Ohja näe juba Alveri luulepäevad. Mina ei tea, mõtlesin, et teeks oma Bettid. Naljakas :) Aga see on täitsa võimatu mul. Ma hoian nii väga teile pöialt ja süda teeb tuks-tuks koguaeg. Hea tunne on ja kurb natuke, aga järgmine aasta on vastupidi- võibolla. Ja nüüd on päriselt üks aeg jälle otsas.


Rääkisime Norbiga täna, me ei ole seda niimoodi varem teinud, aga ta jäi rongist maha ja ei jõudnudki tundi. Täiega huvitav oli- rääkis kuidas inglise keele õpetaja teda kauboiks kutsus kunagi, aga nüüd ilmselt vihkab, sest ta on nii laisk. Mina küll tundides pole seda märganud. Ei tea, pigem naisõpetajate värk.
Kuidagi kõhe hakkas kui kuulsin, et juba kolm vahetusõpilast naasevad koju tagasi- USAkas, Uus-Meremaa ja Saksa poiss, kes igatseb ema. Elisabeth ja Veronika teevad järgmisel nädalal lahkumispeo ka- mul on kahju tegelikult, sest nad olid nii toredad. Kõik on kuidagi õnnelikumad, et keel paremini tuleb mul. Eks ma isegi. Hea, et kinno ikka lähen varsti, polegi palju jäänud. Varsti kompsud kokku ja teele. Ma ei oska otsustada jälle, et millal minema hakata. Ei ole kunagi päris kindel, kui kaua üks või teine transport kuhugi läheb. Tädi tänaval üritas mulle mingisuguseid raamatuid maha ärida. No tore.
Liigume positiivse lainetusega..
There she goes again- Bob Marley