalgi. Lõunaajal ostsin posu pabereid ja kirjutasin. Nii ilus ilm oli lihtsalt- päike ja soe, isegi jope võis seljast ära võtta.
Nägin jälle inimest selle suukorviga, mida haiglaarstid kannavad- korv ta küll pole tõesti, kuid see hirmutab. Algul oli veidi naljakas, kuid praegu on asi siiski naljast kaugel.
Koolist nii palju, et sain häälduse pärast jälle kiita- aga see on vaid hea, viib edasi, sunnib rohkemaks. Rääkisime Juditiga ka ungari keelest ja reisimisest. Ja mina ütlesin, et olen ikka nii vana- tema naeris. Aga tõesti olen, vähemalt pole hilja mõista. „väike vanainimene“ nagu emme vahel ütleb meie kohta. Üks asi on mul selge, et pean rohkem nägema- palju, palju rohkem. Ainult kuidas? Eks näis, ega ma päris puupea ka ole.
Niisiis, mu pinginaaber on Gabby. Ta mängib iga päev bowlingut ja on väga hea selles. Nädalavahetusel on enamasti turniirid. Jah ta „abiellus“ ju täna, aga kihlus on järgmisel nädalavahetusel Pariisis, kus toimub turniir. Peale bowlingu pole tal suurt millekski aega ja seepärast ka see „abielu“. Aga ta on maailmavahva- kohe tõsiselt. Õpetab mulle ungari keelt ja on nii kannatlik. Kõige naljakam on meie plaan minna Buda lossi, mis saab toimuma jõulude ajal, sest enne on aeg otsas. Vahva, et see meelde tuli.