Muudkui loed ja loed ja viimaks avastad, et inimesed räägivad teineteisest ikka nii mööda. Või loovad kujutelma millestki, mida neil pole.. ehk loodavad rääkismise abil seda saada. Iseenesest pole unistused pahad. Aga luua maailm, mis ei eksisteeri ja siis see teistele ette sööta- kõlab egoistlikult, isegi õelalt. Ja siis mõnikord hakkadki nii uskuma, aga pärast – tagasi reaalsuses tunned suurt kahetsust, pettumust. Jah, aga vahel peabki nii juhtuma, sest see kukkumine aitab järgi mõelda, tagasi vaadata.


Istun kohvikus- millegi pärast vahetuvad sooja hood külmaga ja ma ei jaga suurt vaimsustust sellest. Tegime näidendi proovi või tähendab teised tegid- tundus katastroof. Tuli meelde, kuidas jõulude ajal aula põrandal roomasime ja taskulampidega välgutasime.„... kes siin käivad, kes siin käivad.....“ Ei see ei tähenda sugugi, et katastroofi võrdusmärgi nende kahe vahele tõmban. Otse vastupidi, hoopis huvitav on, kuidas meie kordi kiiremini ja tõhusamalt tööga toime tuleme.
Inglise keele õpetaja oli täna üllatavalt normaalne- suutis vaid mõned loetavad korrad oma keelega vehkida ja toolilt püsti hüpata.
Üldiselt lugesin raamatut enamuse ajast. Plaanisin ka kirju kirjutada, aga siis ei leidnud paberit enda kotist ja sinna ta jäigi. Üllatav, et juba neljapäev on, isegi november on üllatav.
But I really don´t mind..
Ja aeg-ajalt on kergem inglise keeles mõelda- mitte, et mulle see meeldiks küll. Laupäev tundub paljulubav, vähemalt veidi- muhe :)
Ja vabal ajal plaanin ma Horvaatiasse minna.