Magasin siis sisse- lootusetult. Aga hommikukohv läbi skype oli uus ja huvitav. Miks ma endale rongis koguaeg mingeid tuttavaid leian ? Üks mees otsustas metrooni välja jälitada, no kuule. Aga akordion oli äraütlemata hea. Algul olin täiega tuim ja mängisin terve loo ette - puhtalt. Imelik, sest tavaliselt ei tee seda. Pärast oleks pidanud ikka jubeuhke olema enda üle, aga näe polnud, sest mis kasu on täpsusel emotsioonita. Õpetaja mõnitas mu lõõtsatõmmet natuke ja hakkasime täiega naerma. Minoorne labajalg tekitas mus impro tuju ja sellest võib midagi saada. Midagi pidi selles olema- köitis õpetaja tähelepanu ka. Andis mulle Piazolla "Libertango" ja valsi täis kolmkõlasid- niiet tere taas heliredel. Igatahes tahan juba mängima hakata neid kahte. Õues oli ka imelik soe jälle, telefon jäi koju ja miljon kõne oli salapäraselt ilmund. Imelik..

ähöö-ühõõ- su nimi on põhh.